VVV: Polnudki varblased, hoopis NSVL

Vaapo Vaher

  Eldar Rjazanovi 25. mängufilmi üheks finantseerijaks on instants, millel rõõmsalt iseloomulik nimi – Fakk (Федеральное агенство културе и кино). Seda abreviatuuri kordavad vene kineastid meelsasti ja mõnuga, sest Fakk ei ole oma rahatoetustes kuigi akuraatne ja tähtajaline. Rjazanovi nüüdne ekraanitöö, kuulsa taanlase Anderseni biograafia kunstiline ümberjutustus, kuhu kiilutud fragmente meistri muinasjuttudest, jäävat režissööri enda kinnituste kohaselt ta viimaseks kunstfilmiks. Kurat seda teab, sportlased ja režissöörid on areenilt lahkumise asjus suuresõnalised. Ehkki, Rjazanov võiks lõpetada küll. Nõukogude komöödiamaestro loomeline mäetipp on hajumas kaugele uttu. Tema viimaste filmide kohta on Tatjana Moskvina öelnud, et “neist on võimatu leida kunstilisuse jälgi”.

Muide, Rjazanov on tunnistanud, et tunneb nõukaaja nostalgiat. Ainult et, see härdus on isevärki: “Kujutage, et ämm kihutab teie enda autoga kuristikku. Ämmast saab küll lahti, aga autost on kahju.”

Kui Rjazanov käis tudengina kinokoolis, andis ta endale püha vande, et ei vänta  loomingulises tulevikus ühtki komöödiat. Sedavõrd alaväärne näis talle see žanr. Ent kui ta Mosfilmi ametisse jõudis, hakkas Ivan Põrjev, kes polnud toona üksnes ilmakuulus režissöör vaid ka kinostuudio võimukas direktor, talle kaela määrima komöödiastsenaariumi “Karnevaliöö”. Neli korda ütles Eldar filmist ära. Ent Põrjevi visadus oli kangem, viiendal korral hakkas Rjazanov kirudes filmiga pihta. Me teame, millega värk lõppes, “Karnevaliööst” sai triumf ja Rjazanov teeb kadunud Põrjevi suunas vaid tänulikke kummardusi.

Kui mitte arvestada kolme draamat (“Julm romanss”, 1984; “Armas Jelena Segejevna”, 1988 ja “Ennustus”, 1993), siis võib Rjazanovi filmid lüüa kahte lehte. Esiteks “puhtad komöödiad” ehk lõbustavad naljamängud, teiseks komöödiad, kuhu lisandub hulk muude žanrite tunnuseid, kus rõkkava rõõmu sekka ihkad poetada ka nukra pisara. Viimased liginevad klassikalisele tragikomöödiale, ent Rjazanovi puhul väga isikupärases värvingus. Tõepoolest, kui nõukogude riigi viimaseid aastakümneid miski žanri alla toppida, siis selleks saab olla üksnes tragikomöödia. Rjazanovi filmides adutakse ajastut tšudak’ist peategelase kaudu, kelle psühhotüüp avaneb irooniliselt ekstreemses situatsioonis. Objektiivselt on see filmikangelane “normaalse” eetilisuse kandja, ainult valitseva massimentaliteedi ja sotsiaalse konjunktuuri foonil näib ta napakana. Näiteks kindlustusagent Juri Detotškin filmis “Ettevaatust, auto!”. Filmi idee tuli teiselt Jurilt, Nikulinilt, too oli provintsis etendusi andes kuulnud anekdootlikku lugu veidrikust, kes osavalt varastanud autosid, nende müümisest laekunud raha aga läkitanud anonüümselt lastekodudele. Võidelnud nõnda riiklike ahnitsejate vastu ning tõelise kommuuna eest. Kogu nõukariigi olemus kõverdus filmis groteskseks naerulooks. Vaevalt vaataja saalis alati tajus, et irvitab iseenda üle. Filmi oli kogunenud komöödia kohta võimas näitlejakoosseis: autovarast mängis Smoktunovski (kes oli just lõpetanud Lenini rolli linatöös “Ühel planeedil”), muid tüüpe etendasid  Mironov, Jevstignejev, Jefremov, Papanov jmt. Näis, nagu tahtnuks režissöör kahuritest varblasi tulistada. Hiljem selgus, et polnudki varblased, hoopis SSSR.

Teine tipptöö, sootuks peenemasse metafoorikasse rüütatud film “Jaam kahele” (1982) hakatus samuti elust enesest. Süžee on rajatud poeet Jaroslav Smeljakovi juhtumile: 1953. aastal laagris istudes sai too ööpäevaks loa kohtuda lähedases kinnises asunduses sõpradega, tulevaste filmikirjanike Valeri Fridi ja Juli Dunskoiga. Läks muidugi ohjeldamatuks tinapanekuks ja kurnatud Smeljakov kustus ära. Sõbrad tarisid ta seljas hommikuseks loenduseks laagriväravasse, muidu ähvardanuks luuletajat lisakaristusaeg. Episood filmis, kus pianist võtab suuremeelselt enda hingele oma naise süüteo, on ka reaalsusest: nõnda toimis kunagi helilooja Mikael Tariverdijev.

Harilikult saavad Rjazanovi veidrikest kangelased endale finaalis tasu – naise. See on režissööri vihje, et elus pole peatähtsad ühiskondlikud vintsutused, vaid isiklik õnn. Naine, see on sotsiaalses supis ulpiva mehe päästerõngas. Seda teesi on Rjazanov ka oma elus järginud. Esimesest abielust jäi talle tütar Olga, teise, vähki lõpnud naise mattis ta tosin aastat tagasi. Ent tal oli varutud kolmaski võimalus, teleajakirjanik Emma Abaidullina. Ehk asendab Emma Eldarile ta kihu aina uusi filme vorpida.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming