VVV:

Vaapo Vaher

  Laagriunelma lõpp

Petka Veljaminov oli sõjaaegne kidur Moskva jõmpsikas, üks sadadest tuhandeist. Armastas kodumaad, jumaldas Stalinit, viskas võimalusel koolist vehkat ja kakles väsimatult hoovis. Isa “peksis rindel fašiste”, lihtsoldatina, ehkki kunagi oli olnud uhke punane komandör. Ohvitserikuubikud kaotas mees pärast seda, kui ootamatult laagrisse kukkus. Miks isa okastraadi taha paisati, see oli Petka jaoks segane värk, ta oli vaid nelja-aastane, kui paps viidi.

Nüüd sai poiss kuueteistkümneseks ja valmistus astuma Frunze-nimelisse sõjakooli, et tõusta samuti uljaks Punaarmee komandöriks. Ühel puhkepäeval vaatasid nad koos ema ja vanema õega kinos Udarnik väljamaist filmi “Leedi Hamilton”, koduteel sosistas äkki õde, et keegi kõnnib aina nende kannul. Poisil hakkas põnev, ta otsustas asja kontrollida ja hüppas trammile. Vagunisabasse kargas ka keegi raudteelase vormis onuke. Varsti astus raudteelane ligi ja käskis Petkal koos temaga väljuda. Maneeži väljakul ootas auto, poiss jõudis silmata tänavakella, see näitas 11. 40.

Poiss istus Lubjanka keldris kümme kuud, enne kui esimesele ülekuulamisele kamandati. Selgus, et Petka oli armunud valesse tüdrukusse. Tütarlaps, kes elas samas trepikojas ja keda poiss sageli meelsasti külastas, oli dotsendi tütar, aga too dotsent olla kolleegidega salaja valesid raadiojaamu kuulanud. Petkal polnud keelatud raadiokruttimisest aimugi, kuid talle mõisteti kümme aastat paranduslikke töid – kuulumise eest antisovetlikku rühmitusse “Venemaa taassünd”.

Laagris võimutsesid blatnoid, ööpimeduses hiilis surm. Petka jäeti aga peagi rahule, sest  ta kaalus vaid 47 kilo, põdes düstroofiat, podagrat. Ent laagrielu oli groteskselt mitmepalgeline, ränga alanduse sekka peeti punapühasid ja tehti püüne peal pateetilist isetegevust. Petka etles laval hingestunult Majakovski “Luuletust Nõukogude passist”: “Las loevad ja tunnevad kadedust. Ma / olen Nõukogude Liidu kodanik”.

Temast sai tuntud laagrinäitleja, kes Simonovi “Vene küsimuses” mängimise eest teenis 193 töövaba päeva. Kuni väljast jõudis temani kiri, mis tunnistas, et ka Petka ema oli arreteeritud ja naistelaagrisse kupatatud. Ema püsis aga poisi emotsioonides  kui vabaduse ja kodu püha mälestus. Petka lõikas endal salanoaga veenid läbi.

Seda võeti kui ilmselget sabotaaži ja näitemänguga oli lõpp.

Vabanemine tuli 1952. aasta kevadel, siis sõitis ta hiljutise kaasvangi juurde Kuibõševi. Kaks esimest päeva jõid nad raevukalt, kolmandal siirdusid kinno. Näitlemisihalus istus Pjotr Veljaminovil juba sügavalt hinges. Et suurlinnades elamisluba polnud, imbus ta provintsilavale, mängis 12 linna teatris. Tõusis Permi esinäitlejaks. 1969. aasta talvel tulid pärast etendust Sverdlovskis ligi kaks meest, kes ütlesid end olevat Mosfilmi režissöörid ja pakkusid talle osa seriaalis “Varjud kaovad keskpäeva”. Oma esimese filmi valmimise aegu oli Veljaminov 45aastane. Kuulsus saabus paugupealt. Alles kolmkümmend aastat pärast vabanemist, 1984. aastal, kui ta oli juba oma tuntuse tipus, uhati mehe minevik ka ametlikult puhtaks, teisisõnu – rehabiliteeriti.

Veljaminov on trehvanud nii magusatesse melodraamadesse kui hoogsatesse löömafilmidesse (“XX sajandi piraadid”), dekoratiivsetesse ajaloodraamadesse ja psühhodetektiividesse, alati mehelik ja venelik. Minu jaoks on oluline aga ta hiilgav peaosatäimine Mark Osepjani tsensuuri poolt riiulinurka tõugatud “Ivani kaatris” (1979, taastatud 1988).

Veljaminovi eraelu on lainetanud üles-alla, ta on viselnud kolmes abielus, kõigis sigitanud lapsi. Nüüd ta teab ka oma esivanemate kõrget päritolu. Üks eellastest teeninud XI aastasajal vapralt Jaroslav Targa družiinas, üks teine olnud Norra kuninga sugulane. Kindel on aga, et Ivan Veljaminov, üks esiisa, oli Aleksander I juures kõrge kindral, Nikolai Veljaminovist sai aga tuntud sõjaväekirurg, kes XX sajandi alul juhatas meditsiiniakadeemiat. Veljaminovid olla oma sisimas ihaldanud aina harmooniat, ent alati on nad hulpinud rahutus elumeres. Ka Pjotr lootis, et vähemasti maise eksistentsi lõpp on vagane: ta unistuseks oli laagriajast peale õdus kodu, hellalt armastavad naine ja lapsed. Ent siis kajas pressist läbi kõmuinf: näitleja Veljaminovi 34aastane tütar Irina, kes elas perega eraldi, on saanud hakkama jõledusega. Järjekordse tüli järel mehega oli naine tapnud noahoopidega kõhtu oma seitsmekuuse imiku Liza ja püüdnud iseennast põlema panna. Sellest jahmatavast sündmusest vana ja haiget näitlejat enam ei informeeritud.