VVV: Fallose varjus

Vaapo Vaher

  Kui kuri onu Stalin üldise halina saatel kõrvad pea alla pani, ilmnes äkki probleeme, millest seni keegi iitsatadagi polnud julgenud. Sealhulgas pedagoogilis-moraalseid. Näiteks – kas koolipoiss ja -tüdruk võivad teineteist armastada? Pioneerieetika sellele selget vastust ei andnud. Ehkki noorleninlaste pidulik atribuutika olnuks seletatav ka seksuaalselt: vinnas fanfaar punarätilise nooruri huulil võinuks sümboliseerida ju teovalmis fallost ja kärsitult põrisev pingulnahaline trumm defloreerimata naiseelundit. Kuid sedavõrd erutava poeetikani tollane fantaasia  muidugi ei tõusnud. Elati ju naudinguliselt passiivsel hämarajal, mil koolilaps tundis vaid üht liiki tablette – aspiriini. Ja ema hoolitses, et jüts võileiva portfelli paneks. Mitte nõnda kui tänapäeval, mil mamma hoiab silma peal, et kooli tuiskav tütretirts kondoomipakki maha ei unustaks.

Ent jäide hakkas pragunema ka tollal. Kinolinal lubati juba vastassoolistel suletud huuli vastamisi suruda. Laste erootilist kiindumist käsitles nõukakinos esimest korda 58aastane, siis hiljutine stalinist Juli Raizman filmis “Aga kui see on armastus?” (1961). Seejärel võttis sama teema üles 40aastane Ilja Averbahh linaloos “Võõrad kirjad”. Siis tuli Ernest Jasani “Minu surmas tuleb süüdistada Klava K-d”. Ka kaheksakümnendate alguseks oli veel koolilaste seksuaalsus ekraanil probleemiks, siis väntas 72aastane lastekino korüfee Ilja Frez filmi “Te pole seda uneski näinud”. Keegi kriitik kirjutas selle filmirivi kohta: “Vanad targad juutidest kineastid palusid oma filmidega: jätke lapsed rahule.”

Frezi linatöö sai nii kõrgelaubalistelt esteetidelt kui valvekriitikuilt tauniva hinnangu – ebamoraalne, ehkki teist sedavõrd moraalset filmi andis toona kõrvale otsida. Miskipärast hakkas tsensoreile filmimise aegu vastu asjaolu, et kahe armunud koolilapse nimed olid Roman ja Julia. Rööbitus Shakespeare’i “Romeo ja Juliaga” tundus ametnikele mingi salakavala riigivastase nipina ja filmitüdruk sai sunnitult nimeks Katja.

Romat mängis Leningradi 16aastane koolipoiss Nikita Mihhailovski, Katjat aga juba 23ne abielunaine Tatjana Aksjuta. Selles tõigas tsensor amoraalsust ei haistnud. Ega seda polnud ka, huvitav vaid, et koolipoiss näis armastust sootuks olemuslikumalt tajuvat kui abielupeensusi kogenud Aksjuta. Poiss oli kõhn ja habras ning sarnanes nii näolt kui teolt samas filmis mängiva vanaproua Tatjana Peltseriga. Nii kutsutigi trupis Nikitat vaikse irooniaga Tatjana Ivanovnaks.

Filmis kõneles koolilastest paar omavahel ebaharilikult palju ja tõsiselt surmast. Näiteks lausus Katja: “Sureme koos, ühel päeval.” Poiss aga vastas. “Ei, mina olen mees ja suren enne.” Tema sõnades peitus sedavõrd veendumust, justkui vaadanuks saatusesse.

Nikita elu oli selleks ajaks juba keeruliseks läinud. Ema oli lahutanud ja uus mees, Leningradi režissöör Viktor Sergejev, taris poisi kuueaastaselt filmi. Poiss mängis seal Valentin Gafti poega.

Pärast Frezi lavastust tuli uskumatu kuulsus, poissi veeti filmist filmi. Tegelikult huvitas teda aga juba alternatiivne teater. Ema suri varakult ja nooruki vallata jäi hiiglaslik korter. Sellest sai Leningradi underground-teatri kogunemispaik. Nikitas avaldus ohjeldamatu irooniku talent. Ta kõndis alasti Arlekiinina laval, peos lapselelud, ja tõi kuuldavale kõige rõvedamaid matte. Ta etendas virtuooslikke postmodernistlikke etüüde, kus kõrget segati jõuliselt madalaga ning kus seksuaalsusel ja roppustel oli hasartne roll. Ta purskuv satiiriline temperament, mille allhoovustes voogasid tõrjutud tungid, väljendas raevukat vabanemist nõukogulikust võltsmoraalist, aseksuaalsusest, komsomolilikust kohitsusest. Mihhailovski oli ka võimekas joonistaja, ta arendas välja omaenda erootilise kunstimalli, milles lapsejoonistuslik vorm ühtis ropuvõitu sisuga, naiivseksuaalsus lõbusa anekdootlikkusega, peenisest kujundas ta folkloorse tegelaskuju, miski uutmoodi Petruška.

Nikita abiellus kaks korda, alul mannekeen Anastassiaga, siis sai aga ta armsamaks taas – Katja. Nõnda, nagu tolles Frezi filmis, kus kogu sotsialistlik ümbrus võitles armastuse vastu. Ja kus ohtralt kõneldi surmast. Nüüdki pidid nad Katjaga surmast kõnelema, sest Nikital tuvastati – verevähk.

Inglismaal avati ta joonistuste näitus, see tõi edu ja raha. Kuid sellest jäi väheks, et palgata tipparste. Organiseeriti korjandus, omalt poolt pildusid abiraha Boriss Jeltsin, Garri Kasparov, Margaret Thatcher. Ent millal raha enne surma on võitnud? Nikita jõudis vaevu saada 27aastaseks. Komarovski kalmistule, Nikita peaotsa valmistas kunstnikust Katja vermitud risti. Religioosse fallose.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming