Vürst Mõškin jõudis Narva

Kristiina Davidjants

Kevadel jõuab kinolinale veel üks Fjodor Dostojevski romaani „Idioot” ekraniseering, kuid kõigist eelmistest „Idioodi” filmitõlgendusest erinevalt on sedakorda tegemist kodumaise filmiga, režissööriks Rainer Sarnet. Kristiina Davidjantsi intervjuu režissööriga        FOTO: Gabriela Liivamägi Kevadel jõuab kinolinale veel üks Fjodor Dostojevski romaani „Idioot” ekraniseering, kuid kõigist eelmistest „Idioodi” filmitõlgendusest erinevalt on sedakorda tegemist kodumaise filmiga, mille režissööriks on Rainer Sarnet. Vürst Mõškinit kehastab siin Risto Kübar, tema südamedaame Nastasjat Katariina Lauk ja Aglajat Ragne Veensalu ning Rogožinina astub üles Tambet Tuisk. Veel annavad oma panuse Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Roman Baskin, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak jt. Võtted, millest suurem osa tehti Narva Aleksandri kirikus, on nüüdseks läbi ja küsimusi, mida „Idioodi” lavastaja Rainer Sarnetile esitada, ridamisi.       

Möödapääsmatu küsimus: miks Dostojevski, miks „Idioot” ja miks on toimumispaigaks põhiliselt Narva Aleksandri kiri?

Tekkis korraga idee – kirik ja „Idioot”, vaat seda võiks teha.       

Oled kunagi tahtnud ekraniseerida „Ülestähendusi põranda alt”. On sul mingi eriline side Dostojevski ja vene kirjandusega?

Dostojevski on mu lemmikute hulgas kindlasti. Ma olin „Idiooti” juba koolis lugenud, nagu ka teisi Dostojevski raamatuid. Aga konkreetselt tuli lihtsalt tahtmine teha säärast mängule keskendunud filmi, kus võtted toimuksid kogu aeg enam-vähem ühes ruumis, kus ei peaks jooksma kogu aeg võttepaikade vahet ja ka alustekst oleks hea. Nii tuligi mõte teha „Idiooti” kirikus.       

Olid ühesõnaga väsinud ringijooksmisest?

Mitte väsinud, aga enamasti pole keskendumiseks vajalik aeg läinud mitte sisu, vaid igasuguse tehnilise jama ja ringisõitmise peale. Tahtsin, et oleks üks koht ja piiratud näitlejate seltskond. Reaalselt kõik muidugi niimoodi välja ei kujunenud, sest filmisime Dominiiklaste kloostris, kus iseenesest oli juba vähemalt neli erinevat ruumi, Mustpeade majas ja Narva kirikus, kus on kolm korrust rõdusid, igasuguseid nurki ja soppe. Tegelikult tuli ikkagi võttepaiku liigendada, film ei ole puhtalt black box à la Trieri „Dogville”, kus on üks saal ja dekoratsioon. Tegelikult tuli aina ehitada ja täpselt samamoodi liigutada kaamerat  kui muidu, lihtsalt vahemaad olid väiksemad. Ning et vältida tubateatrit, on seal klassikalist filmielementi isegi rohkem kui muidu: relsid, meenutamaks 40ndate-50ndate stiili, klassikaline kaamerajoonis, detailid ja pikkade stseenide puhul misanstseeni plaani suuruse vahetamine.       

Miks ikkagi „Idioot”?

Põhiline on see, et „Idioot” on lihtsalt niivõrd  hästi kirjutatud lugu koos oma karakterite ja situatsioonidega, kuhu need tegelased pandud on. Mulle tundub Dostojevski hästi vaimukas ja terav ka, tema keel ning teemade käsitlusviis. Selle filmi puhul oli mulle põhiline ruumi idee, kirik ja religioon, idee ise tekkis ka kiriku tunde pealt – ikoonid, valgus, kogu see igasuguse religiooniga kaasnev kujundite, liturgiate, maalide ja ikoonide maailm oma rohketes variantides. Sellel tunnetusel on nii  suur visuaalne kate, et siit saigi alguse kujundite alglähtepunkt.     

Millest sinu „Idioot” räägib? Kas traditsiooniliselt heast inimesest?

Kui Dostojevski romaani kirjutama hakkas, siis oli tal raamatu tööpealkirjaks „Vürst Kristus” ja lõpuks sai sellest „Idioot” – vahe alg- ja lõpupealkirja vahel on ikkagi väga suur. Hea inimese ideesse on ka ta ise suhtunud suhteliselt ambivalentselt, tehes selle lõpuks ikkagi  kas kättesaamatuks või siis vähemalt keeruliseks, et tekiks igatsus. „Idioot” ei ole moralistlik lugu, kuigi on ju selge, et headus on parem kui kurjus, aga Dostojevski on selle kõik teinud konfliktsemaks ja samas realistlikumaks ning valusamaks, näidates, et see hea olemine ei sõltu ainult moraalivalikutest. Filmi alguses tuleb seltskonda üks imelik mees, kellesse kõik suhtuvad nagu idiooti, kuid siis hakkab see mees neile kõigile meeldima,  vahetult ja igaühele erineval moel. Ning juba tekivadki kõigil tema suhtes mingid ootused ja nõudmised, igaühel on ise moodi, seda nii Nastasjal, Rogožinil, Aglajal, Jepantšiniltel, Lebedevil. Dostojevski on loonud säärase situatsiooni, kus inimene, kes peaks käituma kõigiga võimalikult hästi, ei tea ühel hetkel enam, kuidas hakkama saada, sest ootused tema suhtes on sedavõrd vastandlikud. Põhimõtteliselt tõmmatakse Mõškin lõpuks lõhki:  talle tehakse valiku tegemine ja nii-öelda hea olemine nii keeruliseks, et lõpuks ongi ta koos selle kõige hullema inimese Rogožiniga, kes on ju tegelikult kurjategija, mõrtsukas, sest ülejäänute juurde pole tal võimalik minna. Umbes samamooodi juhtus ka Kristusega. 

Aga milline see filmi Mõškin üldse on?

Nagu raamatus nii ka filmis tuleb Mõškin rongiga  suurlinna, kus tal on ainult üks sugulane, kindral Jepantšin, kes talle raha ja öömaja lubab, ja Mõškinile, kel pole ju tegelikult üldse mitte mingeid vahendeid elamiseks-eksisteerimiseks, see kõik meeldib. Mõškin hindab seda vastutulekut. Ta on kogu elu arstide hoole all olnud ja nüüd äkki ümbritseb teda kõrgseltskond, Jepantšinite tütred, Nastasja, Rogožin. See kõik meeldib Mõškinile. Ta ei ole ideid kuulutav erak, Mõškin peidab pea Aglaja karvasesse kasukasse ja tunneb, et tal on pehme, hea olla. Kui keegi räägib väga naljakalt oma kõige halvemat lugu, siis Mõškin kuulab ja talle meeldib ka see, sest ta vaatab, mõistab ja teeb kohe loogilise järelduse, ükskõik kui totaka või imeliku asjaga parasjagu tegemist poleks. Kui Ippolit küsib, kuidas oleks väärikas surra, vastab Mõškin „mine meist mööda ja anna meile meie õnn andeks”, sest Mõškin ei salga maha, et elada on õnn, see on parem kui surra.         

Nii et Mõškin satub lõpuks lihtsalt halba seltskonda?

Ja ka väga huvitavasse seltskonda, ta ei taha sealt mitte kuhugi minna. Ta ei ole hipi, kes on sattunud mingite kodanlaste juurde ja kes ütleb, et ma tahan hoopis kuhugi Indiasse mediteerima sõita. Mõškin tahab olla nende inimeste juures ja topib oma nina sinna sisse nii palju kui veel üldse võimalik, sest talle on see kõik, kogu inimese loomus huvitav.       

Aga milline on see huvitav seltskond? Miks tõmbab Rogožin Mõškinit ligi?

Rogožin tõmbab teda ka ligi, sest ta on tugev inimene, Rogožin tuleb üksi Nastasja peole, seltskonda, kus keegi teda ei salli, ta toob sinna oma rahapaki, tahab siiralt naist ära osta ja teeb end naeruväärseks. Aga ta hakkab raamatuid lugema, kui Nastasja ütleb, et sa oled rumal. Selge on see, et Rogožini on juba Dostojevski kirjutanud Mõškinist natukene sirgjoonelisemalt, kuid ütleme nii, et filmis on ta  ilmselt vaoshoitum ja teab rohkem oma hinda, pole nii uljalt sõge kui Dostojevskil.       

Ja Mõškini kaks naist?

Üks on säärane, et „ära tule lähedale!” ja teine tõeliselt armas laps, kes tahab ka Mõškinit püüda mingi pahelisusega, kui näeb, et Mõškinile meeldib Nastasja. Ta proovib neidsamu vahendeid kasutada, olla kiuslik ja paha. Aga Nastasja ei ole lihtsalt paha, isegi siis, kui ta kedagi kiusab. Ta pole kindlasti mitte väiklane.  Temas on suurt joont ja hinge.       

Kui palju sa Idioodi tegelaskujusid oma nägemuse järgi modelleerisid?

No Lebedevist tegime näiteks vana näitleja ja eks nii mõnegi tegelaskuju puhul mõtlesin, kuidas reageeriks mõni konkreetne tuttav inimene vastavas situatsioonis.       

Jätsid tegelastele vene nimed?

Jah. Kui vürst ennast filmi alguses tutvustab vürst Mõškinina, siis Lebedevi hääl kohe tõuseb imetlevalt, vürsti nime korrutades, et nagu oleks tuttav nimi kuskilt vanast romaanist. Vürst Mõskin on ikkagi märk.       

Kas ma saan õigesti aru, et film tuleb üsna tinglik?

Dekoratsiooni mõttes küll, aga mitte mängu. Ja seal ei ole midagi juhuslikku, kõik kaadrid on läbi komponeeritud nagu ka liikumine. Kogu see maailm ise, kuidas ta ühes kiriku nurgas tekib … Üldse oli kokku 29 võttepäeva, mis läksid poolde öösse. Tõeliselt intensiivne võtteperiood. Seal pole ühtegi autoga sõitmise stseeni ja niisama hüppamist, ainult psühholoogilised stseenid. Minul ei ole nii rasket võtteperioodi olnud, aga ma pole mitte kunagi endale ka sääraseid ülesandeid püstitanud. Aga ma arvan, et kõik, mis mul peas oli, sai ära tehtud ja see oli lõppude lõpuks väga õnnelik aeg.       

Sa oled valdavalt ekraniseerinud teiste kirjutisi. Kas teistes on kergem ennast leida? 

Küsin sellepärast, et valdavalt kirjutavad meil kõik filmitegijad stsenaariume ju ise. Ma olen tegelikult ise kirjutanud „Merehaiguse” ja „Pauli laululaeka”, aga minu arust on küsimus pigem idee leidmises ja selle sa ikka kusagilt võtad. Sa kas korjad ta üles mõnest teisest romaanist või oma kogemusest, neid algpunkte on pärast raske paika panna. Esimese „Idioodi” variandi kirjutasin ma ka suhteliselt vabalt, mälu järgi ja alles pärast hakkasin rohkem  Dostojevskit sisse tooma. Filmi puhul on tegelikult küsimus loos või dramaturgias, küsimus on idees, visuaalses hetkes, mis jääb sulle eluks ajaks meelde. Näiteks mulle loomulikult ei meeldi vaadata, kui ilusat naist taotakse pesapallikurikaga vastu nägu, ma ei tunne sellest mingit naudingut ja kahtlustan, et ka mitte Haneke, kelle filmist jutt käib, aga just see visuaalne kujund ongi sul pärast meeles nagu postkaart. See on see,  mille peale sa mitu korda pärast mõtled tagasi, ja see ei ole üksnes režissööri eneseväljendus. Mulle meeldis sellepärast ka Tarantino viimane film, et ta mitte ei väljenda ennast, vaid räägib asjast, mis on olemas. Visuaalsel kujul on niivõrd täpselt edasi antud mingisugune moment elust, mingisugune moment asjadest, mis on õhus. See võib olla meeldiv või ebameeldiv, aga minu arust on Haneke pesapallikurikas sellepärast täpne ja võimas, et ta on millelegi  niivõrd hästi pihta saanud. Mitte et see mulle meeldiks, see käik pole dramaturgiline, vaid kujund, mis sööbib mällu. Kui kasutada ainult loo jutustamise vahendeid, piisaks dialoogiks.   

Aga kas sulle ei tundu, et on mingid ideed ja intellektuaalsed provokatsioonid, mille võiks ka lihtsalt esseena paberile panna?

Vastupidi, mulle on oluline just see, et Haneke on „Julmad mängud” filmikeeles ära teinud, kuigi kõik on seal loo mõttes juba algusest peale selge. Mulle näiteks meeldib see, et Pasolini  on ekraniseerinud „Soodoma 120 päeva”. Ma ei pea kindlasti seda mingiks väga heaks filmiks, aga mulle meeldib juba see fakt, et ta on teinud niisuguse filmi, kirjutanud luuletusi oma kodukandi murdes, lavastanud „Dekameroni”, seksikomöödiad ja olnud kommunist. Vahel halva tujuga vaatan netist Pasolini pilti ja mul läheb tuju heaks, et oli niisugune vaba vaim olemas.   

Sa usud sellesse, et kunstnik saab oma loomingu  või eluga inimest mõjutada?

Moraal ei ole inimesele kaasa sündinud, moraal kujundatakse. Aga moraali kujunemisele võivad kaasa aidata igasugused kunstilised kujundid, mis on võib-olla hästi romantiline arusaam elust ja kunstist, aga mind on kunst tohutult palju mõjutanud ja just nimelt moraali küsimustes. Mingisugused kunstilised kujundid vahest isegi rohkem kui elu. Igasugune väline faktor kujundab inimest päris palju ja ütleme  siis, et kunst on paraku osa sotsiaalsusest ja kunstil on võimu muuta inimest ning saavutada seda, et inimene väliste mõjude survel muutub. Seda olen ma kogenud küll ja küll.

Küsinud Kristiina Davidjants

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming