VVV:Lavrenti püstolilask põrgust

Vaapo Vaher

Lavrenti püstolilask põrgust  

Kui luksuskorteri uks lõpuks lahti murti, nähti filmidiivat istuvat tugitoolis, telefonitoru krampunud peos, näopool hüübinud verest mustamas. Kuul oli tunginud kuklasse ja väljunud vasakust silmast.

Banaalne krimifilmi algus. Sedapuhku küll tõsilugu. Toimunud 11. detsembril 1981. aastal Moskvas, jõukurite majas Kutuzovi prospektil, korteris 243. Tugitoolis lamaskleja oli pensionärist filmitäht Zoja Fjodorova.

Lugu näib ometi kulununa, sest Fjodorova pikas eluloos korduvad samad dramaatilised elemendid, mis toona läbisid miljonite elu. Ent Fjodorova biograafia on siiski ka tähendusrikas, toonase  jõleduse, õilsuse ja fatalismi omamoodi melodramaatiline kokkuvõte. Igatahes väärib vaatlust linnulennult.

Esimest korda sattus Zoja GPU-poiste meelevalda aastal 1927 seetõttu, et tüdruk armastas kirgliselt fokstrotti. Kahekümnene keevavereline, puudreid ja peegleid lembiv Zoika andus tantsule täie erootikaga. Peokesi peeti erakortereis, komsomoli valvsa pilgu alt kõrval. Zoja vahistati kell kolm öösel kodus, süüdistuseks suhted spionaažis kahtlustatava noormehega.

Sedapuhku lasti tüdruk vabaks. Järgnes teatrikool ja jõuline tungimine kinolinale. Kolmekümnendail polnud nõukogude näitlejannasid, kes filmis saavutasid totaalset edu, just ohtralt. Fjodorova kerkis plahvatuslikult nende sekka. Peadpööritava triumfi tõi osatäitmine Leo Arnštami poeetilises “Sõbratarides” (1936). Aga mängida tuli ka  medõdesid, naiskaevureid ja politrukke. Sõjaaegsed “Muusikaline lugu” ja “Rindesõbrad” tõid mõlemad Stalini preemia. Samal ajal arreteeriti Zoja isa. Kuulsuse tipul näitlejanna sööstis organitesse isa süütust tõestama. Jõudis välja Beriani. Lavrenti silm lõi näitlejannat nähes sädelema. Ta kutsus naise oma Katšalovi tänava korterisse sünnipäeva tähistama. Seal oli laud kuninglikult kaetud, uks magamistuppa laialt avatud ja Beria ilmus õhtule tähendusrikkalt – pidžaamas. Pidu siiski vist ebaõnnestus, sest sellest õhtust peale oli Zoja nuhkide hiiliva pilgu all.

Isa küll vabastati, ent invaliidina ja ta suri peagi. Kord kutsuti Zoja diplomaatilisele dineele – nõukogude ametkonnad armastasid demonstreerida filmitähti. Seal kohtus naine Ameerika ohvitseri Jack Tate’iga, kes oli Venes ametlikul missioonil. Jack nägi  naise sõjajärgset viledat kleiti ja parandatud kingi, märkas kohkunult, kuis kõrgelt koteeritud kinodiiva salaja lihalõike käekotti poetas. Zoja pidas näljaajal üleval ka oma kahte õde.

Kirg Jacki ja Zoja vahel purskus kui vulkaan. Jänki kärsitud külaskäigud naise korterisse ei jäänud Lavrenti kaabuga tüüpidel märkamata. 1946. aasta lõpus topiti kinokuulsus musta masinasse. Teda kuulati kurnavalt üle 99 korda. Zoja anuvad kirjad Beriale haihtusid kui õhku. Fjodorovale mõisteti 25 aastakest. Üks ta õde hukkus Vorkutas, teine kupatati asumisele Kasahstani, kuid sai sinna kaasa võtta Zoja Jackist sündinud tütremaimu Viktoria.

Alles üheksa aastat hiljem, kui Stalin lebas juba muumiana hauakambrijaheduses, sai Viktoria teada, et ta tõeline ema on vangist vabanenud filmitäht Zoja Fjodorova.

Zoja ei alistunud, vaid tungis taas kinolinale, ta tegi edukalt veel ligi 40 rolli, viimaseks jäi osa ühiselamu komandandina Oscari saanud hitis “Moskva pisaraid ei usu”.

Näitlejaks tikkus ka tütar Viktoria, 18aastaselt lõi ta läbi kurttumma tüdrukut mängides Mihhail Bogini filmis “Kaks”. Ent tüdruk ihkas isa juurde USAsse. Kui võimud teda sinna ei lubanud, korraldas kartmatu Viktoria oma korteris hulljulge pressikonverentsi väljamaa ajakirjanikele ning kohemaid avaldasid ülelombi lehed eesotsas New York Timesiga jahmatavaid lugusid vene filmistaari ja Ameerika sõjaväelase imelisest armastusest ja nende kaunist tütrest Viktoriast, keda USAsse isa manu ei lubata.

Aasta pärast elas Viktoria juba Ameerikas ja avaldas mälestusteraamatu “Admirali tütar”. Zoja helistas talle tihti ja kord kinnitas ta ärevalt, et peatselt ta tapetakse.

Nii läkski. Et mõrvakorteri lukk oli terve ja tuba korras, pidi Zoja olema mõrtsukat tundnud, see aga kihutas naisele selja tagant kuuli ajudesse. Kuklalask on käekirjaliselt muidugi tuttav tapmismoodus, ent mõrv on lahendamata tänini. Pakutakse rabavaid žurnalistilisi versioone. Kahtlustatakse, et erakordselt jõukaks saanud Zoja hangeldas varastatud vääriskividega ja surmapauk tuli kaasosaliselt. Ent sosistatakse ka Beria müstilisest kättemaksust.

Venemaal on usutavad kõik versioonid. Iseäranis võimalus, et Lavrenti sealt ilmast naisi mõrvamas käib.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming