VVV:Kuulid harmoonia pihta

Vaapo Vaher

Aleksandr Dov?enko, re?issöör-poeet, loodusfilosoof filmilinal, nagu teda on hüütud, kujutas üht stseeni oma ilmakuulsas filmis ?Maa? nii: ?Ta tuleb mööda teed, valgustatuna kuust. Jalge all kerge tolm. Rohul kaste. Tumedad hobused näsivad karjamaal. Maa lõhnab öistest lilledest, viljadest? Kõigel ümberringi on hõng, isegi teetolmul ja kastel. Nooruk, tulvil õnnest ja öisest ilust, hakkab uneledes tantsima. Ja tundub, et selles tantsus ühilduvad inimene ja loodus, maa ja kosmos? Siis äkki ? vaenulik lask! Katkeb elu, puruneb harmoonia??

See Dov?enko stseen kätkeb endas kirglikku kunstilist etteheidet kõigile tapjaile, harmoonia purustajaile, ilu ja elu järjepidevuse jõhkraile lõhkujaile. Filmist ?Maa? on kunstijõudu ammutanud ameerika ja itaalia eri põlvkondade kineastid, selle teose maagia haaras kunagi noori grusiinlasi Iosselianit ja ?engeliat, läbi Dov?enko ja Savt?enko jõudis oma jahmatava poeetikani Parad?anov. Jne. Ent, püha Jumal ? kui palju harmooniat katkestavaid laske sooritas Dov?enko ise! Ma ei mõtlegi tingimata sõna otseses mõttes päästikuvajutusi. Ehkki kodusõja aegu muljus ta näpp triklitki. Tütarlapsele Jelena T?ernovale kirjutas ta: ?Minu silme all võib tappa inimesi ja ma ei pilguta silmagi. Olen ise olnud kolm-neli korda surmaohus ja ka siis ei pilkunud mu silm.?

Kuid meenutagem kurikuulsat aastat 1937, mil Dov?enko võttis Moskva Kinomaja puldist paatoslikult sõna valmiva filmi ?Revident? pihta. Filmi stsenaristiks oli põlatud kirjanik Mihhail Bulgakov ja re?issööriks verisulis Mihhail Karostin. Dov?enko hüüatas kõnetoolist: ?Võimekas noor re?issöör on kohe esimeste sammudega takerdunud formalismi ämblikuvõrku. Filmis puudub kunstiline tõde. Autorid moonutavad Gogoli klassikalise teose mõtet ja sisu.?

Dov?enko sõnavõtt oli filmile surmakuuliks. Ja tõi sammukese veel ligemale Bulgakovi peatse lõpu. Bulgakov oli ?Revidendi? jaoks kirjutanud juba viis versiooni. Tõsi, stsenaariumi kaasautoriks oli lepingu kohaselt ka ekspansiivne nooruke re?issöör Karostin. Bulgakovile polnud Karostiniga koostöö vastu midagi, talle tõeliselt meeldis see erudeeritud, energiline, teravmeelne nooruk, kes aitas kirjanikul siseneda kinospetsiifikasse. Kogu möll ?Revidendi? ümber ja katkematu sõda Ukrainfilmi ametnikega oli kurnanud aga Bulgakovit sedavõrd, et ta tunnistas Karostinile: ?Stanislavski ja Nemirovit?-Dant?enko imesid kümneaastase koostöö kestel minust terve kastrulitäie verd, nüüdne Ukrainfilm võttis aga viimase piisa??

Et pärast Dov?enko hävitavat sõnamulinat film seisma pannakse, oli klaar. Kuid filmigrupis leidus salajane võitleja, kes vändatut päästma asus. See oli filmi operaator, rahvusradikaalsete vaadetega Nikolai Topt?i. Ta vedas montaa?iruumist endale koju peitu kõik, mis filmiga seotud, kostüümikavandeini välja. Ja hakkas ootama öiseid uksele koputusi, sest arreteerimisest polnud justkui pääsu. Kui kaela poleks väänatud lausa poliitilist süüdistust, siis vähemasti ?sotsialistliku omandi röövimisest? polnuks pääsu. Ent ? tollal jäidki kinnivõtjad saabumata. Tõsi, Topt?i kupatati kümneks aastaks laagrisse küll, kuid juba hiljem, pärast sõda ja siis oli paragrahv tõsine, riigireetmise eest. Topt?i oli sõjaaegu okupeeritud Kiievis vändanud fa?ismimeelse filmi ?Maria sõidab Saksamaale?.

Tagantjärgi näib situatsioon koomiliselt vastuokslik. Üks rahvuslane, Aleksandr Dov?enko (proletkultlased sõimasid teda ju hohollist natsionalistiks ja praegused ukraina radikaalid peavad teda nõukaaegseks salarahvusluse kandjaks) põrmustas väärtfilmiks pürgiva ?Revidendi?, teine nats aga korjas killud kokku ja päästis mõndagi meiegi päeviks. Kui Topt?i 1961. aastal külmalt maalt naasis, viis ta oma arhiivis säilinud fotod, kavandid ja muud tõendid ?Revidendi? väntamisest (filmilindid oli KGB siiski konfiskeerinud) ei kuhugi mujale, kui ? Aleksandr Dov?enko muuseumisse. Sest oli ju just Dov?enko filmi mõrvar, vähemasti surmaotsuse täideviija. Topt?i tutvustas muuseumi direktrissile Tatjana Derevjankole filmimise entusiastlikku lugu, trupi innustunud usku edusse, lõbusat töövaimustust võtteplatsil, õnnestunud ja üllatuslikku näitlejavalikut. Topt?i loovutas muuseumile ka oma laagrikirjad emale, kus julgelt kirjeldas, kuis Ukrainfilmi ametnikud ?mõnitasid Bulgakovit, suurt inimest?.

Nagu me teame, armastab Saatus jälgilt irvitada. Nii selleski loos. Bulgakovile piinu valmistanud kinostuudio kuulutati 1957. aastal Dov?enko-nimeliseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming