VVV:Maailmarevolutsioon bur?uilikus Eestis

Vaapo Vaher

Kas mäletate veel ajaloost, mis värk oli maailmarevolutsioon? Meenutan: pärast edukat oktoobripööret Petrogradis puges punastesse propagandistidesse kirglik usk, et Venes lahvatanud revolutsiooniline kahjutuli haarab peagi ja paratamatult kogu maamuna oma leekidesse, mille tulemusena pääseb proletaarne õiglus valitsema ilma igas sopis. Tegelikult ei kehutanud meeli niivõrd õilis eesmärk, kui just protsess, igavene revolutsioon, lõppematu võitlus.

Maailmarevolutsiooni temaatika tungis kahekümnendail, koguni veel kolmekümnendail aastail jõuliselt ka vene energiliste filmitegijate sütitavasse loomesse. Suundumust võib vabalt pidada  omaette ekstsentriliseks ?anriks. Linale lavastati virtuaalseid revolutsioone nii tegelikes kui väljamõeldud kapitalistlikes riikides. Muidugi, ühelt poolt tõukas re?issööre seesuguste sü?eede manu ideoloogiline fanatism, teisalt leidsid kineastid välismaist keskkonda linale manades äkki värskeid võimalusi oma fantaasiahaarde avardamiseks. Ei piirdutud seiklustega üksnes Euroopa kapitalimaades, tegevus paisati ka sootuks eksootilistesse paikadesse. Revolutsioonilise fantastika ilmutuslikuks apogeeks kujunes Jakov Protazanovi ?Aeliita?, milles Punaarmee võitleja korraldas revolutsiooni planeedil Marss. Maailmarevolutsioon sirutas oma ahned kombitsad kosmosesse.

Paradoksaalne, ent revolutsioonilisest ulmest ei kujunenud hüsteerilist propagandat, pigem avantüürlik vaatemäng, haarav meelelahutuslik repertuaar. Revolutsioonilise kõhklematusega haarati filmide alusmaterjaliks kõige erinevamate kirjanike teoseid. Filmiks visualiseeriti Aleksandr Grini, Edgar Allan Poe, Anatoli Lunat?arski, Marietta ?aginjani, Lev Nikulini, Jack Londoni, Larissa Reisneri, Upton Sinclairi tööde motiive. Protazanovi ?Aeliita? oli teadagi Aleksei Tolstoi jutustuse järgi tehtud, ent stsenaristide Fjodor Otsepi ja Aleksei Faiko poolt sedavõrd ümber vormitud, et solvunud ?punane krahv? distantseeris end sellest linatööst rõhutatult. Mõni nüüdne kinoloolane on uljalt arvanud, et salakaval re?issöör, just emigratsioonist saabunud Protazanov, ei propageerinudki maailmarevolutsiooni, vaid puhus ?Aeliitaga? sihiteadlikult poliitilise pilli lõhki, saates selle filmiga revolutsiooni pikalt ? mitte küll Kuu peale või mõnda rõvedasse paika, vaid Marsi pinnale, igatahes meie planeedist ohutult kaugemale.

Enamjaolt kees aga säherduste bojevik?like filmide sündmustik anonüümsetes, justkui väljamõeldud riikides, ehkki tegelaste nimekujud vihjasid kõige sagedamini hispaania- või saksakeelsele keskkonnale. Aga miks ka mitte, lennuka kujutlusvõime puhul kas või kodanlikule Eestile. Näiteks Viktor Turini ?Gigantide võitlus? (1926) algab dramaatilise stseeniga, kus töölisnaine nimega Maika Kork, väljudes tehaseväravast, variseb näljast ja ületöötamisest tänavale. Teda ruttab abistama nõgikäpast revolutsionäär Jakob Miller. Teadagi pingestavad edasist sü?eed streigid, kalgid meistrid, tööliste tulihingelisus, kapitalistide salasepitsused. Huvitaval kombel vastandab Turin proletaarse ja ? kapitalistliku revolutsiooni. Viimase all kujutavad autorid teaduslik-tehnilist pööret, inimjõu asendamist hingetute masinatega, mis paiskavad tuhandeid töölisi vabrikuväravate taha. Filmis on aktsioonis koguni kaks konkureerivat ja vabrikantide huvisid teenivat leidurit. Need mehed ei võistle üksnes imemasinate väljahaudumises, vaid ka ihaldusväärse Emilia soosingu võitmisel. Sigib isevärki ökonoomilis-erootiline intriig.

Nõnda nagu Protazanov, saabus ka Turin Venemaale pikaajalisest emigratsioonist: ta oli kakskümmend aastat viibinud USAs, olnud re?issöör Hollywoodis. Kommunistlikku maailmarevolutsiooni etendavas filmivoos ongi iseloomulik, et eeskuju haaratakse ?kodanlikust? kinokogemusest. Protazanovi ?Aeliita? Marsi-episoodides võib julgelt kõnelda Fritz Langi ja Georges Mélièsi matkimisest, Turini ?Gigantide võitluses? annab aduda Griffithi vaimu, Turin kasutab hasartselt montaa?ivõttena parallelismi, kus tööliskvartali räpasuse otsa kleebitakse otsemaid bur?uilik pidutsemine, streigiõhin etendatakse  kõrvu börsipalavikuga. Filmiloolane Mihhail T?ernenko arvab, et kui Turini subtiitritest kustutada ideologism ja sü?ee aktsent nihutada mässumeelsuselt gangsterluse suunas, saaks üsna stampse Hollywoodi toote.

Nii et kommunistlikust maailmarevolutsioonist kapitalistlikuni on vaid kukesamm.