Volker Schlöndorffi uus tulemine

Aare Ermel

„Katharina Blumi rüvetatud au” („Die verlorene Ehre der Katharina Blum”, Saksamaa Liitvabariik 1975, 102 minutit). Režissöörid-stsenaristid Volker Schlöndorff ja Margarethe von Trotta (Heinrich Bölli romaani järgi), operaator Jost Vacano, helilooja Hans Werner Henze. Peaosades Angela Winkler, Mario Adorf, Dieter Laser, Jürgen Prochnow, Heinz Bennent jt. Levitaja Kinowelt Home Entertainment GmbH / Arthaus.

 

„Streik” („Strajk – Die Heldin von Danzig” Saksamaa-Poola 2006, 104 minutit). Režissöör Volker Schlöndorff, stsenaristid Sylke Rene Meyer, Andreas Pflüger, operaator Andreas Höfer, helilooja Jean-Michel Jarre. Peaosades Katharina Thalbach, Andrzej Chyra, Dominique Horwitz, Andrzej Grabowski, Dariusz Kowalski jt. Levitaja Kinowelt Home Entertainment GmbH/ Arthaus.

Sakslast Volker Schlöndorffi teatakse tänapäeval eeskätt kui Günter Grassi „Plekktrummi” ekraniseerijat, kuid tal on olnud palju teisigi tähelepanuväärseid filmilavastusi. 1939. aastal Wiesbadenis sündinud Schlöndorff läks 1956. aastal vahetusõpilasena Prantsusmaale ja jäi sinna kümneks aastaks. Lisaks õpingutele Pariisi filmikõrgkoolis Institut des hautes études cinématographiques (IDHEC) töötas ta režissööride Louis Malle’i, Jean-Pierre Melville’i ja Alain Resnais’ assistendina. Tulevase tippkineasti esimeseks iseseisvaks mängufilmiks oli Robert Musili autobiograafilise romaani põhjal vändatud „Noor Törless” (1966). Pärast Saksamaa taasühinemist tegutses Schlöndorff pikemat aega Babelsbergi filmikompleksi (seal paiknesid teatavasti UFA ja DEFA võttepaviljonid) eestseisjana. Aastatel 1971–1991 oli ta abielus näitleja Margarethe von Trottaga, kes hakkas 1970. aastate keskel ka ise filme tegema.

Schlöndorffi loomingu paremiku moodustavadki moodsa kirjandusklassika ekraniseeringud: „Mässaja Michael Kohlhaas” (1969, Heinrich von Kleisti romaan), „Halastuslask” (1976, Marguerite Yourcenari romaan; tegevus toimub 1918.-1919. a Kuramaal), „Plekktrumm” (1978, Günter Grassi romaan), „Swanni armastus” (1984, Marcel Prousti suurromaani „Kadunud aega otsimas” II osa), „Müügimehe surm” (1985, Arthur Milleri näidend), „Reisija” (1990, Max Frischi romaan „Homo Faber”), „Koletis” (1996, Michel Tournier’ romaan „Haldjakuningas”) jt. Tänaseni ei ole DVD-versiooni „Noorest Törlessist”, „Michael Kohlhaasist”, „Swanni armastusest” ega Nicolas Borni bestselleril põhinevast poliitilisest draamast „Võltsing” (1981).

„Katharina Blumi rüvetatud au” aluseks on nobelist Heinrich Bölli samanimeline jutustus. Ootamatult suure kommertsedu saavutanud ekraaniloos käsitletu oli 33 aastat tagasi ülimalt aktuaalne. Mõjuvõimsa ajakirjandusmagnaadi Axel Springeri miljonilise levikuga kõmuleht Bild-Zeitung õhutas tõepoolest kõikvõimalike alatute vahenditega Baader-Meinhofi terroristlik-anarhistliku rühmituse vastast hüsteeriat. Ühe näite varal demonstreeritakse, kuidas tavaline, täiesti süüta inimene võib sattuda tühise juhuse tõttu riigi vägivallasüsteemi erilise huvi ja sellest tuleneva julma kohtlemise ohvriks. Noor silmapaistmatu majateenija Katharina Blum (Angela Winkler) tutvub karnevalil Werner Tötgesi nimelise noormehega (Dieter Laser), pakub talle öömaja ning kuulnud, et mees on politsei poolt tagaotsitav, aitab tal põgeneda. Hommikul tungib Katharina korterisse suur jõuk hambuni relvastatud võmme ja naine viiakse kaasa kui terroristide kaasosaline. Politseikomissar Beizmenne (Mario Adorf) juhtimisel algavad alandavad ülekuulamised, mille käigust üliagarad ja moraalilagedad kõmureporterid oma „paljastusartiklitega” rahvast igati teavitada aitavad. Ning kui kardetud anarhist osutub viimaks tühipaljaks väejooksikuks ning „vasemradikaalide libu” Katharina igati kombeliseks naisterahvaks, on tema au ikkagi jäädavalt rüvetatud.

Parima võõrkeelse filmi Oscariga ja Kuldse Palmioksaga tunnustatud „Plekktrummi” võtted toimusid Gdańskis (endises Danzigis). Gdańskis on filmitud ka mullu kinodesse jõudnud „Streik”. Filmi võib suhtuda kui efektsesse dokumentaaldraamasse, kus esitatakse sõltumatu ametiühingukoondise Solidaarsus sünnilugu. Teiselt poolt on see kraanajuhi abi Agnieszka (Katharina Thalbach) lugu. Laevatehases juhtub ränk õnnetus. Kangekaelne töölisnaine vallandatakse. Koos elektrik Lechiga (Andrzej Chyra) satub ta ajalooliste sündmuste keskpunkti. 1980. aastal puhkenud streigist kasvab välja üldrahvalik protestiliikumine, mis halvab kogu Poola majanduselu.

Katoliiklasest üksikema Agniezka on sõjaorb. 1960. aastate algul oli temagi eesrindlik „kommunismiehitaja”. Pärast 1970. aasta oktoobrirahutuste jõulist mahasurumist hakkas vähese haridusega naise eluhoiak vähehaaval muutuma. Kui korrumpeerunud bürokraatide tegematajätmiste tõttu hukkunud või vigastatud dokitööliste hulk üha kasvas ning ametliku ametiühingu liidrid ei mõelnudki kujunenud kriisiolukorda selgust tuua, sai Agnieszkast tahtmatult aktiivne maailmaparandaja.

Kinofilmi reklaamlause „Kas üks inimene suudab ajalugu muuta?” on veidi eksitav. Agnieszka prototüübiks ei ole üksnes Solidaarsuse legendaarne asutajaliige Anna Walentynowicz. 1980. aasta streigis olevat mänginud vahest sama olulist rolli kleenuke medõde nimega Alina Pieńkowska.

Algselt telefilmina kavandatud „Streigis” ei kujutata eluolu Solidaarsuse-eelses töölisriigis eriti sümpaatsena, ent dokkaadrid kunagistest propagandafilmidest ei tekita ka musta masendust. Toimus ju midagi sellesarnast 30-40 aastat tagasi ka Eestimaal. Pärast „Streigi” Poola esilinastust avaldati nähtu kohta vastakaid arvamusi. Napilt õnnestus ära hoida pretsedent à la „Magnus”. Anna Walentynowicz, üks Agnieszka prototüüpidest, soovis filmi juba eos ära keelata ning olevat nõudnud „valurahaks” miljon dollarit.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming