VVV:Kikilips tolstovka rinnal

Vaapo Vaher

 

Imestamisväärt, kui tähtis oli kunagi inimeste jaoks tsirkus. Kinematograafias on tsirkusefilmid lausa omaette ?anr. Suurmeistrid ihkasid tsirkuse najal allegooritseda ja arendada sotsiaalset sümboolikat. Publikule mõjus magnetina aga hoopis filmide salapärane tsirkuselüürika, romantiline armusuhe keset lõvide lõrinat, õhuakrobaatide surmapõlgust ja klounide nukrust.

Vene kinos peetakse krestomaatiliseks Aleksandrovi ja Orlova hõbehäälset ?Tsirkust? (1936), minu lapsepõlve aegu paisutas aga saale Aleksandr Ivanovski hõrk ?Tiigritaltsutaja? (1955). Selles linatöös vedas armuliini särav duo Ljudmila Kassatkina ja Pavel Kadot?nikov, pulli tegid hiilgavad koomikud Leonid Bõkov ja Sergei Filippov. Film on kinoloos oluline veel ühe seiga tõttu: just ?Tiigritaltsutaja? pillutas vahepeal re?issööride poolt unustatud meesiluduse, vene Jean Marais?ks kutsutud Pavel Kadot?nikovi taas pöörase populaarsuse laineharjale. Tegelikult polnud Kadot?nikov üldsegi üksnes lüüriliste komöödiate sarmikas kangelane. Tõsi, talle langesid osaks enamasti vaid positiivsed rollid, sotsrealistlikes oludes tähendas see aga lihvitud-lakeeritud sangareid, ent Kadot?nikov ihkas ka standardseid osi karakteriseerida, hingestada ? ja enamjaolt see õnnestus. Ta positiivsete tegelaste ampluaa oli üllatavalt avar: kaltsakas proletaarlaspoiss Ljonka Suhhov ja heliloojast intellektuaal Muhhin, Robinson Crusoe ja Maksim Gorki, tsirkuse virtuoosne tsiklimees ja jalutu kangelaslendur, rafineeritud vene spioon ja päikseline vanake Dedu?kin.

Kord lapsepõlves, kui ta perekond kodusõja eest Uraalidesse, Permi oblasti väikekülla oli pagenud, sattus poiss laadale. Koju tulles mängis ta vaimustunult emale ette, mida oli laadal näinud: näitles külameest, kes vagalt lehma müütab, ja kaupmeest, kes visalt vikateid pakub. Ema hüüdis kiitvalt: kunagi saab Pavlu?ast artist! Poiss puhkes aga nutma, sest sõna artist kõlas pahasti. Külas öeldi ju kõiksugu sullerite ja veidrike pihta: no on alles artist! Ometi sai just loomulikust artistlikkusest ta näitlejameisterlikkuse alus. Kadot?nikovis peitus prostoi vene hing, ent ta olemus pürgis intelligentsuse, artistlikkuse poole. Ta tinistas osavalt balalaikat ja hõikus t?astu?kasid, aga Leningradi noorte kunstistuudios õppides nõelus ta oma vileda tolstovka külge ? kikilipsu.

Sergei Jutkevit? adus noorukis heitlevat kaht poolust ja usaldas filmis ?Jakov Sverdlov? Kadot?nikovile korraga kaks rolli, tööliskaltsaka ja kirjaniku, Maksim Gorki oma. Kunstinõukogu oli õuduses, sotsrealismi Tormilinnu vastutusrikas roll äkki mingi algaja kohmakates kätes. Kas siis meil enam andekaid näitlejaid pole? Jutkevit? vaikis, tegi salamisi meisterlikult Gorkiks grimeeritud Kadot?nikoviga proovivõtteid ja kui ta neid seltsimeestele kunstinõukogust näitas, olid need ülimalt rahul, hüüatades: no näete, Sergei Jossifovit?, meil on ju veel talente, aga teie pakute miskit Kadot?nikovi?

Sõja puhkedes tahtis Kadot?nikov tormelda rindele, aga sattus hoopis Eisensteini võtteplatsile. ?Ivan Groznõis? mängis ta bojaaripoeg Vladimir Staritskit, totakavõitu, lihtsameelset tüüpi, kes oli ühtaegu liigutav ja agressiivne. Võtte ajal tüütas näitlejat kaamera ees kärbes ja bojaarirõivas Kadot?nikov hakkas seda püüdma. Eisenstein oli vaimustunud. Suurepärane, karjatas ta, just kärbseid peab see Staritski püüdma, mitte troonile pürgima. Episood kärbsega pani rolli ideeliselt paika.

Pärast sõda alustas Boriss Barnet kangelasfilmi nõukogude luurajast sakslaste tagalas, sellest sai menukas eelmäng hilisemale Stirlitzi epopöale. Alul pidi luurajat mängima Nikolai Krjut?kov, ent tema lihtmehe olemuses oli orgaaniliselt vaid rolli üks tahk, venelik patriootiline hing. Puudus aga koorik, saksalik lihv, elegantsed maneerid, peen vaimukus, spiooni kalakülmus, intuitiivne eksimatus. Kadot?nikov oli selle osa jaoks loodud. ?Luuraja kangelastegu? kogus mõne kuuga 30 000 vaatajat ja tõi Kadot?nikovile ta esimese Stalini preemia. Teine auhind Kremlist tuli ?Jutustus tõelisest inimesest? eest. Filmi peategelase prototüüp sangarlendur Aleksei Maresjev oli väntamise juures ja vangutas pead. Tema ise oli sõjaaegu külmunult metsas roomanud 18 ööpäeva, aga teda kujutav Kadot?nikov vähkres pakases kaamerate ees juba poolteist kuud. Kesse siis õige kangelane on?

Tee ?Tiigritaltsutaja? õdusasse tsirkuseromantismi polnud hõlbus. Ent Kadot?nikovi jõudmine meela Ljudmila Kassatkina embusse tuleb lugeda siiski väljateenituks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming