Võõras ja teadmata kadunud

Donald Tomberg

Tähendused tihenevad ja muutuvad nõnda erikaaluliselt raskeks. Toimib nii kontsentratsioon kui hajumine, mis loob kummastava pinge.        Mängufilm „Kirjad Inglile” (F-Seitse ja Frame Productions, 2011, 118 min), režissöör Sulev Keedus, stsenaristid Madis Kõiv ja Sulev Keedus, operaator Rein Kotov, kunstnik  Toomas Hõrak, kostüümikunstnik Elo Soode, monteerija ja produtsent Kai-Ene Rääk, helilooja Helena Tulve, helirežissöör Ivo Felt. Osades Tõnu Oja, Ketter Habakukk, Ragne Pekarev, Mari-Liis Lill, Tiina Tauraite, Katariina Lauk, Elle Kull, Katrin Saukas, Mirtel Pohla, Kaie Mihkelson, Alina Karmazina, Rain Simmul, Roman Baskin jpt. Esilinastus 27. I kinos Solaris.          Afganistanis sõdinud ning koduste arvates seal hukkunud Jeremia Juunas Kirotaja naaseb 21 aasta pärast kodumaale, isa matustele. Läänemaailma mentaliteedist võõrdunud Kirotaja on omaks võtnud islamiusu, tema kodu ongi  nüüd Afganistan. Eestis loodab Kirotaja aga üles leida oma naise ja tütre Ingli, kellest mehel on vaid üksainus mäletus: Kirotaja on kunagi kuulnud telefonis oma tütre nuttu.  

Ärkvel ja magades         

Sulev Keeduse uus mängufilm „Kirjad Inglile” on ühtaegu nagu lugu ja unenägu. Endine kodumaa, mis Kirotaja pilgu ees avaneb, on ühekorraga justkui reaalne ja ebareaalne. Mehi selles maailmas eriti ei kohta, elukorralduse ja mentaliteedi määravad naised, kes Kirotaja saabudes ta tiheda ringina ümbritsevad. Ning  midagi on selles maailmas väga valesti. Mentaliteet on viltu, nihkes ja katki, ennast eksponeeriv. Sündmused ja suhted, mille keskel Kirotaja viibib, libisevad ja põimuvad seejuures, otsekui seguneks reaalne ja kujutluse ruum. Unenäos on sümbolid, mille tähendust me ei tea, aga millelegi need viitavad. Samamoodi on Keeduse filmis. Viidete tekstuur on tihe, kõik see toimib aga eelkõige seisundit loovana. Tähendused tihenevad ja muutuvad nõnda  erikaaluliselt raskeks, samas ei saa nende tihedate tähendustompude kohta väita midagi lõplikku. Toimib nii kontsentratsioon kui hajumine, mis kokku loob kummastava pinge.     

      Kui küsida, milliselt vaatepunktilt selles filmis sündmused esitatakse, siis ühest  küljest on kõik nagu lihtne. Näeme toimuvat Kirotaja silmadega, ent vaatepunkt sünnib siiski hoopis keerulisemana. Arvamata, et siin kõiki tahke avada oskan, püüan mõned eristused siiski teha. Esiteks, filmis on teravalt rõhutatud just nägemist. Afganistanis sõdides oli Kirotaja snaiper. See tähendab, tal peab olema terav ja eksimatu silm. Aga just silmad on Kirotajal kõige tundlikumad ja Eestis käib mees ka arsti juures silmi kontrollimas. 

Silmad vajavad kaitset, selleks on Kirotajal tumedad prillid. Filmis kordub episood, kus Kirotaja fotoautomaadis endast pilte teeb. Ere valgussähvakas haavab, sunnib meest tõmmeldes piinlema, valgus pimestab.       

Laiemalt avaneb vaatepunkt läbi Kirotaja saatuse. Kirotaja on praegusel kodumaal võõras, tal pole siin kohta. Seega ja kõige lihtsamalt  öeldes: Kirotaja perspektiiv on teine, see on vaade distantsilt. Kuid see distantseeritud vaatepunkt kandub ka metafüüsilisse ruumi. Kirotajat on kodumaal peetud surnuks. Kirotaja tuleb justkui teisest maailmast ja seda topelttähenduses. Ta tuleb teisest maailmast mentaliteetide vastandumise mõttes (islam ja läänemaailm), aga ta tuleb ka otsekui surnust tagasi. Edasi läheb asi ainult keerulisemaks. Kirotaja võib olla ka psühhiaater Hildegardi poolt  hüpnotiseeritud ja seega erilises teadvuse seisundis. Aktsent on igatahes antud: nähtav on ühtlasi Kirotaja teadvuse seisundi kirjeldus. Vastavalt formeerub vaatepunkt une ja ärkveloleku kõrvutuse kaudu, nii nagu saaksid need eksisteerida ühel ajal.       

Ning lõpetuseks, vaatepunkt on asetatud ka Kirotaja kõrvale. Paar korda satub mees arusaamatute filmivõtete keskele. See võibki olla vaid illusioon.       

Niisiis, Kirotaja on erilise nägemisega, tema teadvus on erilises seisundis ja tema staatuski on eriline. Kirotaja jäi sõjas teadmata kadunuks. Seega, ta võis olla elus või surnud, siin või sealpoolsuses, ning mees tõdeb ka ise, et võib-olla näebki ta und, ehk leiabki kõik toimuv aset unes, või jampsib ta surivoodil. Nüüd võiks vahest väita, et see, mida Kirotaja  näeb (ja näeb vaataja tema silmadega), moodustub läbi mitme perspektiivikihi ja kokkuvõttes on see vaadatud nagu võimatult vaatekohalt. Ei tea, kas režissöör seda nõnda mõtles, aga tundub, et taotluseks on luua vaatekoht, mis toimiks otsekui ajata.     

Kirotaja näeb ja kannatab. Siinne maailm  paljastub kui illusioon, mis on laetud sisemisest painest. Kirotaja näeb ümbritseva pinna alla ja loodab leida tõelust, aga tõelust, mida leida, selles maailmas enam pole. Ühe võrdluse võib siin veel tuua. Kirotajat ümbritsev maailm paljastub nagu loteriipilet, millelt hõbetav kiht maha kraabitakse. Hõbetava kihi all on miskid märgid, mis ei pruugigi olla arusaadavad, kokkuvõttes moodustavad need aga asjade seisu ja sel piletil kas on mingi väärtus  või mitte.   

Keedus on Kirotaja kuju kommenteerinud lakooniliselt: „Tuli, nägi, kaotas”. Tulemisest ja nägemisest sai põgusalt räägitud, vaadakem siis ka kaotust. Kaotustki võime siin mõista kahte moodi. Ühel juhul võiksime mõelda, et Kirotaja osutus kaotajaks, kuigi võinuks ka  võita. Võit või kaotus sõltuks siis isiksuse omadustest, vedamisest, ümbritsevatest tingimustest jne. Teisel juhul võib aga kaotust mõista siin ka paratamatuna. Kaotus on paratamatu, kuna pinna all paljastub väärtusetus. Kaotus kuulub hoopis ümbritseva maailma juurde ja Kirotaja saabki selle vaid teadmiseks võtta. Lootus on aga ometi olemas. Ja lootuse kaudu luuakse selge vastandus illusoorsusega. Kirotaja on kuulnud oma tütre Ingli nuttu. Ingli  nutt on reaalsus samuti kahes tähenduses: see on nii inimese kui Ingli nutt. Ja need kaks tähendust, inimlik ja metafüüsiline reaalsus, ei ole siin lahutatavad. Maailm võib olla illusioon. Ingli nutt on tegelikkus.         

Kirotaja kannab endaga kaasas kaustikut, kuhu ta pidevalt sissekandeid teeb. Need kirjad hoivad Kirotajat elu küljes ja on samuti suunatud  nii reaalsesse kui metafüüsilisse ruumi. Kirjad on tütrele, sama hästi võib aga öelda, et need on taevasele Inglile.       

Naised kui maailma peegeldajad   

Nagu juba öeldud, määravad Kirotajat ümbritsevas maailmas asju naised. Kõigil neil on Kirotaja suhtes mingid tahtmised, aga peale lihalike  vajaduste, allasurutud hirmu ja ängi neil nagu muud pakkuda polegi. Filmis on episood, kus üks naistest hullunult, verises vannivees, kõrvast ilma jäänuna, tuvisid tulistab. (Paralleeli võiks siin ju tõmmata Vincent van Gogh’iga.) Miks kardab naine tuvisid nii paaniliselt, miks ta neid tappa tahab? Naine kinnitab, et tuvid roojavad kõik täis, sümboli tasandil on aga muidugi selge, et naine kardab hoopis süütust ja rahu. Peatumata lähemalt Kirotaja ja teda ümbritsevate  naiste suhetel, märgin siin vaid üldise liini. Naised on nagu kokkuvõte asjade seisust maailmas, nad on nagu peegeldused, ja nendest sõltub kõik. Kui võõras või oma on Kirotaja, saab kokkuvõttes määratud just naiste kaudu. Läbi filmi kasvab naiste jõhkrus ja äng, mis avaldub erinevate tahkudena. Filmi lõpupoole näeme sõjaväemundris naisi rivis seismas. Ühesõnaga, naised kui tapjad. Ent naised on ju elu kandjad. Ja siin on selge hinnang. Maailm, mis Kirotaja  ees avaneb, on suunatud elu hävitamisele. Maailm on sisemiselt hullunud ja naised selle hullumise portree.       

  Tulles tagasi kaotuse teema juurde, peab märkima, et Kirotaja oli sõjas ja tegi seal tapatööd, siis leidis ta islami. Nüüd on ta pöördunud  kodumaale ja näeb, et elu hävitamisest on siin saanud kandev mentaliteet. Sellises maailmas saabki olla vaid kaotaja. Võidule minek tähendaks juba tapmise jaatamist. Ent märkigem, et filmis „Kirjad Inglile“ on ka lootus seotud just naissooga. Afganistanis oli Kirotajal kasutütar Safia, kellele mees võlgneb oma elu. Kusagil on Kirotaja tütar Ingel. Pöörded on siin julmad. Tütrest on ainult üks mälestus, kasutütar ei jää puutumata terrorismist.  Aga tõelust, mida Kirotaja otsib, ei eksisteeriks nendeta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming