VVV

Vaapo Vaher

Kule?ovi sõnum eestlasele Möllav torm ja uputused, mis mobiiltelefoni küljes rippuva eestlase hetkeks üles raputasid, andsid märku, et auto ja arvuti pole isand Looduse silmis väärtused. Ühe ropsuga võib ta paisata maailma pimedusse ja ulgu. Vahtides telekast üleujutuses loksuvaid rannamaju, libisesid mu emotsionaalsesse mällu kaadrid Lev Kule?ovi tummfilmist ?Seaduse järgi? (1926), kus üle kallaste tõusnud Yukoni jõe voogudes ulbib kullaotsijate onn koos kolme patusega, justkui lekkiv Noa laev. Et üks onnielanikest on mõrvar, mõistavad ülejäänud kaks maailmast äralõigatut, mees ja naine, süüdlase üle pateetiliselt kohut ja hukkavad ta. Kuid hukatu tõuseb üleloomulikult ellu, justnagu kummituslik etteheide maailmale ta ahnuse ja võltsmoraali pärast.

?Seaduse järgi? oli vähimagi kahtluseta Kule?ovi loome tipp. Selles on realiseerunud kõige ehedamalt tema kui kinonovaatori, montaa?iteoreetiku ideed. Ilma paisutatud liialdusteta, küpselt ja kogenult.

Kahekümnendad aastad vene elus ja kultuuris olid imelised. Mäletate, kuis algas Aleksei Tolstoi jutustus ?Aeliita?? Plangul laperdab paberiräbal, millele kritseldatud: kes tahab sõita Marsile, palume pöörduda sinna ja sinna. Näitlejanna Galina Kravt?enko on meenutanud, kuis tema luges plikana plangult kuulutust: vajatakse kinoinsenere ja mannekeene. Läks juhatatud aadressil ja sattus verinoore Kule?ovi kinokooli. Uksel kohtas Galina re?issöör Vladimir Gardinit, kes käskis koha peal keerutada. Tüdruku esi- ja taguots rahuldasid Gardinit, ja Galina oli kooli vastu võetud. Plangul märgitud ?kinoinsener? tähendas toona operaatorit, mannekeenideks kutsus Kule?ov aga näitlejaid, re?issööri hüpiknukke. Koolis askeldasid peafiguuridena Kule?ov ise ja ta abikaasa näitlejanna Aleksandra Hohlova. Kule?ov oli peaaegu maskuliinne iludus, Hohlova aga erakordselt inetu. Naeratades venis ta suu kõrvuni ja paljastusid koletud igemed. Ent hiljem, kui Moskvasse oli loodud juba elitaarne Kinomaja ja kinnistel ballidel serveerisid end kaunitarid-kinodiivad, mäletatakse daamidest kõige elegantsemana ometi just Hohlovat. Kui kahekümnendate lõpus sai Hohlova mitteametliku näitlemiskeelu, tõid keelajad põhjuseks ta inetuse ja kondisuse, mis nõukogude filmitähega kokku ei sobivat. Tegelikult sai ajendiks Hohlova päritolu: ta vanaisa oli olnud võimukas kaupmees Pavel Tretjakov. Lapsena rääkis tüdruk kodus vaid prantsuse keeles. Ühel päeval ütles ema: ?Varsti oled sa juba nii suur, et pead õppima selgeks ka vene keele.? Tüdruk mõtles endamisi, et mis sest õppida, tean niigi juba vene kaht kõige raskemat sõna: tigr ja lev.

See lev jäigi Lev Kule?ovi näol Hohlovat fataalselt saatma aastakümneteks, tuues endaga rõõmu ja ränkust, sest Kule?ov ihkas koduse armsa inetuse juurest vahel kuulsate iluduste manu. Tuntud on näiteks ta romaan skandaalse vampnaise Lilja Brikiga. Ent film ?Seaduse järgi? ühendas abielupaari loomingulise kirega, Hohlova mängis vaimustava psühholoogilise rolli, mille välises emotsionaalses joonises võis aduda saksa ekspressionismi hüsteerilisevõitu väljendusvahendeid. Filmiti Moskva jõel, leiti linnalähedasi metsikuid metsaseid kaldaid, tabati jäämineku tormlevat, kallastest pürgivat stiihiat. Hiljem on ameeriklased hinnanud, et see filmi-Yukon olla rohkem Yukon kui Kanada jõgi ise. Kule?ov kasutas virtuoosselt oma montaa?inippe, hämmastavaid rakursse, arendas pedantliku täiuseni kaadrikompositsiooni, puhastades selle liigsest ja juhuslikust. Nii nagu ta ise oli kirjutanud: ?Kaader peab toimima kui märk, täht, mida võib silmapilkselt lugeda; et oleks vääramatult selge, mida  kaadriga öeldakse.?

Nii kummaliselt, kui see ka ei kõla, olen filmis ?Seaduse järgi? leidnud ühiskohti Tarkovskiga. Üldiselt peaks olema ju klaar, et printsiibilt vastandub Tarkovski meetod kahekümnendate aastate montaa?ijüngrite tehnilisele tormlemisele. Montaa?imeeste neurootiline kujund pulseerib läbi tegevuse ja liikumise, Tarkovski sümbol aga aja, veniva plaani kaudu. Tarkovski: ?Aeg peab plaanis voolama iseseisvalt, nii-öelda omaenda initsiatiivil.? Seega väljub ajakujund montaa?i diktaadi alt ja otsib endale ruumi kui üleujutus. Ent kes on näinud Kule?ovi ?Seaduse järgi?, sel on ajju kinnistunud vähemalt filmi lõpukaadrid, kus ukseraamistikus langev vesi seisab ekraanil sama tähendusrikkalt nagu Tarkovski paljudes kuulsates filmides. Ses peitub kataklüsmiline sõnum ka hiljutise möllu üle elanud eestlase tarvis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming