VVV: “Kaukaasia larhviga” moskvalane

Vaapo Vaher

  Kui Gia Danelia hakkas lõpetama viimast klassi, ütles ta isa: “Poiss tuleb panna kinokooli”.

“Miks?” päris ema.

“Aga kuhu seda lollpead mujale sokutada? Pealegi, seal on omad ees.” Gia isa oli kuulsusrikas metrooehitaja, rajanud Moskva allmaaraudtee Kirovi ja Baumani jaama. Filmitegemist arvas ta tühjaks-tähjaks. Kuid – filminduses olid “omad ees”. Ta naine pidas Mosfilmis teise režissööri ametit, naise õde oli filminäitleja Veriko Andžaparidze ja õemees pärjatud Stalini-filmide režissöör Mihhail Tšiaureli.

Ent poiss hakkas isale vastu, trotsides kinokooli just seepärast, et seal “omad ees”, ta ihkas läbi murda alandavate tutvusteta. Siirdus püstipäi arhitektiks tudeerima. Kui sirkliamet käes, ei pidanud aga sisesunnile vastu ja tormas ikkagi režissöörikursustele.

Georgi Danelia esimeseks täispikaks filmiks sai haledavõitu “Serjoža”(1960), mis nõristas pisaraid mitte üksnes publikumist, vaid ka mitmest žüriist, teos leidis rahvusvahelist tunnustust. Teisena valmis meremehedraama “Tee sadamasse” (1962), kus tegi maskuliinselt kaasa ka Bruno Oja. Murdefilmiks kujunes “Ma kõnnin Moskva tänavail” (1964), millest sai päevapealt helge bestseller. Selles pretensioonitus, siiras, peaaegu süžeetus filmis avanes köitvalt Danelia oskus ja iha segada rõõmsat nukraga, irooniat lürismiga. Omaette väärtuseks sai Moskva linnamaastike poeetiline jäädvustamine. Ja Andrei Petrovi meloodia verinoore Nikita Mihhalkovi poisikeselikus esituses. See oli esimene film, millega jäi rahule ka Gia isa, sest hulk tegevust vändati metroos.

Mõni radikaalne sõber pöördus aga Daneliast ära, näiteks hilisem emigrant, kirjanik Vladimir Maksimov ei andnud talle enam tänaval kätt, sest Danelia olla filmis suhkrustanud nõukogude igapäeva. Ühest kaugest linnakesest saabus kiri tütarlapselt, kes, vaadanud filmi, imetlenud õhinal luulelist ja inimlikku Moskvat, korjanud kokku oma rahakese ja sõitnud rõõmsas ootuses pealinna. Kohtas seal aga vaid kalapilgulisi möödaruttajaid, võõrastemajas polnud kohti, ööbida tuli vaksaleis, kus ta paljaks varastati. Lõpuks vedas miilits ta litsilöömises kahtlustatuna jaoskonda ja ta kupatati suurlinnast välja. Siiski, kirjutas tütarlaps, tänan teid armsa muinasjutu eest.

Danelia nõukaaegseist komöödiatest on iseäranis kergitatud “Sügismaratoni” (1979), kus inertset peaosalist mängis teine Moskva grusiin Oleg Basilašvili. Ent minu lemmik on “Afonja” (1975), kus draama, melodraama ja satiir on põimunud hämmastavalt kütkestavaks stilistikaks. Leonid Kuravljov mängib seal majavalitsuse torujüri, mutrimeest, kes sovetlikus olmes kõikvõimas, ent hinges vastuoludest puretud kui nõukogude kord. Tänapäeval, mil moodne Euroopa põnnab metafoorset Poola torumeest, võib “Afonja” tekitada mitmekihilisi assotsiatsioone.

Danelial oli režissöörist sõber, kel kahtlaselt retsidivistlik nimi – Saša Serõi. Ja kinni see mees kukkuski, pärast seda, kui oli armukadedushoos rivaali kirvega sandiks löönud. Serõi istus poole karistusajast ära, aga vabadusse jõudnult oli ta ametnike silmis kunstnikuna usalduse kaotanud. Danelia tahtis sõpra aidata. Kirjutas koos  kirjanik Viktoria Tokarevaga (kellega tal sigis abieluväline kiresuhe) komöödiastsenaariumi vargabandest. Serõi pipardas lugu professionaalse laagrižargooniga ning sai lõpuks loa jant linastada. Menufilm “Õnnekütid” (1972) tõi Aleksandr Serõi nime momentselt taas nõukogude filmilukku.

Gennadi Špalikov, Danelia teine semu, jõi end põhja ja lõpetas suitsiidiga. Ka Danelia sattus joomatsüklitesse, pärast oma 24aastase poja ootamatut hukku mõtles enesetapule. Siis tegi aga melanhooliale äkilise lõpu, viimased viisteist aastat ei võta tilkagi, kinnitades ajakirjanikele: “Ma ei kahetse seda, et kunagi lakkusin, ega kahetse, et sellele lõpu tegin”.

Danelia oli aastane, kui vanemad Thbilisist Moskvasse kolisid. Kui ta nüüd Gruusiasse satub, tunneb end võhivõõrana, pole isegi kellelegi helistada. Tema rahvus on – moskvalane. Kuid “kaukaaslase larhviga” kodanikud pole praegu pealinnas soosingus: kord löödi Daneliat tänaval näkku, kord sõimas teda mööduv vene vanamoor. Tänane Moskva ei kõnni enam Andrei Petrovi kunagise hella meloodia rütmis. Oma nüüdse filmiesteetika kohta ütleb Georgi Danelia: käin mööda haprast klaasist seintega koridori. Ta filmide žanrimääratlusena tuleb kasutada kombineeritud formuleeringuid nagu “lüüriline tragikomöödia”. Seda annab pruukida ka Gia kogu elukäigu kohta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming