VVV: Kino on saatan, kes võtab su hinge

Vaapo Vaher

  Arvan, et selles naises pesitses algusest peale midagi skisofreenilist. Miski meditsiiniline idu, mida aja kulg kultiveeris ja kujundas. Naise eluseltsiline, kinorežissöör Jevgeni Taškov seda ei tunnistanud. Tema süüdistas arste, elu ja iseennast. Ja arvas, et kõik võinuks minna teisiti. Vaevalt.

Katja Savinova sigitati Altai oblasti kolkakülas, lapserohkes kolhoosiperes, mis paistis silma sellega, et kogu talutäis laulis vägevalt. Kõik nad olid varustatud hullumeelselt ohjeldamatu häälematerjaliga. Muidugi ihkas Katja pääseda lavale. Või linale.

Pärast kooli Moskvasse tunginuna sattus tüdruk kõigepealt maaehitusinstituuti, ent järgmisel aastal pürgis juba kinokooli. Sisseastumisel luges ta Anna Karenina monoloogi. Ta tegi seda niivõrd sisenduslikult, et žürii nägi vaimusilmas teda juba end rongi alla heitmas.

Esimene ponnistus kinokoolis Vassili Vanini käe all siiski nurjus, õppejõud ei näinud tüdrukus potentsiaali. Pool aastat meeleheidet ning siis pürgis ta uuesti, Bibikovi ja Põžova õppegruppi. Konkurss oli jõletu: 3000  soovijast võeti vastu 40. Õnnest pulbitsev Jekaterina Savinova nende seas. Koos hilisemate tähtede Vjatšeslav Tihhonovi ja Nonna Mordjukovaga.

Kinokooli oli pääsenud ka Jevgeni Taškov. Ainult et paugupealt ei leitud talle meeste ühiselamus vaba paika. Komandant viskas üle õla: magad ühe öö tüdrukute toas, siis vaatame. Poiss pugeski varakult vabasse voodisse ja pööras näo häbelikult seina poole. Tüdrukud saabusid karjas, teadsid juba ajutisest külalisest ega pööranud talle tähelepanu. Taškovile hakkas aga kõrvu ühe tütarlapse sügav, hämmastava tämbriga hääl. Poiss tahtnuks pöörata, ent ei söandanud. Hommikul nad tutvusid, kaheksa kuud pärast kooli lõppu tegi Taškov talle abieluettepaneku, tüdruk puhkes hüsteeriliselt nutma. Aasta oli 1950.

Kinoinstituudi lõpetas Katja kiitusega, paberil seisis: “Huumor, kütkestavus, ammendamatu fantaasia ja erakordne õiglustaju moodustavad ta isikupära.” Ent veel oli tas miskit jahmatavalt ainukordset – Savinova paranoiliselt võimas hääl. Selle amplituud haaras kolm ja pool oktaavi. Hiljem öeldi ta kohta “vene Yma Sumac”. Pärast kinokooli siirduski ta laulu õppima, talle pakuti ooperilaulja kohta Suures Teatris, teda kutsuti estraadiorkestri solistiks. Ta ei valinud kumbagi. Teda kiskus kinno. Kodus oli ta hea perenaine ja armastas tihtilugu kummalise paanilise innuga põrandaid pesta.  Kuid juba oli ta jõudnud ka publikule meelde jääda blondi sädistava naerusuuna Põrjevi menufilmis “Kubani kasakad”. Katja ootas suurt rolli, ent seda ei pakutud kümme aastat. Siis võttis abikaasast režissöör Taškov kätte ja kirjutas naise jaoks ise stsenaariumi ning sai loa filmi “Tulge homme” väntamiseks. Süžee oli kulunud, tüdruk kaugest Siberi külast tuleb Moskvasse, et siin lauljana läbi lüüa. Ent selles trafaretis kajastus Jekaterina enda saatus ja ta tegi tühisest osast hiilgerolli.

Filmimise aegu ilmnes äkki, et Katja kannatas kroonilise palaviku käes. Ta tunnistas mehele, et juba ligi pool aastat on kraadiklaas näidanud stabiilselt kuus-seitse pügalat üle normi. Arstid sattusid segadusse. Avastati brutselloos. Ent üha selgemini avaldusid Savinoval skisofreenilised jooned. Ammendamatu fantaasia, mida kinokoolis kiideti, võttis ajuti piiramatud mõõtmed. Filmimine katkestati ligi aastaks. Pärast linatöö valmimist vaidlesid doktorid omavahel, millises episoodis väljendus näitleja hullumeelsus selgemalt, millises napimalt.

Film sai purskelise populaarsuse osaliseks. Ent järgmisse peaossa ei kutsunud teda keegi, üksnes nike-näke. Ta konkureeris küll suurrollidele, näiteks pidi just tema mängima Tšuhrai surematus “Neljakümne esimeses” Marjutka osa, aga lõpuks öeldi ikkagi ära. Skisoga ei riskitud suuri plaane teha. Üheksa aasta kestel tuli Savinoval viibida hullupalatis 13 korda. Vahepeal andis ta kontserte, luges lavalt üht-teist. Ühel vaatajakohtumisel kõneles publikule erutunult: “Kino, see on saatan, kes võtab su hinge. Ta istub mu paremas taskus, näe, nüüd ronis vasakusse.”

1970. aasta kevadel sõitis Jekaterina Novosibirskisse õele külla. Ühel päeval, kui kedagi kodus polnud, pesi Katja hoolikalt puhtaks kogu korteri põrandad. Jättis lauale kirja ja lahkus.

Kleštšihinskaja jaama pöörmeseadjale hakkas valges kasukas rahutu naine perroonil kohe silma. Raudteelane jälgis teda huvitunult – kuni äkki taipas! Ta karjatas: “Ära tee seda!”. Ent Savinova oli juba viskunud kiirust koguva veduri rataste alla. Anna Karenina monoloog leidis oma paratamatu lõpu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming