VVV: Ühine haigus – vähk

Vaapo Vaher

  Sanka Sokolova, filmi “Valitsuse liige” (1940) rahva seast pärit, ent ülemnõukogu naissaadikuks kerkinud peategelane kuulutab aplodeerivale saalile kõrgest kõnepuldist: “Siin ma seisan teie ees, lihtne vene baaba. Mees on mind peksnud, papid ära hirmutanud, vaenlased tulistanud – kuid olen elus!”

Need sõnad pidid kõlama kui nõukoguliku feminismi manifest. Tõepoolest, 1918. aasta konstitutsioon tagas verbaalselt ju nõukogude naisele võrdõiguslikkuse. Paari aasta pärast andis dekreet loa ka abordiks. Mehega oldi kirjade järgi peaaegu ühel pulgal nii tööl, kodus kui puhkehetkel, ent patriarhi rolli kahmas endale – riik. Emadusest tehti “sotsialistlik kohustus”, seega mitte missioon iseenda ja perekonna, vaid riigimehhanismi ees. Riik, kelleks peagi sai ainuisikuliselt papa Stalin, võis naise õigusi pidevalt enda suva järgi reguleerida. Haistes sõjaohtu ja potentsiaalse meesolluse vähesust, lõpetas Stalin 1935. aastal rasestumisvastaste vahendite tootmise, 1936. aastal keelustati kriminaalparagrahviga ähvardades taas abordid (uus luba jõudis alles 1955). 1944. aastal kehtestati aga sünnitusmasina ehk emakangelase riiklik staatus. Kes tootis kahekohalise arvu järglasi, see sai rinda punatähelise pleki.

Sanka Sokolovat mängis “Valitsuse liikmes” suure menuga Vera Maretskaja. Temaga propageeriti võitleva nõukogude feminiini kujundit. Sedasama ülesannet täitis ta filmis “Külakooliõpetaja” (1948). Režissöör Mark Donskoi pidas oma loomes peatähtsaks kolme ainest: rahvusliku väärikuse, mässu- ja naisteemat. “Külakooliõpetajas” olid esindatud kõik kolm. Nagu ka Fridrihh Ermleri sõjaaegses hiilgavas propafilmis “Ta kaitseb Kodumaad”, siingi täitis sangarnaise rolli meisterlikult Maretskaja.

Stalinistlikus filmikunstis võidutses kõrvu kaks naissümbolit: säravalt muretu, helisev, naeru lagistav, lõona lõõritav erootiline õnnenaine (seda tüüpi esindas Ljubov Orlova) ja mehelikult range, visa, fanaatiline, eesmärgikindel, patriootiline, ent läbi võitluste samuti õnneni jõudev naisliik (toda etendas Vera Maretskaja).

Mõlemale tasuks luksuskorterid, kihisev ja paukuv šampanja Kremli bankettidel, raha ja autasud. Maretskaja pälvis kaks Lenini ordenit ja neli Stalini preemiat. Nõndaviisi oli ta koolnud Lenini ja elava Staliniga tinglikku abiellu pühitsetud. Mitte sesse reklaamitavalt sotsialistlikku, vaid vanasse, patriarhaalsesse vene ühisellu, kus armastus ja peks, hellus ja piinad käisid käsikäes. Stalin tappis Maretskaja mõlemad vennad ja kihutas Siberisse näitlejanna õe.

Grigori ja Dmitri olid olnud kirglikud punapoliitikud, õnnetuseks aga Buhharini poisid. Grigori pidas asetoimetaja ametit Komsomolskaja Pravdas, Dmitri kuulus Pravda toimetuskolleegiumi. Süngel 1937. aastal said mõlemad tina kuklasse. 1941. aastal, sõja teisel päeval jäi äkki kadunuks Maretskaja noorem õde Tanja. Tüdruk oli astunud korterist tänavale ja haihtunud. Vera otsis sõsarat tuttavate poolt, haiglast, miilitsast, surnukuuridest. Lõpuks meenus näitlejannale vendade saatus ja ta jooksis julgeolekuametisse, sealt vastati asjalikult: jah, ta on meie juures.

Õde vaevles laagris, kui Maretskaja rõõmuõhetuses ja tänusõnad suul, taas Kremlis Stalini preemiat vastu võttis. Vana mürgine lesbi Faina Ranevskaja, kolleeg Mossoveti teatris, ütles Maretskaja kohta – Verka-libu. Ja ta ei pidanud silmas Maretskaja intiimelu. Kui oli tarvis mõnd olmeasja korda ajada, ladus Maretskaja rinda oma aumärkidest ikonostaasi ja marssis võimukalt instantsidesse. Õe hüvaks ta samme ei astunud.

Mossoveti teatris mängis Maretskajaga koos ka Ljubov Orlova. Nõnda, nagu nad esindasid vastandlikke imagosid nõukogude filmis, nii ei klappinud nad ka eraelus. Maretskaja suutis olla orgaaniline ja meisterlik nii teatris kui filmis, Orlova polnud laval aga suurem asi. Ta ekraanisära hajus teatrisaalis, järele jäid tehislikud ponnistused. Ometi konkureeris ta Maretskajaga, kui teatrirolle jaotati. Filmikuulsuselt oli Orlova üle aga niikuinii.

Jumal tahtis, et haiglasse sattusid näitlejannad korraga. Küll eri korrustele, kuid teineteise kohalolekust teadlikuna. Ka haiguse oli neil sama – vähk. Spetsiifikas suudeti taas erineda: Orloval oli kõhunäärmekasvaja, Maretskajal ajuvähk. Vera heldis ja saatis Oljale palatisse toetussõnumi, too oli aga trotslikult järjekindel, sisistades sõnatoojaile: ärge lootkegi, et ma teda tervitan. Surm viis enne Orlova. Maretskaja olla jõudnud käia veel matustelgi, põrnitsenud kinniaetud hauda ja tsiteerinud tuntud anekdooti: “Jälle oli tema esimene…”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht