VVV: Olgu ta nimi Ruslanova

Vaapo Vaher

  Nina Ruslanoval on isevärki hääl, tugev, rämedavõitu intonatsiooniga. Ja joptvoju piiril leksika. Kord läksid nad Valgevene kolkas, poris ja külmas kaaslannaga pärast filmi võtteid kohalikku avalikku sauna. Leiliruum oli auru põrandast laeni täis, ainult roosad pepud vilkusid. Ruslanova õiendas miskit valjuhäälselt, kui äkki keegi päris: “Kas teie olete Nina Ruslanova?”. “Olen küll. Mis mind reetis? Punane perse?”. “Ei, teie hääl.”

Hääle tõttu sai ta kunagi endale nime. Ta oli kahekuine sõjajärgne leidlaps, kui toodi näljasesse lastekodusse. Isast-emast polnud kõppugi. Eesnimi pandi talle jooksu pealt. Aga vahmiili valida pole niisama. Tuli kontrollkomisjon, laps pistis võimsalt ja valjult ulguma. “Olgu ta nimi Ruslanova,” lausus asjamees, “ehk pääseb kunagi püüne pääle”. Ametnik pidas silmas toonast ülipopulaarset lauljat Lidia Ruslanovat.

Sündimispäev kirjutati Ruslanova-sugustele lastekodus mehaaniliselt, püüti panna ühte kanti, veel parem, kui kõigile üks ja sama päev, sai korraga ära õnnitletud. Miskipärast unustati Ruslanova nimekirjast välja. Justkui polnudki sünnipäeva. Tüdruk hakkas nõudma, kuulutas välja streigi, ei läinud köögitoimkonda. Anti talle siis pihku rebitavate lehtedega kalender — vali ise! Plika sirvis ja sattus imelisele pildile, tüdrukutirts isa õlal, punalipud ja õhupallid. Justkui unistus! Valiski selle päeva. Osutus olema 5. detsember, stalinlik konstitutsioonipäev.

Üks kasvatajatest ütles kord Ninale õelalt: “Sul helekuldsed lokid, küllap oled fritsu tehtud”. Sest päevast sattus ta kaaslaste viha alla, peeti fašisti ihuviljaks, öösiti tõmmati tal tekk üle silmade ja peksti. Viidi siis üle teise lastekodusse. Pärast seitset klassi kupatati kasvandikud tehasesse treipingi taha või kutsekooli. Ruslanova sattus krohvijaks. Sõbrannaga kahe peale oli neil palitu, käisid õhtukoolis kordamööda. Läksid tööl ülemustega raksu, nõudsid alaealistena täisinimese palka. Lasid töölt jalga, ühiselamust visati nad ukse taha. Ühel päeval nägi linna vahel kuulutust, kutsuti näitlejaks õppima, kohaks Harkovi kunstiinstituut, rahvasuus hi-hi-ha-ha-kooliks nimetatu. Saigi sisse. Peagi otsustas aga Moskvasse, Štšukini-nimelisse näitekooli üle minna. Enne kukkus aga võimlemistrennis rööbaspuudelt alla, purustas meniski ja silmnäo. Moskva rongilt astus näitlejaks ihkaja maha kepi najal, sidemeis ja višnevskiga määritud. Öösel magas kuskil poolkeldris, kasside kräunumise saatel. Hommikul kõndis mööda küünilist külma Moskvat, linna ei tundnud, metroos kartis eskalaatorit. Eksamikomisjoni ees luges ukrainakeelset luuletust. Muidugi – praagiti välja. Aga Ruslanova oli lastekodukas, kes oskas enda eest seista, ta asus jälitama koridoris õppejõude, anus ja võlus. Sattus lõpuks Juri Zavadskile, sellele hakkas kirglik plika meeldima ja ta läks rektori juurde tüdruku eest kostma.

Nina sattus poistekursusele, ent — millisele! Temaga koos õppisid Aleksandr Kaidanovski, Leonid Filatov, Boriss Galkin jt. Teisel kursusel kutsus Kira Muratova ta filmi “Lühikesed kohtumised”. Mängis koos noore Võssotskiga. Ehkki film lükati paarikümneks aastaks riiulinurka, oli algus tehtud. Geenius Muratova käe all on ta tänaseks mänginud viies filmis. Peale selle Aleksei Germani kuulsates töödes. Aga ka rahvalikele režissööridele Eldar Rjazanovile ja Georgi Daneliale on Ruslanova mäng istunud. Ruslanova pärisosa on vabad, tugevad, tujukad, õnnetud, haavatava hingega ja otsatult armastust ihkavad vene naised.

Teatris aga teda hulk aega ei tunnistatud. Ta oli Vahtangovi-nimelises 15 aastat ja mängis vaid kolm arvestatavat rolli. Oli ka distsipliiniga hädas. Siis lajatas teatriukse tagantkätt kinni ja jäi ula peale. Pidi peaaegu näitlejaameti kuradile saatma. Parem juba krohvida! Siis meelitas Igor Maslennikov ta melodraamasse “Talvised kirsid”, mille kriitika mutta trampis, aga täis kiilutud kinosaalides vesistasid miljonid naised. Nüüdseks on ta mänginud ligi sada filmiosa. Mina mäletan elulõpuni ta neljakümneaastast naisbolševikku filmis “Homme algas sõda”, kirsade, gimnastjorka’ga, pilbaskõhn, pabeross hammaste vahel, varalt vaene ja absoluutselt ebanaiselik, röökiv ja käredalt printsipiaalne, ent leninismist juba väsinud, puritaanlusest puretud, nikotiinist kurnatud, seesmiselt varisev õnnetu olend.

Muide, läinud esmaspäeval oli Ruslanoval sünnipäev. Sai tinglikult kuuskümmend. President Putin isiklikult õnnitles. Stalinliku konstitutsiooni päeval.