VVV: Piraadi surm Vilniuses

Vaapo Vaher

  Aasta pärast suurt sõda tuli Kirgiisia ühes räpasevõitu asulas ilmale nõrguke Talgat. Poiss rippus veel ema tissi otsas, kui jäägrist isa Kadõr jahiretkel hukkus. Lapsi oli palju, raha napilt ja ema loovutas Talgati lastekodusse.

Seal sai tärkavat rahhiiti põdevast poisist laps-sadistide spordivahend, teda pruugiti poksikotina. Iga mööda sibav julmur võis Talgatile lajatada. Poisisse sadestus kuuma kättemaksuiha. Kuuekümnendate alul asusid Kirgiisia korealased moodustama karatet harrastavaid treeningrühmi. Talgat pani end kirja, temast sai pühendunud karateka ja lastekodu kasimata barbarid tõmbusid atleedistuvast noorukist ohutusse kaugusse.

Karate kõrval veetles poissi teater, ent draamaringis mängiti vene keeles ja poiss trennis selle suhtlusvahendi endale vabalt suhu. See oli muidugi hädavajalik, sest pärast kümmet klassi kihutas Talgat Moskvasse kinokooli, sattudes Sergei Gerassimovi utsitamise alla. Seal süttis särinal esimene tõeline armulugu hilisema tuntud näitlejanna Irina Ševtšukiga — kirglik ja dramaatiline suhe. Seesuguseid kuhjus Talgat Nigmatulini rahutusse ellu terve hulk: ta abiellus korduvalt, ta naised olid kauninimelised – Halima, Venera…

Filmi pääses Talgat peatselt, ta asiaatlikult lööv näojoonis, esteetiline lihasmass ja võime linal etendada naturaalset idavõitlust ahvatles režissööre pakkuma talle supermeeste rolle. Ta jätkas mentaalse karate harrastamist ja tuli Usbeki meistriks. Kõigi noorukite iidoliks paiskas Talgati aga Stanislav Govoruhhini stsenaariumi põhjal ja režissöör Boriss Durovi vändatud esimene nõukogude moodne bojevik “XX sajandi piraadid”.  See oli hasartne löömafilm, millest sai paugupealt hitt, veenev kassaliider, seda vahtis 1980. aastal 87,6 miljonit ahnest vaimustusest jõllis silmapaari.

Menurolle järgnes veel, näiteks Bolotbek Šamšijevi linastatud “Hundiaugus”. Ent filmitöö kõrval kiindus Nigmatulin üha enam idafilosoofiatesse, zen-budismi, jaapani kirjandusse. Kaheksakümnendate alul tungis nõukogude intellektuaalide vaimukeskkonda kõiksugu šarlatanlikke figuure, imearste, ekstrasensse, inimteadvuse ääremaile kiikajaid, Kosmosega hingeside otsijaid. Talgat tutvus sektiga, mida vedasid kaks vastandlikku hüsteerilist tüüpi, kirjaoskamatust külahullust sensitiiv Mirza Kõmbatbajev ja prestiižika ülikooli aspirant Abai Borubajev. Mirza juurde kaugesse kišlakki sõitsid teaduste kandidaadid, poeedid, kunstnikud, näitlejad, keskkomitee liikmete võsud ja ministripojud. Elasid Mirza juures nädalaid, suplesid niisutuskanalis, määrisid end saviga kokku. Kišlakielanikud tagusid hämmeldusest käsi kokku, nähes külajuhmi juurde kogunevaid lihtsameelseid haritlasi.

Peenevaistuline aspirant Borubajev kutsus Mirza Moskvasse, külajobust sai pealinnas “unikaalse suutlikkusega” imeinimene, kes võivat “inimpsüühika uurimisel teadusse palju uut lisada”. Moodustati laboratoorium, kus aspirant Abai uuris looduslaps Mirza “fenomenaalseid võimeid”, sektiga ühines suur hulk jaburat vaimurahvast. Ka Nigmatulin. Ta kirjutas ühes erakirjas: “Oleme ookeanist lendu paisatud piisad. Kehtivad Kõiksuse seadused, need tuleb endas avastada ja nendega harmoonias elada”.

Kinokuulsuse ühinemine kõditas Borubajevi enesearmastust, ta asus Talgatiga vaimselt eraldi tegelema. Tegelikult oli aga gurust juba vaikselt saanud bandepealik, kes suunas andunuid kuritegevusse. Abai ümbritses end karatekate, judomeeste, sambomaadlejatega. Paljudelt kultuurilollidelt meelitati või pressiti välja raha. Ent Nigmatulin uskus petistesse, väntas neist kümneminutilise imetleva doki “Kaja”.

Siis aga lõi Borubajevi üleliidulist ulatust haaravasse usulahku mõra. Õpilased Vilniusest otsustasid juhist lahku lüüa, lahknejate hulgas oli Vilniuse vene teatri lavastaja Murauskas jts. Borubajev kihutas kaaskonnaga Leetu, et raskolnikutele kätte maksta. Ka Nigmatulin, kui karateäss haarati kaasa. Kuid kohapeal keeldus näitleja veretööle minemast. Raevunud Borubajev käskis narkopilves löömameestel Nigmatulin tombuks peksta. See oli võigas klohm, miskipärast ei püüdnudki Talgat ennast kaitsta. Talle sai selgeks peksu pöördumatu resultaat – surm.

Kohus mõistis tapjaile vahedad karistused, aspirant Borubajev sai 14, külajuhmard Kõmbatbajev 10 aastat. Borubajev kärvas tsoonis mõne aasta pärast kopsuhaigusse.

Mentaalne karate, rituaalne puhastav lööma, millesse Talgat nii ustavalt oli uskunud, tabas saatusliku bumerangina nõukakino meisterpiraati ennast.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming