VVV:Mõrvarid kiirabiautos

Vaapo Vaher

Näitleja Juri Bogatõrjov ihkas kiidusõnu nagu kass silitamist. Ta oli siiralt löödud, kui inimesed tänaval teda kunstimeistrina ära ei tundnud. Kord kurtis ta Nikita Mihhalkovile, et oli seisnud tualettpaberi hiiglaslikus järjekorras, rahvas olnud tige ja tõuklev ning mitte keegi ei märganud teda, nõukogude näitlejat Bogatõrjovi, ei vabastanud talle teed leti ligi, ei andnud võimalust saada peldikupaberit väljaspool järjekorda. Ometi jõllas see juhm mass igal õhtul telekast seriaali ?Kaks kaptenit?, milles Bogatõrjov hiilgas lurjus Roma?ovi rollis. Mihhalkov rahustas teda: ?Ära kurvasta, Jura, tänav tunneb hetkekuulsusi, aga sina oled ? geenius.?

?Tõsi? Ega sa ei peta?? elavnes naiivselt Bogatõrjov.

?Tõsi-tõsi. Sinu mastaapi näitlejaid sünnib kord sajandis.?

?Arvad sa päriselt nii? Sa ei valeta??

Mihhalkov ei valetanud, liialdas vaid. Bogatõrjov uskus Mihhalkovi kui jumalat, koos olid nad trüginud filmikunsti, Bogatõrjov tegi kaasa juba Mihhalkovi diplomitöös, lühifilmis ?Rahulik päev sõja lõpus? (1971). Hiljem oli Jura jaoks koht kõigis Mihhalkovi filmides, ka ?Siberi habemeajajasse? kirjutati kindral Radlovi roll just Bogatõrjovi silmas pidades, ent võttepäeviks oli Jura juba siit ilmast läinud.

Oma neljakümne ühe eluaastaga jõudis Bogatõrjov teatris ja filmis luua säherduse spektri erinevaid tegelasi, et pole kahtlust, näitlejana oli ta ampluaa lõputu. Iga tema osatäitmist saatis miski seletamatu võlu, ka siis, kui ta kujutas lollpead või puhast idiooti. Ta võis valutult liikuda ühest esteetikast teise, näiteks Mihhalkovi romantilisest irooniast Ilja Averbahhi nostalgiast küllastunud poeetikasse. Averbahhi ?Armastusavalduses? (1978) sai ta ootamatult mängida peaaegu iseennast, ausalt lihtsameelset hiiglast, avatud südamega kiindunud tüüpi Filipokki.

Kehaline gigantsus ja kalduvus priskusse ähvardasid teda juba titena, sündides kaalus ta neli kilo ja oli viiskümmend üks sentimeetrit pikk. Läbi elu võitles ta kehakaaluga. Valmistudes mängima atleetlikku t?ekisti ?ilovit, sõi ta kuude kaupa üksnes kapsakotlette ilma leivata ja võttis alla tosin kilo. Hiljem oli hulk aega sootuks taimetoitlane. Ta polnud isegi poisikesena sporti teinud ja mõjus seepärast igapäevaelus füüsiliselt amorfsena. Ent filmikaadrisse ilmus ta äkki lihaselisena, trimmis ja sõjaväelises poosis. Ta võime transformeeruda oli uskumatu. Bogatõrjov polnud kunagi kokku puutunud hobustega, ent ?ilovi rollis kargas ta kartmatu vilumusega sadulasse ja ratsutas kui kauboi. Ta lihtsalt kehastus jäägitult ?iloviks.

Homoseksuaalsuse avastas Bogatõrjov endas hiljavõitu. Seetõttu ei jõudnud ta  homodele vajaliku hingelise enesekindluseni ja elas oma suguelulist  kallet valuliselt läbi. Ta püüdis sellest koguni vabaneda. Jura abielu Sovremenniku näitlejanna Nade?da Serajaga jäi põhiolemuselt ometi fiktiivseks. Nade?da on hiljem tunnistanud, et see ühendus oli vaid ?õilis puhang? ja et ta suhtus abiellu Bogatõrjoviga ?kui mängu, kui naljatusse?. Sootuks sisulisemaks seksuaalpartneriks kujunes Jurale Kunstiteatri administraator Vassili Poljakov, kes elas Bogatõrjovist mõni aasta kauem, hääbudes siis AIDSi. Jura viimaseks ihupartneriks sai aga keegi baarimees Sa?a Jefimov.

Üha enam imbus Bogatõrjovi ellu alkohol, juba esimeste pitsidega hakkas ta ennast haletsema, vallandusid vaibumatu pisarate vool. Siis võis ta ükskõik kellele kaeveldes jutustada isast, emast, vaesest õekesest Ritast ja omaenda otsatust üksindusest. Südaöösiti helistas ta purjuspäi tuttavaile, vabandas lõppematult mingite episoodide pärast, kurtis hingehädasid ja kui traadi teises otsas avaldati tüdimust, muutus verbaalselt agressiivseks. Pingeline töö vaheldus ohjeldamatute lõdvakslaskmistega, honoraripäevadel täitus ta korter ?sõpradega?, kelle hulka kuulus ka poolkriminaalset elementi. Pärast itaalia produtsendilt mängufilmi ?Mustad silmad? eest saadud raha läks korteris taas peoks, Jural hakkas keset möllu äkki halb ja Sa?ka Jefimov helistas välja kiirabi. Esimene brigaad saabus kohale, kotis vaid side ja joodipudel. Teine sats kiirabilisi käitus kärmelt, süstides Jurale südamesse preparaati, mis reageeris saatuslikult alkoholiga. Surm oli silmapilkne.

Matustele ilmus baarmen Sa?a Jefimov Jura helesinises prantsuse mantlis. Aasta pärast sooritas Sa?ka salapäraselt suitsiidi. Miks? Tänaseni pole selge.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming