VVV:Anakronistlik Bender

Vaapo Vaher

 

Tänavu mais teatas üks vene ajaleht, et suri 80aastane Ostap Bender. Seitung ei valetanud. Sest ehkki põrmu varises tegelikult kodanik Artšil Gomiašvili, oli kadunuke ka Ostap Bender. Esiteks kunstilises mõttes, oli ta ju Suurt Kombinaatorit mänginud Leonid Gaidai kuulsas filmis “12 tooli”, teiseks jäi Gomiašvili perfektseks Benderiks ka rabelevas reaalsuses. Tegelikult õnnestuski tal Benderi roll päriselus sootuks paremini.

Ta isa oli karjus, kes õppis kahekümnendail aastail esimesena oma külas ära vene keele. Seetõttu võeti ta pidulikult vastu komsomoli ja läkitati Gruusiast Moskvasse bolševismi tudeerima. Seejärel tuhises mees Donbassi ametiühingutegelaseks. Kolmekümnendail lõppes aga ta karjäär paugupealt, pikemalt seletamata kupatati kuumavereline Gomiašvili seenior äkki töökasse GULAGi pakasesse.

Isa arest vajutas teadagi pitseri ka poja saatusele. Poiss püüdis pärast põhikooli õppida kunsti, ent rohkem tõmbasid teda tänav, turg, vargakambad, seiklused. 17aastaselt mõisteti talle neli aastat vangilaagrit. Ehkki kogu karistust tal istuda ei tulnud, kohtus ta okastraadi taga kuulsa retsidivisti Džaba Iosseliani ja teiste loominguliste figuuridega. Veel neli korda sattus nooruk miilitsamajja, siis pages ta Moskvasse.

Pealinnas õnnestus Artšilil jõuda Kunstiteatri manu teatrikunsti omandama, ent järgnes kõmuline kaklus hotellis National. Lööma ajendiks oli kinotäht Ljudmila Tselikovskaja ning Gomiašvili istus raskete kehavigastuste tekitamise pärast taas puuris. Küllap oleks järgnenud jõuline karistus, kui Gruusiast poleks kohale lennanud Artšili keevaline ema. Kullina kohevil naine ründas organeid ja seejärel kannatanut, et see võtaks oma süüdistusdokumendi kohtust tagasi. Lõpuks peksasaanu nõustuski, ent nõudis salakavalalt kõrget kahjutasu ja emal tuli panna mängu rahvuslik sõnaosavus, et rahapatakas kokku laenata.

Vabanenud Artšil tõmbus tagasi Gruusiasse, mängis siin-seal teatris ja üritas murda kinolinale, sest aimas, et keskpäraste võimetega näitlejale võib üleöö kuulsuse tuua üksnes film. Vaja vaid sattuda õigesse filmi. Kahekümneselt juba kiilaspäine, ent hasartne Gomiašvili pressiski end mitmesse filmi, aga kuulsust ei tulnud. Siis proovis õnne estraadil, lavastas tükati Ilfi ja Petrovi “Kuldvasika” ja sõitis sellega mööda liitu. Ühele etendusele trehvas ka režissöör Gaidai.

Leonid Gaidai valmistus väntama “12 tooli”, aga puudu oli Benderi osatäitja. Katsuti läbi kogu meesnäitlejate koorekiht. Alul oli plaanis Võssotski, aga see kukkus pidurdamatult jooma. Batalov ei andnud tüüpi välja. Jevstignejev ei tabanud vurhvi. Mironov oli operetlikult teatraalne. Beljavskiga hakati juba pihta, aga selgus, et Ippolit Matvejevitši osatäitja Sergei Filippov mängis Beljavski Benderi sedavõrd üle, et Benderist oleks kujunenud kõrvalroll. Ja siis meenuski Gaidaile too tundmatu Gomiašvili.

Film lõi laineid, Gomiašvili täht süttis eredalt, ta sai viietoalise korteri kuulsasse majasse kaldapealsel, kihutas ringi imeauto Mercedesega, ta seelikuküti reputatsioon niitis naisi kui loogu.

Ent kummalisel kombel ei toonud tuntus kaasa uusi vapustavaid rollipakkumisi. Isegi seksuaalsed vahendid osutusid ebapiisavaks. Artšilil oli armuvahekord režissöör Tatjana Lioznovaga, ent kui see hakkas väntama seriaali “Seitseteist kevadist hetke” ja Gomiašvili nuias endale Stirlitzi osa, keeldus naine kategooriliselt.

Gomiašvili mängis veel edutult mitmes filmis, siis aga saatis ühel hommikul kogu näitlemise kuu peale ja sukeldus täie energiaga — ärindusse. Ta benderlike rahateenimisviiside kohta nõukalikus keskkonnas kõneldakse legende. Tõelise vabaduse tõi NSVLi varisemine. Gomiašvili tuli põranda alt välja ja avas Moskvas kiiresti restoran-klubi Kuldne Ostap ning itaalia kaupade firmapoe. Peatselt oli ta autoriteetse aktsiaseltsi president. Talle kuulus reklaamiagentuur ja kasiinosid. Ta energia oli otsatu, benderlik ideede genereerimine vaibumatu. Samas kujundas ta oma isiku ümber mütoloogiat. Armastas restoranikülastajaile vesta, kuis ta juba sovetiajal imbus Saksamaale, viskas Lääne-Berliini kasiinos mängu oma ainsad 100 marka, millest keskööks kasvas 100 000. Keegi, ka õiguskaitseorganid ei jaganud enam ära, kus Gomiašvili puhul lõppes müüt ja hakatus reaalsus.

Ent siis leiti ta kopsust kasvaja. Kurjaloomuline. Ei aidanud raha ega USA kirurgid. Ja oligi aeg minna, sest 80aastane Bender on ikkagi juba anakronism.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming