VVV:Kahe peaga näitleja-kulturist

Vaapo Vaher

 

Kui eestlasele arusaadavas metafoorikas vastata küsimusele, kes on Aleksandr Baširov, siis: see mees on Toots, Kiir, Arno, Tõnisson, Raja Teele ja Julk-Jüri ühes isikus. Muide, kui ta viisteist aastat tagasi end USAs täiendas, abiellus ta seal ja pani pojale nimeks – Christoph Kolumbus. Seejärel lahutas, sõitis tagasi koju, abiellus rokklauljatari Inna Volkovaga, see sünnitas talle tütre, kelle isa nimetas Aleksandra-Mariaks. Venes harjumatud kaks eesnime sai tüdruk seepärast, et paps ei suutnud ühe kasuks otsustada. Ajakirjanikele kinnitas Baširov, et nii tulebki teha: kui ei jaksa valida, võta kõik. Sest kui pakutakse korraga õlut, konjakit, viina, likööri ja veini, on ju võimatu valikut teha. Seepärast vala kõhtu kogu kupatus. Pärast selgub.

Pilusilmne, segavereline näitleja ja režissöör Aleksandr Baširov sündis Siberi urkas. Ta ema oli teivasjaamas kollase lipukese lehvitaja, isa pages varakult perekonna juurest. Lapsepõlves kamandas poissi ühekäeline onu, kes keeldus nõukogude riigi hüveks tööd tegemast ja pühendus individuaalsele kalapüügile.

Pärast seiklusi ja sõjaväge ründas Baširov kinoinstituuti, neli aastat järjest, siis võeti vastu. Õppis režissuuri, öeldes: “Elukutseküsimuse otsustasin radikaalselt — hakkasin lavastama elu. Kuna loon ise moe, ei sõltu ma kaanonitest.”

Enne kui Baširov lavastama hakkas, sai ta populaarseks näitlejana. Läbilöök tuli Solovjovi, Nugmanovi, Germani filmidega. Öeldakse: võib-olla mõni venelane teab ka ta nime, kuid kõik tunnevad teda nägupidi. Ta filmikujud on isevärki hüsteerilised veidrikud. Ta intervjuud on ka piirideta näitlemised, ta tahabki ka ise geniaalse tšudakina mõjuda. Kui ajakirjanik küsis talt: “Kas te olete kultusnäitleja?” vastas Baširov: “Jaa, ma olen näitleja-kulturist.” Ta on kuulutanud, et tema näitlejamina koosneb joobunud-skisoidsest ollusest ja süüdimatuist-liigutavaist elementidest. Baširov leiab, et tema tegeliku olemuseni jõudmiseks tuleb asutada üleriiklikke akadeemilisi teaduslikke uurimisasutusi, sest ta on oma näo kaotanud. Ta isiksus olla päästmatult transformeerunud tegelaskujudeks, ta kangelased vappuvat kaasa ühiskonna vastutustundetuse biorütmidega, väljendavat sootsiumi moraalset degradatsiooni.

Baširov arvab, et võib ette aimata ja mõjutada sotsiaalseid nihkeid, näiteks rahatuusa Hodorkovski praegune vangladraama sai tema meelest transtsendentse hakatuse juba aastate eest Baširovi köögis, kus režissöör haudus filmi “Oligarhia raudne kand” ideed. Rahvas arvab, et Baširovis on ka miskit hirmutavat, temaga ei tihata kõnelusse astuda. Baširov tunnistab, et on loonud endast ebaadekvaatse imidži, monstrumi, “kel mitmeid käsi ja jalgu, kaks pead, neli silma, sadu hambaid, sõrad kätel-jalgadel, pikad juuksed ja kes haiseb kohutavalt”. Tegelikult olla ta häbelik, vaikne, õrn intellektuaal, kes telekast ei vahi ühtegi mürasaadet, vaid üksnes loodusprogramme ja kuurordireklaame, ehkki kunagi kuhugi ei reisi.

Baširov kinnitab, et näitlejana toimib ta üksnes reflekside ajel. Iga inimese liigutus annab mingit informatsiooni. Näiteks president Putin vehib kõndides üksnes ühe käega. See on semantiline liigutus, märguanne, ilmselt mingi signaal paremast ajupoolest. Oma linategelastes püüab Baširov kõigepealt ära tabada nende salaihad — rahahimu, seksinälja, armastusevajaduse, edasine tuleb juba iseenesest.

Baširov on käinud ka PÖFFil, temalt on päritud eesti filmi kohta. Mees arvas, et siinset filmitegemist ähvardab eelkõige konformismiprobleem, tahetakse aina vastata mingitele standarditele, mis tegelikult nivelleerivad. “Probleem on muidugi ajutine, paari tuhande aasta pärast kujuneb välja ka eesti kino. Võib-olla leiab Eesti galaktikavahelises kontaktis oma tõelise ja õige koha — justnagu ÜRO või UNESCO liige”. See on peen kild tänase Eesti pihta. Ent mees võib olla ka otseütlevalt lõikav. Ühes Peterburis antud intervjuus kõneles Baširov: “Kui käisin Tallinnas, küsiti minult kõigepealt: “Miks te pommitate Tšetšeeniat?” Minu vastus oli: “Kui NATO pommitas Jugoslaaviat, olin mina seal ja filmisin (peab silmas oma dokki “Belgrad, Belgrad” — V. V.); miks sina, kallis kolleeg, ei sõitnud Tšetšeeniasse pommitamist filmima?””

Tõepoolest, Baširov põnnama ei löö. “Oligarhia raudse kanna” väntas ta kümne päevaga ja laenatud 50 000 taala eest. Filmi iseloomustas ta: “Pinnapealne, lihtsamõtteline, imelikuvõitu, aga festivalilembene”. Muidugi, kesse siis kuulsust ei januneks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming