Võimuga kaasneb vastutus

PAUL EMMET

Mängufilm „X-mehed. Apokalüpsis“ („X-Men: Apocalypse“, USA 2016, 143 min), režissöör Bryan Singer, stsenarist Simon Kinberg, operaator Newton Thomas Sigel. Osades James McAvoy, Michael Fassbender, Jennifer Lawrence, Oscar Isaac, Rose Byrne, Sophie Turner, Lucas Till jt.

Magneto (Michael Fassbender) isiklik tragöödia viib soovini alistada inimkond ja luua uus, parem maailm.

Magneto (Michael Fassbender) isiklik tragöödia viib soovini alistada inimkond ja luua uus, parem maailm.

Kaader filmist

Mutandid või muteerumine tähistab tihti midagi ebameeldivat või ettearvamatut. Sõnaraamatudefinitsiooni järgi on mutatsioon aga ka ainus viis, kuidas liigi arengusse saab sekkuda variatsioon.

Kas sa kasutad oma jõudu väetite aitamiseks või nende allutamiseks? „Võimuga peab kaasnema vastutus“.1 Jah, ka Winston Churchill ütles midagi sellesarnast, aga see tsitaat pärineb otse 1962. aasta augustikuu „Hämmastavate lugude“ („Amazing Fantasy“) koomiksisarja numbrist, kus tutvustati maailmale Ämblikmeest ja mille autoriks oli X-meeste looja Stan Lee. Koomiksid saavutasid täis populaarsuse külma sõja kõrghetkel ja nende arengu saab otseselt siduda tuumaajastu kättejõudmisega. Paljude tegelaskujude supervõimete algpõhjuseks on kokkupuude mingisuguse kiiritusega. Ämblikmeest hammustas radioaktiivne ämblik, Hulk on aga tuumateadlane, kellega juhtus õnnetus gammapommi katsetamisel.

1960. aastatel oli koomiks Ameerikas staatuses, mida võiks tänapäeval võrrelda nutitelefoniga: kohustuslik vara, möödapääsmatu kultuurikommunikatsioonikanal. Kõrghetkel, 1968. aastal, müüdi ainuüksi Marveli kaubamärgi alt peaaegu 10 miljonit koomiksit. See oli just Stan Lee, kes mõtles välja uut tüüpi tegelase, mutatsioonist sündinud superkangelase. Tema karaktereid iseloomustab (kohati lausa nõrkusena mõjuv) inimlik empaatia, millega käsikäes käivad üliinimlikud võimed ja noblesse oblige. Kurikaelad on vastuoksa alistanud või alla neelanud võim, kangelaste sisekonflikti põhjustajaks on ülemvõimu ja kohusetunde vastuolu. Lee pani aluse kaasaegsele koomiksile tuhandete tegelastega, nende hulgas ka sellised ikoonid nagu Kapten Ameerika, Thor ja Uskumatu Hulk. Must panter oli esimene mustanahaline superkangelane 1960ndate peavoolukoomiksis. Uskumatu, aga Musta Pantri koomiks sai tõelisuseks mitu kuud varem kui Bobby Sealesi Mustade Pantrite poliitiline liikumine.

Nüüd, 2016. aastal, on maailma vallutamas Stan Lee’ Marveli maailma põhjal loodud filmikoloss. 2000. aastast on Marveli universumi omavahel seotud osadena ilmunud 28 filmi. Uusim neist on „X-mehed. Apokalüpsis“, selle sarja üheksas film avanädalavahetuse kassa­eduga 300 miljonit dollarit. X-meeste sari on kuulsate ja hinnatud näitlejate paraad: Michael Fassbender / Sir Ian McKellen (Magneto), Jennifer Lawrence (Raven), Hugh Jackman (Wolverine) … Ka Lee ise, krapsakas 93aastane vanamees, astub üles kameorollides oma koomiksitel põhinevates filmides. Tema saabumise ekraanile tunneb tavaliselt ära selle järgi, et nohikud hakkavad ühtäkki plaksutama.

1963. aastal loodud X-meeste põhiolemuseks on sisevõitlus, kui neist on mutatsiooni tõttu saanud supervõimete valdajad. Kas nad kasutavad oma jõudu inimkonna aitamiseks või alistamiseks? Inimkond loomulikult kardab ja vihkab neid. See ongi uue episoodi alguspunktiks, kus peategelane professor Xavier (sealt see X tulebki) ja Apokalüpsis (Oscar Isaac) ristavad vaated ja seisukohad, võttes appi haaravad eriefektid, liibuvasse lükrasse riietatud kaunitarid, tiivulised himbod, igasugu veidrikud ja poolmütoloogilised olendid. Põhiline mutantpahalane Apokalüpsis on Egiptuse jumal, kes äratatakse 1980ndatel taas ellu. Tõsiasi, et tema saatjaks on tavaliselt neli kaaslast, kutsub esile vältimatud seosed apokalüpsise nelja ratsanikuga. Ta värbab neli elus pettunud mutanti ja tugevdab nende võimeid, eesmärgiga pühkida Maa pealt selle korruptiivsed ja nõrgad valitsejad, allutada endale mutantide sugu ja seada end koos oma käsilastega Maa valitsejaks. Professor Xavier, kes on ka ise mutant, plaanib teda peatada. Teda kannustab tagant uskumus, et mutandid ja inimesed on võimelised elama üheskoos ja rahus. Piisab vaid heita pilk eelseisvatele valimistele teispool Atlandit, et näha paralleeli meie maailmaga. Üle 8000 aasta vana Apokalüpsise võim on pealtnäha piiritu. Ta hakkab koos kaaskonnaga hävitama maailma eesmärgiga luua uus ja tugevam kord. Stseen, kus uus kord hävitab Auschwitzi koonduslaagri, tõstatab mõtte, et iga kurjuse hävitamine toob kaasa uue sünni.

XX sajandi India antiguru Krishnamurti märkis ühes vestluses: „Oletame, et X soovib valida mingi inimkonna poolt ette seatud raja. Ta on olnud sinna teel sajand sajandi järel ja küsib iseeneselt, kus siis on see suur, radikaalne muutus? Kas ilmub see keskkonnas või inimsuhetes? Või armastuses, mis ei kuulu teadusliku analüüsi valda. Kus see üldse alustuseks asub? Kui just pole minu sees toimumas mingit mutatsiooni, minu mõistuses, mu ajus, võin ma ju arvata, et olen muutunud, aga see muutus on pinnapealne ega ulatu sügavamale.“2

Inimkonna võetud suund meie maailmas on alati olnud alistamise tee, kus võidavad need, kellel jõudu ja võimeid kõige rohkem. On kirjutatud sadu raamatuid sellest, kuidas sõda pidada ja kuidas neid on varem peetud, väga vähe on aga lugeda selle kohta, kuidas saavutada ja hoida rahu. Siin filmisarjas on inimkonnal ees võitlus, mida ei õnnestu võita ilma radikaalse muutuseta. Marveli universumis leiavad mutandid end kütitute, ekspluateeritute, kardetute ja tagakiusatutena. Mutandid on otsuste ristteel: kas üritada inimkond endale allutada või teha nendega koostööd? Ja see on tõeline, sügav muutus, mis põhineb armastusel ja mitte hirmul. Xavier kasutab masinat nimega Cerebrus, et tugevdada oma telepaatilisi võimeid ja jõuda mõttejõul teiste mutantideni. Just tema „avardatud“ aju saab otsustavaks kaalukeeleks maailma tuleviku määramisel. Kas kasutada võimeid vaid iseenese või meie kõigi hüvanguks? Kes on meie vaenlased, kui mitte me ise? Millisel määral on jõudu ja võimu mõistlik kasutada? Kuidas muuta suunda?

Eelmist kaheksat filmi nägemata ei tohiks seda osa siiski peljata. Film toimib iseseisvalt kui klassikaline mõtisklus kurjuse olemusest, kaotusest ja kokkuvõttes ka sellest, mida tähendab olla inimene. Michael Fassbenderile on Magneto rollis eraldatud üsna piisavalt ekraaniaega, et selgitada meile tema motiive ja heita valguskiir ta „hinge pimedasse öösse“. „X-mehed. Apokalüpsis“ suudab mõjuda meelelahutusliku ja põnevana, hoolimata teemade mõneti napist käsitlusest. Filmile annab üksjagu juurde tegijate oskus kohati aeg maha võtta ja vahetada käiku mõne veidra visuaalse nalja või koomilise stseeniga.

X-meeste seeria ja tegelikult ka kogu Stan Lee’ Marveli maailm keerleb selliste teemade ümber nagu pärilik käitumine, ebausk ja õpitud hirmud. Tõelise superkangelase tunnuseks on oskus olla üle omaenese deemonitest, ja siin on nendeks kangelasteks X-meeste tiimi mutandid. Xavieri juhtimise all õpivad nad oma võimeid kontrollima ja väärtustama.

Koomikseid ei loeta enam massiliselt, aga nende tegelaskujud on aluse pannud multimiljardilisele ärile. Pärast lõputiitreid on näha kirja, mille väitel loodi selle filmi tegemiseks 15 000 uut töökohta.

Kui on aga soovi ka koomiksid oma silmaga üle vaadata, siis soovitan vägagi neid väljaandeid, mille on illustreerinud John Byrne. Nii koomiksite kui ka filmide mõjul muutub palju arusaadavamaks ja aktsepteeritavamaks mõte, et mutatsioon on evolutsiooni osa. Alati on tulemas midagi uut. Ja on ju üsna võimalik, et su silmad, kes sa seda lugu loed, on hallid või sinised, misjuhul on tegemist mutatsiooniga, mis sai alguse vaid 6000 kuni 10 000 aasta tagasi.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 With great power there must also come – great responsibility

2 http://www.jkrishnamurti.org/krishnamurti-teachings/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar