VVV: Šifreeritud pirukad

Vaapo Vaher

  Tšehhov on nentinud kunagi, et venelased jumaldavad oma minevikku, vihkavad olevikku ja kardavad tulevikku. Selles on fataalset tõde. Ent vahel lööb ajalooline grotesk need  jumaldamised-vihkamised-hirmud segi kui pudru ja kapsad. 

Olen alati huviga jälginud rahvakunstnik Vsevolod Larionovi (1928 – 2000) filmiosatäitmisi. Päritolu oli mehel üllalt aristokraatlik, sugupuujuurestik põimus Tolstoide ja Mamontovidega. Ema oli venestunud sakslanna, kelle vanemad sattusid Neeva kallastele Peeter Esimese lääneihaluses. Monarhistliku ilmavaatega vanaisa mängis edukalt imperaatorlikes teatrites, tema portreest ei loobunud Larionov läbi nõukogude aastate, see rippus väljakutsuvalt ta grimeerimislaua kohal Lenkomi ehk Leninliku Komsomoli nimelises teatris. Larionov oli seesmiselt uhke oma aadlivere üle, kandis suursugusust hinges kuni surmani, tema käitumises, kõnes ilmnes väärikas päritolu koketeerivalt igal sammul.

Ehkki kinolinal sai Larionov tõelist aristokraati täiel rinnal mängida vaid korra, Emil Lotjanu filmis “Anna Pavlova”, kus ta etendas Djagilevi.

Samas astus see hingearistokraat  38aastaselt komparteisse, seejärel aga ilma suurema kõrvalise surveta kõrgemasse parteikooli, kuulas truult ideoloogilist möla kaks aastat ja sai punalipulise diplomi. Miks? Muidugi, Tšehhovi järgi võiks ajendiks olla tulevikukartus. (Muide, Tšehhov on lausunud ka, et vene intelligents mõtleb alati parteiliselt.) Kuid tegelikuks tõukejõuks sai jällegi — päritolu. Sest ta isa oli kaadrisõjaväelane, kes revolutsiooni puhkedes tõmbus miskipärast printsipiaalselt bolševike poolele, võideldes punavõimu eest, kuni Stalin ta kolmekümnendail hukkas. Austus oma ausameelse isa vastu oli ilmselt see, mis pani aadelliku Larionovi paotama parteikooli ust.

Larionovi murdmine filmikunsti oli plahvatuslik. Seitsmeteistkümne-aastaselt sattus ta Vassili Žuravljovi “Viieteistkümne-aastasesse kaptenisse” ja ta loodud Dick Sand sai nõukogude noorsoo ebajumalaks, rohkem kui Kortšagin või mõni muu trafarett. Filmist õhkus sotsrealismivälist võõramaist romantikat, kaugete maade hõngu, aroome, mis bolševistlikus õhustikus olid taunimist väärt. 

Edasi tulid otsa juba stalinistlikud šabloonid filmides “Ristleja Varjaag”, “Hõbedane tolm” jms.

Lenkomi teatris mängis Sjeva esiotsa energilisi komnoorelikke valverolle, nõukogulikku esimest armastajat. Selle oreooli lõhkus lõpuks teatrisse saabunud Efros, kes pani ta kujutama pahelisi tüüpe. Lavastaja selle käigu tulemuseks oli isevärki efekt: Larionov jätkas justkui komsomolilikku rida, sest tema kätte võidetud sarm ei hajunud kuhugi, avas aga nõnda iseendagi teadmata sovetiühiskonda salakavalalt pahelisest rakursist.

Larionovi geenides peitunud artistlikkus võlus nii igas vanusegrupis naisi kui mitmeid režissööre, nii “kuuma Mihhalkovi, külma Kontšalovskit, iroonilist Zahharovi, kui arvestuslikku Lunginit” (Inna Tkatšenko). Mihhalkovi “Mustades silmades” mängis Sjeva kõrvu ja võrdväärselt Mastroianniga. Nad sõbrunesid pilgupealt, tundes teineteises midagi tuttavalt olemuslikku. Larionov oli figuur, kes armastas vastuolulisi käike. Itaalias filmimisel lasi ta kapitalistidel end ära rääkida ja osales sealses reklaamiklipis, ülistades Barilla spagette. See häbitegu jäi Nõukogude kodumaal teadmata ja tuli ilmsiks alles perestroika-päevil.

Üks värvikas kulinaarne episood oli Larionovi biograafias veel. Kui ta sõitis lõunasse filmimisele, oli naine talle kaasa pannud kotikese pirukatega, mis rongisõidul aga halvaks läksid. Ta läkitas abikaasale koju telegrammi: “Pirukad raisus. Suudlen. Sjeva”. Mõne päeva pärast sai ta kutse KGBsse, kus nõuti Moskvasse läkitatud telegrammi salasõnumi dešifreerimist. 

Segadust tekitas ta ka Kontšalovskile, kes pidi uuesti filmima lõigu oma “Siberiaadis”, kus Larionov etendas poliitbüroo liiget. Tsensor oli äkki avastanud, et Larionovi vasakul põsel oli soolatüükake, just sealsamas paigas, kus Kossõginil. See soovimatut rööbitust pakkuv ihudefekt tuli peita. Taas lõi ametnikes välja “nõukoguliku hirmu absurdne maagia” (Kontšalovski).

Aastad läksid ja Larionovist sai ekraanil halliseguste juustega vananev, salapärane, minevikuga mees. Tark, veidi väsinud silmavaade, milles iha kadunud haljuse järele. Vanuigi harrastas ta riietuses noortestiili: heledad teksad ja kirjuvõitu pluusid. Temas väljendus nii demokraatlik aristokraatia – tunnustatud korüfee maskuliinseis olmerõivais, jumaldades minevikku, trotsides olevikku, haistes tuleviku hauajahedust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming