Vuntsidega revolutsioon

Andres Maimik

Töölise diagnoos Andrzej Wajda uue filmi näitel. Mängufilm „Wałęsa” („Wałęsa. Człowiek z nadziei”), Poola 2013, 127 min. Režissöör Andrzej Wajda, stsenarist Janusz Głowacki, operaator Pawel Edelman. Osades Robert Więckiewicz, Agnieszka Grochowska, Iwona Bielska jt. Linastub kinodes Artis ja Cinamon. Tööline on üks teistmoodi eluvorm. Ta erineb nii minust kui sinust, hea Sirbi lugeja. Selleks, et korraldada ekspeditsiooni tõsiste tööliste sekka – uurida nende psühholoogiat, käitumist ja eluviisi –, oleks vaja kogenud teejuhti, sotsiaalantropoloogist Hendrik Relvet. Kes võiks olla parem töölisklassi asjatundja ning proletaarse eetose portreteerija kui teenekas poola filmimees Andrzej Wajda? Ta on seda teinud kolmes filmis: „Marmormees” („Człowiek z marmuru”, 1977), „Raudmees” („Człowiek z żelaza”, 1981) ja nüüd siis „Wałęsa”, mis räägib poola töölisliikumise ja vaba ametiühingu Solidarnosćź esimehe Lech Wałęsa elust ja võitlusest kommunistliku režiimiga 1980ndate esimeses pooles.

Kogu töölise elupagas – tema eetika, kutseau ja klassiuhkus, elulaad, poliitilised vaated, isegi kõneviis – tuleneb tema sotsiaalsest kuuluvusest. Tööline seisab oma huvide eest konkreetselt, karmilt ja otsekoheselt. Kui asjad on valesti, siis tuleb nad kuvaldaga paika virutada. Kui Lech Wałęsa kuuleb koosolekul, kuidas üks äraostetud töölis­esindaja keerab töötajate konkreetsed nõudmised mingiks demagoogiliseks jogaks, läheb ta kamba seltsimeestega sellele tüübile kitli peale andma.

Töölise lihtne maailmapilt
Tööline võib tajutava ebaõigluse küll alla neelata, aga see süütab temas viha – ja seda viha on töölisklassi kollektiivsesse alateadvusse kogunenud sajandite jooksul ookeanitäis. Ükskõik milline riigikorraldus parasjagu ei valitseks, tööline rullib taskus rusikat ning kissitab kurjalt silmi. Lech Wałęsa lausub Itaalia ajakirjanikule: „Mind paneb liikuma viha, aga ma oskan seda suunata. Viha abil oskan ma suunata ka teiste viha”. Viha on proletaarlase suurim liitlane, tema elumootor, aga ka needus. Kokkuvõttes jääb kaotajaks ikkagi tööline, ükskõik millised ideoloogid tema nimel ja tema suu läbi oma tõdesid ei kuulutaks. Tööline on see, kes peab ka pärast revolutsiooni sukelduma tagasi varisemisohtlikku šahti ning pritsima 24tunnistes vahetustes ilma kaitsevahenditeta mürkkemikaale kuupalga eest, mis võimaldab osta kaks kilo vorsti. Eliit aga tajub seda vulkaani sügavuses tohutu rõhu all pulbitsevat magmat, seda füüsiliselt aistitavat vimma, mis hoiab pinges proletaarset massi. Osavad poliittehnikud otsivad võimalusi töölisklassi potentsiaalsel energial punn eest lüüa ning see oma huvides ära kasutada. Olgu need Putilovi tehaste jõugud 1917. aasta Peterburis või Donbassi kaevurite omakaitseüksused 2014. aasta Donetskis – muster on sama. Töölisklassi tumeda energia suunamisest rituaal-ideoloogilisse riitusesse räägib ka üks kodumaine film, Marko Raadi „Agent Sinikael” (2002).
Töölise maailmapilt tugineb vahetule empiirilisele kogemusele, elutarkusele. Muid tunnetusviise – humanitaarteadust, teooriaid ja poliitilisi ideid – kaldub ta loomuldasa umbusaldama. Ta ei kannata intellektuaalset mulliveeretamist ja kompromisside otsimise keerukat kunsti, vaid tahab, et talle öeldaks nii, nagu asjad on. Tööline vajab selget vaenlasekuju ja lihtsaid, loosungiteks vormitavaid sõnumeid. Wajda näitab väikese iroonilise kõrvalmuigega Wałęsa vastuolulisi suhteid dissidentidest intellektuaalidega. Ühest küljest respekt: nemad algatasid vastupanuvõitluse, neil on organisatsioon ja võitlusvahendid, aga – kui eluvõõrad nad on! Nälja­streigiga totalitaarse režiimi vastu?! Ühes stseenis praalib Wałęsa, et ta võib viie minutiga sama asja välja mõelda, mille üle haritlased viis tundi jahuvad. Olgugi et ta pole ühtegi raamatut lugenud, isegi mitte kodumasinate manuaale, võib ta pesumasina puhtalt loogikaga ära parandada. Ent Lech Wałęsal on haritlastest aktiviste siiski vaja, sest need ehitavad tema võitlusele tõsiseltvõetava maailmavaatelise aluse, loovad fragmentidest süsteemi.

Klasside konflikt
Et tume vimm kontrollimatuks stiihiaks ei paisuks, on töölisklassile hädavajalik teatav moraalne majakas: kõrgemalt peale pandud juhtnööride süsteem, millele rajada elupraktika, olgu selleks kristlus või kommunistlik ideoloogia. Kantuna töölisklassi teadvustamata alaväärsuskompleksist või millestki muust tahab ka lihtne tööline, et teda ülalpool märgataks. Ta on valmis nahast välja pugema, et teenida välja kõrgema klassi lugupidamine. Säärast juhtumit käsitleb edukalt Wajda film „Marmormees”, kus võim võtab ühe lihtsa müüriladuja ja voolib temast stahhanovliku müüdi, marmormehe. Kui aga inimene ei sobi enam ideoloogilisse mustrisse, tõmbab seesama võim marmormehe pjedestaalilt ja viskab kivipurustajasse. Wałęsa ei varja filmis, et üheks teda käivitaks mootoriks on soov olla respekteeritud, või vähemalt koheldud võrdväärse partnerina. Ta peab tõestama ainult jõudu argumendina võtvale võimule, et tema taga on mass ja jõud.
Intellektuaalidele on Wałęsasid tarvis, sest need on töölistele omad joped. Wałęsas on olemas lihtrahva tänavamaine, räpikunni sõnaosavus ja veendumus oma tões ja võitluses, igast žestist kiirguv ennastohverdav fanatism, millele ei oleks vastast ükskõik kui elegantsel akadeemilisel mõttekäigul. Elektriku ruuduline flanellsärk ja võimsad vuntsivikatid tõmbavad suured massid sada korda tõhusamalt liikvele kui tolleaegsete põrandaaluste hipsterite kellukesekujulised teksad ja Lennoni-soengud. Tööliskangelasele ei ole omane hamletlik eksistentsiaalne võnkumine, ta ei mõtle suurtes kujundites nagu Lennart Meri ega taju sellist absurdiängi nagu Václav Havel. Temas kõneleb ürgne maskuliinne libiido, mis on võlunud ideolooge, kunstnikke ja popartiste läbi aegade. Töölisklassi eestkõnelejaks on pretendeerinud nii Sorbonne’i kõlupead kui Londoni pungikaagid, nii Karl Marx kui John Lennon. Wałęsa romantiline imago oli omal ajal sedavõrd kiirgav, et 1986. aastal tegin Tartu kunstikoolis endale T-särgi isejoonistatud poola töölisheerose portree ja sõnumiga „Free Lech Walesa!”. Võib-olla on selle särgi jäädvustus veel kusagil KGB arhiivis säilinud? Kogu austuse juures: kodumaised põrandaalused Tunne Kelam või Lagle Parek poleks kuidagi T-särgi kangelaseks sobinud.
Film esitab Wałęsa näitel loo poliitikuks kasvamisest. Miks ei ärata poliit­broilerite põlvkond valijais seda respekti, mis vana kaardivägi, ükskõik kui vettinud mäkradeks nad praeguseks poleks mandunud? Sest broilerid on välja hautud inkubaatoris ja kasvatatud tibulas koos teiste omasugustega. Nende elukarastus piirdub valimisnänni jagamisega supermarketis ning poliitvõitlus ei tähenda mitte öid isolaatoris ja läbikäimist kumminuia kadalipu alt, vaid parteipoliitiliste kommentaaride kirjutamist Delfi uudistele. Nad võivad küll kasvada pädevaiks asjatundjaiks seadusloome vallas, aga nende puhul pole tähtis isiksus, vaid funktsioon: ustavus poliitilisele jõule.

Kogemusega mässaja
Ülearenenud õiglustunde käes kannatav Wałęsa peab aga läbima kogu elu kestva teekonna, et saada rahvahulkade eestkõnelejaks. Ta seab ohtu enese ja perekonna heaolu ja turvatunde, istub üle nädala soolaputkas, litsub end läbi kõikidest salapolitsei kavalatest lõksudest ja isiksuse murdmise tehnikatest, saab jumaldatud positsioonilt allatõugatuna vihatuimaks meheks, kelle pärast kuulutati kogu riigis välja sõjaseisukord, oli radikaalidele hale kompromissivend ning kokkuleplastele oma jonni ajav ja positsiooni nautiv autokraat. Ta peab pidevalt otsima tasakaalu erinevate huvide, kompromisside ja võitluse, ühiskondliku töö ja perekonna vahel, kuni lõpuks tõuseb see tundmatu „nende kätte sa, mees, ükskord sured”-vuntsidega Gdański elektrik elust suuremaks sümboliks, Nobeli preemia laureaadiks. Meheks, kelle märgiline tähendus on nii suur, et võimud ei oska temaga ette võtta muud kui hoida teda kusagil puhkekodus arestis. Mida võrdväärset on ette näidata Taavi Rõival või Priit Toobalil?
Wałęsa ees jookseb terve filmi vältel see liivale tõmmatud joon, kus lihtsast töölisjuhist ja vastupanuvõitlejast saab päris riigimees, kes peab oskama olukorda hinnata mitte ainult oma künka otsast, vaid nägema pilti selle ruumilisuses ja vastuolulisuses. Ta peab leidma üles piiri, kui kaugele võib minna oma huvide eest seismisega, ning oskama langetada valiku ka siis, kui kõik variandid on ühtviisi halvad. Ühel päeval sai ka Lechist riigipea, kuigi juttude järgi mitte kuigi hea. See aga ei vähenda selle mehe sümbolväärtust.
Wajda on osanud Lech Wałęsa portreteerida väga oskuslikult. Täitsa arusaadav, miks ta ütles projekti kohta, et „see on film, mida ta ei tahtnud teha, aga pidi tegema”. Ühest küljest tuleb kujutada elavat inimest ning olulist isiksust Poola ajaloos, veelgi enam, omaenda sõpra. Veidi lõivu tuleb maksta ka patriootilisele paatoslikkusele. Tegemist on ju lähiajaloo pöördeliste sündmustega, millega on isiklik suhe paljudel elavatel. Teiselt poolt poleks aga mõõdutundetu heroiseerimine mokkamööda ei filmi autorile ega ilmselt ka portreteeritavale. Tänu tuntud kirjanikust-stsenaristile Janusz Głowackile ja näitleja Robert Więckiewiczile on filmi-Wałęsa välja kukkunud täitsa inimlik tegelane. Ta on tegudemees, õiglane, hooliv, hulljulge, kangekaelne, kiire, karismaatiline, kompromissitu, isegi mänguline, aga ka ülbe, enesekeskne, riiakas, edev ja jäärapäine. Ta võib ilmutada läbinägelikkust ja elutarkust, aga järgmisel hetkel keksida oma matslikkusega. Ta võib välja tulla avaldusega, et rahvas on vaid peata lehmakari, kes vajab suurt ja tõupuhast pulli, s.t Juhti, aga tõmbab kohe tagasi, kinnitades, et tema ei ole ikka see õige pull lehmakarja juhtima.
Ükskõik, milline on töölise positsioon vasak-parempoolsel teljel, on ta sotsiaalsetes küsimustes padukonservatiiv. Ka Wałęsa pole erand. Katoliiklik sümboolika ümbritseb teda kõikjal (ilmselt ka vastupanuks kommunistlikule ikonograafiale). Kuus last on tunnistuseks, et katoliiklus ei ole ainult selle mehe usutunnistus, vaid ka igapäevane praktika. Kuigi noor Lech mässab ringi lapsevankriga, kasutades seda pigem tõtt-öelda konspiratiivse transpordivahendina, siis lõpupoole on soorollid Wałęsade peres kaunis jäigalt paika loksunud. Naine käib regulaarselt sünnitamas ja peseb ülejäänud aja kodus titepesu, sellal kui mees kõnekoosolekutel tähtsaid ilmaasju ajab. Vahel meenutavad mehe olemasolu vaid abielusõrmus ja käekell, mille Lech lauaservale jätab juhuks, kui ta ei peaks järjekordselt aktsioonilt enam koju tagasi tulema. Iseenesest tore motiiv, mis tõestab, et poola filmikunst on kujundiloomes endiselt tippvormis.

Värske Wajda
Wajda ise pole filmitegijana vanemaks saades mandunud. Vanu režissööre iseloomustab sageli  teatav „filosoofilis-mõtisklev” laad, mis avaldub eikuhugi triivivates pildi- ja tekstipassaažides, mis teeksid au isegi Simpsonite vanaisale. „ Wałęsa” on aga üllatavalt narratiivne, arvestades, et vanameistri eelmine kinotaies „Katõn” („Katyń”, 2007) sisaldas isegi rahvuslik-ajaloolise suurfilmi mõõtkavas üle kriitilise määra pretensioonikat jandamist. „Wałęsa” sisu kõrvale jättes on vormis tajuda režissööri uue laine tausta. Filmikeeleliselt on jätkatud samast punktist, kus jäid pooleli „Marmormees” ja „Raudmees” . Klassikaline kaameratöö on segatud rahutu reportaažikaameraga, kasutatud on erinevaid meediumifaktuure nagu telepilt, 8 mm spioonikaamera, mustvalge kroonika, – millesse peategelane on vägagi sujuvalt sisse sulatatud. Andrzej Wajda aga ei lähe meediumidega vehkides orgastiliseks kätte nagu Oliver Stone oma poliitparanoiades ja sotssatiiris. Küsimus on ikkagi rahutule ajastule adekvaatse kunstilise analoogi leidmises. Dokfilmis „Katõni” tegemisest ei väljunud vanake Wajda võtete monitoriboksist, vaid höbises omaette ja õiendas assistentidega, et nood ei anna näitlejaile õigeid korraldusi. Jäi mulje, et professionaalses plaanis on see vist küll mauri viimane ohe. Aga näed: „Wałęsa ” tõi 12 aastat vähem kui sajandivanuse kinopeeru suurele pildile tagasi. Soovin ka Simmile, Õunpuule, Sarnetile, Kilmile, Hussarile, Raagile, Tolgile ja teistele toredatele kodumaistele kinošnik’utele säärast loomingulist jõudlust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming