VVV:Eisenstein paaris Tarkovskiga

Vaapo Vaher

 

Venelastel on üks vapustav film, mida nad juba ligi nelikümmend aastat päriselt tunnistada ei taha. Tõsi, nüüd on see juba 1967. aastal valminud teos küll paarkümmend aastaringi peidikuist väljas ja lipsab aeg-ajalt teleekraanile, ent täiehäälselt ja ühemõtteliselt kiita saab film oma kodumaal harva. Tegelikult taheti isegi tabusid purustava perestroika päevil linatöö vargsi varjusurma jätta.

1987. aasta pöördelise Moskva kinofestivali pressikonverentsil küsis Lääne reporter kinoliidu sekretärilt Elem Klimovilt, kas nüüdseks on nn riiulifilmid kõik avalikkuse silme alla jõudnud. Klimov kinnitas, et, jah, muidugi, glasnost on lõplikult võitnud. Saalis valitses rõõmus rahulolu. Siis aga trügis filmidiivade jalgel tallates lavale üks erutund meesterahvas, haaras reporterilt mikrofoni ja teatas hingeldades, et tema kakskümmend aastat tagasi vändatud šovinismi ründav “Komissar” on ikka veel peidus ja selle linastamisele tehakse endiselt takistusi.

Mees oli Aleksandr Askoldov, kes otsemaid sattus tele- ja fotomeeste sähvivasse rõngasse. Ta kutsus kõlavalt üles filmi näitama nii kodus kui kaugel. Konverentsi lõppedes sai Klimov Askoldovi koridoris kätte, küsides imestunult, kas too tõesti ei tea, et “Komissari” linastamise vastu on ka Gorbatšov isiklikult.

Järgmisel päeval kohtus Gorba aga festivali väliskülalistega ja Gabriel García Márquez päris filmi kohta aru. Polnud pääsu, avalikustamise isakesel tuli anda filmile dobroo. 1987. aasta 11. juulil jõudis “Komissar” Kinomaja Valges saalis kodu- ja väljamaiste spetsialistide vaatevälja. Vaimustus oli suur, kohemaid sai film kutse mitmetele rahvusvahelistele festivalidele. Berliinis pälvis töö Hõbekaru, algas võidukäik üle maailma, USAs olla filmi näidatud 126 linnas jne.

Milles siis filmi säsi? Kodusõja aegu marsib ühte tühjana näivasse Ukraina linnakesse sisse punavägi (film on tehtud Vassili Grossmani jutu ainetel). Komissariks on naine: sinelis, sõduripükstes, lihavavõitu, suuretissiline, vulgaarne ja halastamatu (muidugi Nonna Mordjukova). Ootamatult ilmneb, et naine on rase. Ja sünnitusega on kiire, asi tuleb korda ajada siinsamas linnakeses. Ta paigutatakse vaesesse, seitsmelapselisse juudiperekonda. Pereisaks on kentsakas kiilaspäine ja elurõõmus mehike (teadagi, Rolan Bõkov), naiseks aga noor, ilus ja toimekas juuditar (Raissa Nedaškovskaja). Vastanduvad kaks naistüüpi, militariseerunud komissar Vavilova, kes magab, nagaan padja all, ja – emadust, madonnalikkust, elukandvust kehastav Maria (sic!). Ent sedapuhku ei pääse sünnitamisest ka naissõjard. Lapseootus ja vaese juudipere helge humanism sigitavad bolševik Vavilovas heldinud emainstinkte. Juudid õmblevad talle hilpudest kleidi, “madam komissar” heidab nurka sõdurisaapad ja libistab jalga sukad. Ent siis ähvardavad linna taas valgete väed, punased valmistuvad lahkuma. Vavilovas süttib ematruudust lämmatav revolutsiooniline kohusetunne, ta imetab viimast korda last oma lopsakast rinnast, tõmbab sineli ülle, jätab tite juutidele ja tatsab patriootiliselt punaväele järele.

Film on ekspressiivselt kujundlik, pole ühtegi metafoorita kaadrit. Lüürika vaheldub naturalismiga. Eisenstein paaris Tarkovskiga. Vastakuti on seatud raud ja liha, julmus ja iha. Künnihärjad veavad soomusautot. Punaarmeelased niidavad kõrbes vikatitega sürreaalselt liiva. Nägemuslikud stseenid sünagoogivaremeil. Juudimees religioosse andumusega pesemas naise (Maria!) jalgu. Muusikalise leitmotiivina hällilauluvariatsioonid, mida lõhub rütmiline marsitramp (helilooja Alfred Schnittke!), internatsionaal vaheldumas matusekelladega. Filmi läbiv “juudiaktsent” on ehe ja elamuslik, vastupidiselt praegu kinomaailmas konjunktuurselt ekspluateeritava holokausti temaatikaga.

Filmi valmimise järel sadas etteheiteid täies registris. Avalikult eelkõige poliitilisi, varjatult aga tigedalt rahvusvaenulisi. Šovinistid pidasid ja peavad tänini filmi ülbelt venevastaseks (ah et vene naised hülgavad lapsi, juudi tantad on aga õilsad maailmaviljastajad?!). Askoldovit ei vaenanud üksnes võim, vaid ka hulk kolleege-kineaste. Ta visati välja parteist, anti raharaiskamise eest kohtu alla, pagendati Moskvast. Film ähvardati hävitada, paradoksaalsel kombel, nagu sageli  Venes, päästis selle impeeriumi toonane ideoloogiline juht Suslov.

“Komissar” on praegu läänes elava Askoldovi (1935) ainukene kunstfilm. Küllap ainsamaks see ka jääb. Ja jumal tänatud. Vaevalt ta enam etemat teeks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming