VVV: Kübarakarp, süljetops ja kaks armunud inimlast

Vaapo Vaher

  Eh, Riia. Eh, Lätimaa. Palju oled sa andnud vene kultuurile, palju ka julmalt võtnud. Eisensteini sa sigitasid, ent su teedel tegi surmasõidu Tsoi. Mereäärses lukshotellis riputas end nööriga lakke Boris Barnet.

Kui Venes on kellegi nimi Barnet, siis öeldakse  – juut. Aga Boris oli inglane. Ta vanaisa, tüpograaf Thomas Barnett jõudis Venemaale XIX sajandi keskel ja veel ta pojalegi jätkus jõukust. Aga pojapoeg Boris jäi ajalootormide tõugata, kinotudengina larpis ta putru, mida jagati neile, kes vabal ajal vaksaleist laipu lohistasid. Moskvas möllas kõhutüüfus.

Poisikesna oli Barnet osalenud verises vennatapus – kodusõjas. Rahuellu naasnuna sai tast profipoksija, kes vehkles kinnastega edukalt Ermitaaži aia võistlusringis. Sealt leidis ta režissöör Lev Kulešov, kellel oli tarvis plastilise kehaga  näitlejat.

Barneti esimeseks iseseisvaks režissööritööks sai “Tütarlaps kübarakarbiga” (1927). Formaalselt reklaamfilm, sest tellijaks-maksjaks Narkomfin ehk rahandusministeerium, eesmärgiks riigilaenuobligatsioonide propaganda. Aga Barnet tegi sellest šedöövri, mida varjamatult imetlenud Eisenstein, Pudovkin, Romm, Gerassimov, Mihhalkov. Ja mina. Sisu primitiivne. Madam Iren maksab ükskord kübarategijale Natašale palka obligatsioonides, nii saab riiklikust makulatuurist lahti ja raha jääb alles. Tüdruk muidugi võidab, koguni 25 000 ruublit, ja puhkeb märul. Ent süžee on filmis kõrvaline. Haarab režissööri asjade-, olmepoeetika. Nii suurlinna uulitsad kui äärelinna majauberikud sulanduvad ühtseks lüüriliseks mateeriamaailmaks. Filmis kajastub nepiajastu lõpp, keigarite ja linnapööbli aeg, jooksevad dokumentaalkaadrid linnaäärest, mida varsti enam pole, agulipildid, mille peagi neelavad industriaalmaailma betoonsed lõuad. Samas on filmis kaadreid, mis küllastunud lakonismi maagiast. Näiteks: alasti korteriruum, puhastatud mööblist ja kolist, ainult paljad seinad, aknalaud, kübarakarp, süljetops ja kaks armunud inimest.

Ametimeestelt sai film hävitava hinnangu: haltuuritsev fantaasia huligaanlike elementidega. Aga publikule läks hoogsalt peale. Ja professionaalid olid sillas.

Detailide poeesia valdab ka järgmisi filme, näiteks “Maja Trubnaja tänaval” (1928). Barneti loome tipuks kujunes aga 1933. aastal valminud “Ääremaa”. Eisenstein lausus: Nõukogude Venes on ikka veel tsaare: Tsaar-suurtükk, Tsaar-kell ja Tsaar-Barnet.

Pärast sõda, 1946. aastal, anti Barnetile teha salaluurefilm. Ta sõitis Kiievi stuudiosse, rühikas, kõrgekasvuline, pikk palitu seljas, laiaäärne kaabu silmil. Kogu kimnastjorkades ja säärikuis stuudio jooksis vahtima. Barnet moodustas hiilgava võttegrupi, koos ka puhati ja einestati. Barnet ise käis turul ja seadis sehvtid sisse liharaiujatega. Kui liha polnud, hankis muud. Filmiti öösiti, päeval monteeriti. Kord võtteaegu keegi justkui kolistas paviljoni katusel. Barnet kamandas valgustajat: mine vaata ja anna vastu vahtimist! Valgustaja ronis katusele, hüüdis: pole kedagi, ainult tuul. Barnet: ikkagi anna vastu vahtimist! Ta ei seedinud tuult sellest ajast, kui ise oli sunnitud noorukina Kunstiteatri kulissidetagusena imiteerima tormi, aurikuvilet või samavoripahinat.

Spioonifilm “Luuraja kangelastegu” valmis meisterlikuna, režissöör, stsenaristid, kunstnik ning peaosatäitja Kadotšnikov said Stalini preemia. Ent filmis oli veel mõndagi, mida ametnikud ei adunud, ent millele kinouurijad on hiljem pihta saanud: peidetud vihjeid, kulturoloogilisi kalambuure.  

Peagi saabusid aga režissööri ellu piinavad vaikuseaastad. Ladestus terve hulk plaane ja filmihakatusi, talle lubati ja kanti juba ka stuudioplaanidesse kõiksugu loometöid, ent enne realiseerimisele asumist leiti ikka midagi segavat. Kõik lükkus edasi, režissöör tajus, et temaga mängitakse. Talle jagus vaid hädatöid: kirjutada stsenaarium agrotehnilisele dokile, päästa kõrbema kiskunud filmike, sõita banaalse delegatsiooniga kohtuma kolhoosnikega. Viimase seitsme aasta jooksul õnnestus tal filmida siiski kaks mängufilmi “Aljonka” ja “Teivasjaam”, mille eest sai kriitikalt alandavaid lakse. Talle taheti sokutada filmi Leninist, kuid Mosfilmi dire ägestus: “Barnet? Leninist? Ainult üle minu laiba!”

Siis sai ta stsenaariumi “Saadikute vandenõu” ja sõitis “läände”, Riiga, kutsudes proovidele mitmeid tuntud näitlejaid. Need ei tulnud. See oli selge hüljatuse märk ja Barnet lukustas seestpoolt hotellitoa ukse.

Eh, Riia. Ei ole Tallinnal sulle miskit vastu panna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming