Võti on tulevikus – tehke see laste jaoks helgeks

Margit Adorf

Lapsed ei ohi. Nende silmades võib olla vaikiv ahastus, aga ühe koha peal halamise asemel nad tegutsevad. 18. – 25. V linastus Tallinnas „Just filmi” festivali egiidi all laste- ja noorteõiguste eriprogramm. Kinos Sõprus näidati päevastel eriseanssidel viit tõsise teemaga filmi: fookuses olid kriisikolded, probleemsed pered, surmahaigus, vaesus, lastevastane vägivald. Programmi avas 2010. aastal „Just filmi” festivalil žürii preemia pälvinud „Kuidas elada igavesti” (rež Gustavo Ron). Peaosaline, 12aastane poiss, põeb leukeemiat. Kõik tuleb kiiresti ära proovida, näiteks see, mis tunne on olla puberteetik. Tuleb otsida vastus küsimustele, millele keegi vastata ei taha. Dokumentaalfilmis „Sõja lapsed” võetakse luubi alla endised lapssõdurid ja nende rehabiliteerimine. Ugandas 2009. aastal filmitud linateos (rež Bryan Single) püüab näidata seda jälge, mille sõda jätab lapse hinge. Tegelikult seda lastele vaatamiseks ei soovitakski. Teiseks dokumentaalfilmiks programmis oli „Põletusmatuste lapsed” (2008, rež Rajesh S. Jala), kus portreteeritakse seitset last, kes hoiavad hinge sees surnute abil ehk teevad äri kohalike traditsiooniliste põletusmatustega. Nad on profid ja nad on agressiivsed. Kui neile ei anta, siis nad võtavad. (Üht-teist surnute juures juba kasutusel olnut saab uuesti maha müüa.) Selline on elu.

Kõik need mainitud filmid võtab omal moel kokku seitsmest lühifilmist koosnev „Kõik nähtamatud lapsed”. Režissöörideks on tuntud nimed: Mehdi Charef, Emir Kusturica, Spike Lee, Kátia Lund, Jordan ja Ridley Scott, Stefano Veneruso ja John Woo. Selles filmikimbus on lapssõdalased, koloonia (mis päästab vargusele sundivate vanemate eest), aidsi surev tüdruk, tänavalapsed suures linnas, täiskasvanud sõjafotograaf (kes kannatab paanikahoogude all ja kujutleb end seetõttu aeg-ajalt lapseks), veel pisivargad ja leidlaps. Kõik see kokku kriibib hinge, kuid on siiski omamoodi optimistlik. Lapsed leiavad pisikesi rõõme oma trööstitus elus ja oskavad ja julgevad veel unistada. Neil on veel usku tulevikku, hoolimata karmist reaalsusest.

Lapsed ei ohi. Nende silmades võib olla vaikiv ahastus, aga ühe koha peal halamise asemel nad tegutsevad, vähemalt nendes filmides. Lapsed ei mõtle veel nii nagu täiskasvanud, nad elavad hetkes. Nad võivad käituda laastavalt ja julmalt, kindel on see, et nendes pesitseb suurem surmahirm kui täiskasvanuis ja nad on valmis ellujäämise nimel nahast välja pugema. Samas ei koge nad karmi elujuhtu alati nii ohtlikuna, kui see on. Nad alles koguvad ja ammutavad endasse teadmisi ja tagantjärele tarkust, mis ühel päeval teeb nendest täiskasvanud.

Seni aga elavad nad hetkes ja arvavad, et elu ongi just selline nagu see, mis neid ümbritseb. Kui tuleb laadaplatsil pudeleid korjata, siis tuleb seda teha, vihmas ja päikeses, öösel ja päeval. Kui tuleb oma toidukorra eest nappi raha teenida, siis tuleb seda teha. Lohutust pakub mõte: „Kui ma ükskord suureks saan …”.

Võib öelda, et programmis seisis teistest eraldi režissöör Nick Morani film „Laps” („The Kid”, 2010). See linateos põhineb Kevin Lewise samanimelisel autobiograafilisel jutustusel. Kevin kasvas üles vägivaldses perekonnas, kus põhiliseks toorutsejaks oli tema ema. Poissi hoitakse kitsas ruumis kinni, ta saab regulaarselt peksa, hammustada, kriimustada, temaga ei suhelda muudmoodi kui vaid karjudes. Iselaadne sümpaatia kujuneb tal isa vastu, kuid kui poiss kord püüab isa raevuka ema kallaletungi eest kaitsta, saab ta ka isa käest korraliku tohlaka. Pärast asendusperesid ja lastekodu suunatakse ta siiski vanemate palvel koju tagasi, kus kõik kordub endise hooga. Viimaks pääseb juba noormeheks sirgunud Kevin fuuriast ema käest ja talle leitakse tänu tähelepaneliku ja hooliva õpetaja surkimisele korralik kasupere. Mõnda aega on elu ilus, kuid siis kasuisa sureb ja juba varases täiskasvanueas poiss peab ise hakkama saama. Ta kistakse kuritegelikku maailma, kuid viimaks, pärast rahalist laostumist, armastatu kaotamist ja luhtunud enesetapukatset, saab ta siiski rajale. Armastus päästab. Selle nimel suudab Kevin end maksma panna.

Tahes-tahtmata leiad end seda filmi vaadates mõttelt: mis siis oleks saanud, kui peategelane ei oleks armunud esimesest pilgust? Kui naine oleks talle korvi andnud, kui Elu Armastus oleks osutunud möödalasuks? Mis siis ikka, Kenny oleks end põhja joonud, võib-olla järgmise ebaõnnestunud enesetapukatsega haiglasse sattunud. Või oleks tal jätkunud jõudu üksi läbi elu rammida, et leida võimalus, kuidas saada õnnelikuks. „Laps” lõpeb positiivse mõtteavaldusega: „Elu ei seisne minevikus. Elus tuleb vaadata tulevikku ja leida seal võimalusi, kuidas saada õnnelikuks”.

Lapsepõlv, ka kõige karmim, on ühel päeval möödas, selle saab jätta seljataha ja unustada. Veel parem, kui oleks võimalik oma kasvuperioodist jõudu ammutada ja leida sealt positiivset, mida edasi anda.

Sellepärast märgake lapsi, vaadake ka noortefilme, isegi kui on hirm, et enam ei mõista, või eelarvamus, et need noortekad on tühine meelelahutus. Võti on tulevikus. Tehke see laste jaoks helgeks.

Mis puutub Kevin Lewisesse, siis temast sai krimikirjanik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming