VVV: Armastades koeri ja naisi

Vaapo Vaher

  Poisikesena armastas Žora üksnes koeri. Ja elueesmärk oli tal jumala klaar – meremeheks! Veeväljadele ihalesid paljud Moskva siseõuede patsaanid. Sütitajaks Vladimir Vainštoki helisev “Kapten Granti lapsed” ja Vladimir Brauni mehised merefilmid. Peale seitset klassi ei suutnud poissi keegi takistada: sügisel rippus Georgi Jumatovi nimi sõjaväelise merekooli õppurite nimekirjas. Siis kärgatas sõda. Pärast oli eesmärk ilmselge – rindele. Ainult et, kuidas? Noorus segas. Aga Žora jaoks polnud midagi ületamatut. Teisel sõja-aastal sai tast torpeedokaatri junga.

Juhtus nii, et kaatril oli koeranäss. Muudkui sibas junga kannul. Kord libises loom iseenda lollusest üle parda. Žora kargas koerale merre järele. Et päästa. Laev eemaldus neist täiskäigul. Siis käis kõmakas. Kaater oli sattunud miinile. Laevalt ei pääsenud keegi. Koer oli päästnud nooruki elu.

Sõda pillutas Žorat: ta oli Bukaresti, Budapesti, Viini vallutajate hulgas, sai haavata, lapiti kokku ja taas madinasse. Esimesel rahuaastal tutvus juhuslikult teise Žoraga, kinorežissöör Georgi Aleksandroviga. See vedas ta filmi “Kevad” võtteplatsile. Jumatov tegi mõnesekundilise rolli, lausudes ekraanilt naeratades vaid: “Kas lubate?”

Hiljem kinnitas Aleksandrov, et nii galantselt pole nõukogude filmikunsti keegi astunud – luba küsides. Järgnesid veel mõned pisirollid. Siis kutsus Gerassimov, kes adus Jumatovis kordumatut linaorgaanikat, ta sangarfilmi “Noor kaardivägi”.

Selle filmi võtetele sattus terve põlvkond pakatavalt suguküpseid noori. Muudkui heideti paari. Ka Žora polnud muist viletsam ning abiellus Muza Krepkogorskajaga. Tüdruk oli Gerassimovi õpilane ja stalinlik stipendiaat.

Jumatovi populaarsus kasvas laviinina filmist filmi. “Järjekordses reisis” (1958) mängis ta uljaspeast sohvrit, “Tškalovit rooli taga” ja tast sai kõigi lihtsate tüdrukute unenäokülaline. Kuulsus tabas teda Vladimir Skuibini filmi “Karmus” (1959) linastumise järel. Pärast Vadimir Rogovoi vändatud “Ohvitsere” oli Jumatov aga juba nõukogude naiste vääramatu meesideaal. Temast õhkus tervet ja nakatavat maskuliinsust, milles segunesid noore täku kargamishimu ja sõjas käinu karmnukker kogemus.

Muzast sai ka näitleja, kuid löövaid rolle talle ei pakutud. Ometi ihkas ta kulda, rõivaid ja portselani. Süüa teha ta ei mõistnud ja alati oli tal kiire. Kohtamisele, restorani, kurat teab kuhu. Žora teenis raha, keetis endale kodus borši ja rändas ühelt võtteväljalt teisele. Naisi kleepus talle aina külge ja neid ta ka valimatult rahuldas. Filmitähe võlu ja rindemehe sitkusega.

Ja muidugi voolas viin, hotellitubades, kortereis, joomapaigus. Žorast oli saanud alkohoolik-tsüklist, kes ei suutnud enne joomaahelat lõpetada, kui haiglapalatis. Pärast ravi oli mitu kuud kaine, kuni elu veeretas mõne sündmuse, mis mehe taas sopalaineisse kukutas. Režissöörid läksid ettevaatlikuks. Elu lõpuni piinas Žora hinge mängimata jäänud Suhhovi roll menufilmis “Ergav kõrbepäike”. Suhhov oli ju kirjutatud just Jumatovi jaoks, talt oodati meisterlikku osatäitmist, kuid keset võtteid sattus ta sõbra matustele, seal kaklusesse ja lõpuks haiglasse. Suhhovi mängis filmis ära Moskvast kiirkorras kohale kutsutud Anatoli Kuznetsov. Film lõi laineid ka ilma Žorata.

Kui Jumatov viina pani, oli ta ülevoolavalt sõbralik, avali ja lahke, sundkainuse aegu aga kippus süngeks. Vaid koertega, keda ta üha pidas, oli ta leplik, südamlik ja kiindunud. Ja Muzaga, kes teda vahel viinaravile taris, teinekord aga nimme jooma tõukas. Nõnda, kuis vajalik näis. Filmirolle jäi vähemaks, Gorbatšovi perestroika järel kadus nõudlus Jumatovi tüüpi ehtmehe järele. Filmilina vallutasid jätised. Ei kippunud ta isegi enam ekraanile, Venemaal toimuv näis talle mõistetamatu ja vastik.

1994. aasta 6. märtsil tulistas purupurjus teeneline näitleja Georgi Jumatov ühes korteris jahipüssist surnuks aserist majahoidja Zahidogla Madatovi, kes oli aidanud matta ta lõpnud koera Frosjat. Aser oli kadunukese kohta viltu vihjanud. Žorat ähvardas vangla. Ent advokaat Boriss Kuznetsov suutis kohut veenda, et tegu oli enesekaitselise tapmisega. Siis saabus suure võidu 50. aastapäev ja Žora kui kunagine lahingumees sai amnestia.

Elada jäi veel paar kidurat aastat. Žora jättis joomise, mõrv oli teda heidutanud. Vahel toidupoest tulles, peos pakike kohupiima ja leivapäts, seisatas ta hajameelselt tänavaserval. Naised  ei pannud teda tähele, ei tema naisigi. Jume ilmus ta näole vaid siis, kui mööda longerdas mõni Moskva rähmassilmne hulkuv peni.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming