VVV: Juut on ka inime (III)

Vaapo Vaher

  Teine maailmasõda langes juutidele kaela järjekordse kataklüsmina. Muust rahvusest inimene võis hea õnne puhul Saksa okupatsiooni üle elada, vastu panna näljale, katsumustele, alandustele. Ent juut oli sakslaste võimu all määratud hävima igal juhul.

Hitleri kallaletungi järel saanuks nõukogude filmipropaganda näidata natside “juudi küsimuse lõplikku lahendamist Euroopas” kui inimvaenulikkuse kõrgtaset ja lõigata nõnda emotsionaalset poliitilist profiiti, ent sõja aegu ja sellele järgnenud aastail seda šanssi kuigi entusiastlikult ei pruugitud.  

Tõsi, pärast Saksa vägede piiriületust serveeriti üleliidulises kinoringvaates kaadreid nõukogude juudi esindajate miitingust, kus võtsid sõna Solomon Michoels, Ilja Ehrenburg jt, ent kui Stalingradi võidu järel algasid vabastatud aladel kohtuprotsessid sõjamõrvarite üle, siis neid kajastavates dokfilmides ei kõneldud  kunagi juutidest kui rassismiohvritest, keda tapeti üksnes nende etnilise päritolu tõttu.

Enamgi veel, keset ränki sõjasündmusi sigis juudiviha ootamatult ka nõukogude võimutippu, 1942. aasta augustis levitati keskkomitees kirja, milles tunti muret lõdva parteilise kontrolli pärast riigi kultuurisfääris, mistõttu olevat nõukogude kunstis mõjule pääsenud “mittevene inimesed (valdavalt juudid)…”. Kui Sergei Eisenstein valis sõja ajal vändatavasse “Ivan Groznõisse” vene vürstinna rolli Faina Ranevskaja, ei lubanud kinoülemus Štšerbakov näitlejannat osasse, kuna “Ranevskajal löövad liiga kirkalt välja semiitlikud näojooned, eriti suurplaanides…”.

Siiski pääses Ranevskaja ekraanile Mihhail Rommi linatöös “Unistus” (1943) ja siin avanes  kirglikult kogu tema juudilik südidus. Ehkki väliselt oli film banaalne propagandatellimus näitamaks, kuis Lääne-Valgevene ägas Poola panide ülekohtu all, kuni Nõukogude väed (pärast sobingut Hitleriga) õnne tuues saabusid, avanesid teoses juutidest autorite salainstinktid. Juuditar mängis geniaalsuse piiril, kujutades ema, kes ennast alandades ohverdab end oma pojale, panustades soo jätkumisele. Mängida sai täisregistrites, kuna tema rolli ei pidurdanud ideoloogilised tõkked – kujutatav oli paadunud kodanlane, madaam Skorohod. Iseäralise pingestatud  intonatsiooni lisas emarolli täitmisse dramaatiline tõsiasi, et eraelus oli Ranevskaja lesbi.

Isevärki sigrimigriks osutus sõjapäevade üks hitte, Leonid Lukovi film “Kaks võitlejat” (1943), kus kiindunud lahingusõprade paari mängisid Boriss Andrejev ja Mark Bernes, venelane ning juut. Filmis pidid nad aga kujutama venelast ja – odessakat. Ehkki kõik Odessast pärit säravad isiksused on olnud juudid, püütakse Venemaal luua müüti mingist rahvusvälisest genotüübist, odessalasest. Et juut Bernes ei paistaks filmis liiga juudina, blondeeriti ta heledaks. Ent miski ei aidanud. Pealegi, filmikangelase nimi oli Arkadi Dzjubin. Kes tunneb nõukogude kirjandust, teab, et Dzjubin oli ka Odessast pärit komsomoliluuletaja Eduard Bagritski kodanikunimi. Ent venelase ja odessaka sõjaline sõpruslugu on jäänud soveti filmilukku omaette fenomenina. Sel on nõukogude filmi tunnused, ent see kannab ka mingit erilist poeetikat, mida keegi peale venelase ja vene juudi küllap lõpuni ei taba.

Vihjeid holokaustile võib tabada vaid ühest vene sõjaaja filmist, Mark Donskoi “Alistumatutest” (valminud 1945), samas kätkeb see töö (vähemasti filmiteadlase Miron Tšernenko arvates) “kõiki dramaturgilisi motiive”, millest hiljem on toitunud maailma holokaustiline kinematograafia.  

Muidugi jätkub mitmesse filmi osutusi, et juudid olid kavalad tagalarotid, kes oskasid leida õdusaid kohti, rindelgi pidasid üksnes ohutuid ameteid. Või olid abitud prillitatud kaevikujobud, kel paar numbrit suurem pilotka kõrvuni ja munder ripakil kui hernetondil. Noor Arkadi Raikin mängis ühes kontsertfilmis sõjaväe kinomehaanikut, kuid nägi kõigile püüdlustele vaatamata välja sedavõrd ebasõdurlik, et mõjus soldati pilkepildina. Innokenti Smoktunovski lõi sõjajärgselt Aleksandr Ivanovi filmis “Sõdurid” (Viktor Nekrassovi “Stalingradi kaevikuis” järgi) samuti rindele sattunud täiesti ebasõjaväelasliku leitnant Farberi kohmaka, liialt viisaka, delikaatse, haritud ja ülekasvatatud filmifiguuri. Ent Farber ei jäänud lõpuks militaarsele keskkonnale alla, vaid kerkis vormikandjate maailmast ülemale. On öeldud, et Farber oli esimene tõeliselt vaba juut nõukogude filmis. Järgnev sulaaeg tõi neid ekraanile veelgi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming