VVV:Sõja õiglased intonatsioonid

Vaapo Vaher

Viimane suur sõda on eestlase teadvuses ikka veel segi nagu puder ja kapsad. Too  ?teise Vabadussõja? tees on ju narrilt naiivne. Sellest ei saa aru maailm ega meie ise. Eesti ajaloolased ajavad putru, poliitikud riputavad ühe käega Hitleri vormis sõdinuile riste rinda, teisega kisuvad maha samadele ?vabadusvõitlejaile? püstitatud monumente. Punaarmee kaevikuis virelenud mehed on aga küüditajatega ühe pulga peal. Venelaste kuriteod on suurendusklaasi all, Kalevi-Liivat ei mäleta keegi. Äkki oleks aeg sekkuda kunstil? Ka eesti pisikesel filmil. Lõpetada poliitiline möga, ligineda ajaloole mentaalselt, aidata rahvusel saavutada väärikas tasakaal. Aga minu asi on siinkohal käsitleda vene filmi ja seal on küll kindel, et sõjas urgitsemine ei lõpe eal. Eesti küünikud ilguvad venkude Suure Isamaasõja kallal. Justkui sihukest asja poleks olnudki. Oli küll. Ent isamaasõda kestis ainult niikaua, kui Vene väed püsisid omaenda territooriumil. Selle sõja kajastamine kinos käivitus sünkroonselt sõja hakuga, juba 22. juunil 1941 saadeti rindele laiali filmigruppe. Päevapealt hakati tootma lühimetraa?ilisi propafilme, mängufilmilisi juppe, milles alavääristati vaenlast ja õhutati omade sangarlust. Nende produtseerimisest võtsid osa kõik toonased kinolised suurmeistrid.

Eisenstein kirjutab mälestustes, et see ?lühiformaatide voog? oli kui forsseeriv kuulirahe vaenuväe suunas. Peagi valmisid ka kirglikud täispikad ?edöövrid, Donskoi ?Vikerkaar? ja Ermleri ?Ta kaitseb kodumaad?. Need olid filmid täis pulbitsevat vihkamist, mille fookuses polnud üksnes ühe tegelase dramaatika, vaid mis kajastasid sümfoonilise jõuga kogu rahva traagikat. Roosevelt oli teispool ookeani ?Vikerkaart? vaadates vapustatud, Euroopas möllava sõja tegelik sünge säsi jõudis temani alles Donskoi filmiga.

Pärast Stalingradi pööret tuli helge muutus ka nõukogude sõjafilmi. Pime trotslik viha asendus optimismiga, esialgne enesesse sugereeritud võiduvõimalus kasvab neis filmides veendumuseks. Lontis puhvaikad sõdurite seljas asenduvad trimmis kimnastjorkadega, sigivad sõjalüürika, militaarne melodramaatika ja komöödia: ?Ma?ake?, ?Taevatigu?, ?Õhtul kell 6 pärast sõda?. Neis meenutati nostalgiliselt ka ennesõjaaegset rõõmsat elu, püüdes mälust olematuks pühkida repressioonide õudusi.

Rahvas oligi sõja lõppedes nõus vana unustama, ent peagi puhkes uus vägivalla  tsunami, sõja ainuisikuliseks võitjaks kuulutati aga Stalin. Tollase naeruväärse isikuülistamise apoteoosiks kujunes Mihhail T?iaureli värvifilm ?Berliini langemine?, milles vaimustusest lämbuva võiduka armee ette ilmub taevast maandunud lennukist kui kõrgema tahte jumalik ilming valges mundris kipsilmeline Stalin.

Hru?t?ovi üürike sulaaeg andis terve hulga suurepäraseid sõjafilme, ?Ivani lapsepõlv? tõi Veneetsiast Kuldlõvi ja ?Kured lendavad? Cannes?ist Kuldse Palmioksa. Filmifookus suundus üldiselt üksikule, jälgiti lihtsa sõduri sõjasaatust (?Ballaad sõdurist? jpt), valitses romantiline humanism. Ent Tarkovski süüvis ?Ivani lapsepõlves? ka juba sügavamale, filmis tajutakse sõda kui üleilmse vältimatu apokalüpsise algust.

Seitsmekümnendad tõid kaasa tõsiseid sõjaanalüüse, Larissa ?epitko peitis sõjafilmi latentset piiblitemaatikat, Aleksei German soris sõjahulluses avaneva inimhinge tumedamais sfääres. Nendega rööbiti jooksid ekraanil ka sõda liigutavalt poetiseerivad lood stiilis ?Aga koidikud on siin vaiksed? ja heroiline eepika Bondart?uki ?Nad võitlesid kodumaa eest? laadis.

Kaheksakümnendail purskus linale nõukogude filmiloo kõige võikam toode, Elem Klimovi ?Tule ja vaata?. See oli kuum ja jõhker töö, ülim, mida nõukatingimustes luua võis. Perestroika kaotas tsensuuri ja pendel lendas teise seina. Kangelaste asemel räuskasid filmis närukaelad ja argpüksid, aga lahvatas ka ?ovinistlikke ihasid. Iseäranis T?et?eenia temaatika puhkedes. Baltimail kurikuulus Aleksandr Nevzorov väntas marurahvusliku ?Puhastustule?.

Ent nüüdseks on justnagu saabumas tasakaal. Sõjakäsitlejad kinnitavad kui ühest suust, et nad ei taha paisutada ega nivelleerida, ei ülistada ega lihtsustada, nemad ihkavad üksnes tõde. Ent ? milline see on? Verisulis re?issöör Nikolai Lebedev kinnitab: ?Ülimalt raske on saavutada õiglast intonatsiooni. Just õiglast. Tõde ma ei tea, mind tollal polnud. Ent ma tahan luua sõjast kujundit, milles väljenduks mu isiklik tundmus. Too kauge aeg mu rahva minevikust on mulle lähedane ja kallis.? Sellelt pinnalt võib midagi taas tulla.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht