Viva, orantsukas filmitellis!

Jaak L?s

Eesti film. Estonian Film 2000–2006. Koostaja Grete Nootre, projektijuht Eda Koppel. Eesti Filmi Sihtasutus, 2008. 640 lk. 2000. aasta juunis valmis filmograafia „Eesti film. Estonian Film 1991–1999”, mis sisaldab 648 leheküljel Eesti taastatud riigis loodud filmide lühitutvustuse eesti ja inglise keeles koos mõningate rohkem või vähem ülevaatlike kirjutistega ning portsjoni infotabelitega. Kineastid ristisid Kaie-Ene Räägu koostatud köite õige pea mustaks telliseks. Raamat on parajalt paks, musta kaanepaberiga ja mustvalges trükis. Igal filmisõbral riiulis käepärast. Poodides ei leia enam ammu.

Kevadest saadik on olemas samalaadse sisuga ja samas mahus oranž tellis, kui raamatu esikaant silmas pidada. Värvitrükis mahukas ülevaateraamat aastatel 2000–2006 Eestis loodud filmidest ja olulisematest arengutest selles vallas. Kaalub kenasti üle kilo nagu eelminegi tekstitellis. Rohkem kui tuhat värvifotot sees.

 

Raamat, millest keegi palju ei tea

„Eesti film 2000–2006” leidis esitlemist 13. märtsil koos Eesti Filmi Sihtasutuse Uue tänava uute ruumide ajakirjanikele ja filmitegijatele tutvustamisega. 1500 eksemplari kodumaist filmitutvustust kahes keeles on seni laiemale avalikkusele, paljasjalgsele filmisõbrale jäänud suhteliselt varjatud saavutuseks. Tõsi, avalikud raamatukogud on saanud pisut üle 300 köite, välis- ja kultuuriministeerium ning Eesti Instituut on saanud mõnikümmend tükki „plahvatava eesti filmi” reklaamimiseks, raamat oli väljas ka Berliini ja Cannes’i filmituruletil, filmikoolis ja ajalehetoimetustes on omad tööeksemplarid, aga hästi varustatud raamatupoodidesse, isegi EFSi koduleheküljele jõudvat see alles suve lõpus. Aga eks ta ikka levima hakka, järele jäänud tuhatkond on Eesti raamatuturul märkimisväärne suurus, liiati et suur jagu läheb väljapoole siinse raamaturahva maa piire. Peamine, et raamat on salves, üle hulga aja kõva kivi mõõtu. Üle tüki aja jälle üks.

Raamatu piiratud leviküsimustest maksab siinkohal rääkida üksnes sellepärast, et tegelikult oleksid võinud kõik kirjutised, mis valgustavad raamatu kaante vahel Eesti filminduse eri kihte, rööbiti ilmuda ajalehtede filmikülgedel või TMKs. Jutud on lühidalt ja lahedalt kirjutatud, välja arvatud põhjalik avaartikkel, mis on kunagiste kinoliidu viisaastakukokkuvõtete haardega. Kõik lood oleksid olnud väärt jõudma suurema publikuni, kui on filmindusega ligemalt kokku puutuv professionaalide ring, kasutegur oleks arvatavasti olnud (pisut) laiema puutega.

Kuna tuhanded Sirbi lugejad ei ole kõnealust üllitist kardetavasti oma sõrmedega sirvida saanud, ei olekski siinkohal paslik liiga põhjani kaevava arvustuseni minna. Pealegi, las rahvas rõõmustab värvilise raamatu ja kohaliku kinematograafia enneolematu hoo üle.

 

Kuus vaadet Eesti filmile

Igal loodud ja eriti avaldatud tekstil on sünnipäraselt omadus hakata suhtlema teiste varem ja mujal kirjutatud tekstidega ja niisuguse suhtemängu saba peale on alati hea jalga asetada. Siinkohal siis: võrrelda kas või musta ja oranži tellise kirjutisi (mitte filmide arvu – neid on lühema aastatevahe kohta rõõmustavalt poole rohkem). Sorgata mõnesse puudulikult kasutatud allikasse jne.

Uues raamatus on tehtud filmide andmete (400 filmi), režissööride lühi-CVde (ühes filmitudengitega 203 nime – sic!), infotabelite ja kohustuslike registrite kõrval kuus käsitlust uue aastatuhande esimese seitseaastaku kohaliku kinematograafia kohta.

Ülevaatekirjutis 12 leheküljel on Jaan Ruusilt – „Eesti filmi olukord 2000–2006, mööda minemata 2007ndast”,  järgnevad filmiliikide lühieritlused: Tarmo Tedre „Pikk mängufilm sai jalad alla”, Maria Ulfsak-Šeripova „Kohustusest kunstini” (lühimängufilmist), Mari Laaniste „Pärast kuulsusrikast minevikku” (animafilmist), Raimo Jõeranna „Eesti oma asjad” (tõsielufilmist), Jaak Kilmi „7 aastat ilma lärmi ja narkota” (üliõpilasfilmist). Kuna Eesti filmindus on omajagu ahas, on üliõpilasfilmid selleski raamatus sees, nagu olid eelmises, ehkki rangelt võttes ei ole tudengid professionaalid, vaid alles omandavad kutseoskusi. Samas, ja õige ka, vaatlusaluse perioodi parimad harrastusfilmisaavutused on punakollaste kaante vahelt välja jäetud, haaramatu haaramine pole olnud eesmärk.

Raamat algab ilma allkirjata sissejuhatusega, mis toneerib järgneva Eesti Filmi Sihtasutuse ametlikuks väljaandeks. Samal ajal on enamik tellitud artiklitest selgelt isikliku seisukoha väljendus. Tõsi, Raimo Jõerand on EFSi palgaline dokumentalistikaekspert, aga rõhutab oma kirjutise alguses mõningate arvamuste subjektiivsust. Jaan Ruus pretendeerib põhjapanevale läbilõikele, ja vanameister kaabibki enam-vähem põhjani, kuid, nagu sageli võib juhtuda, komistab mõnedes pisiasjades, mis oleksid olnud hõlpsasti parandatavad, eriti veel arvestades, et raamat kaldub esindama peaaegu et ametlikke seisukohti ja esitama tõsikindlaid fakte aastatepikkuseks kasutamiseks.

Raamatu tiitellehe pöördel ei ole kirjas toimetaja nime (on projektijuht, aga sellel tegelasel on ju hoopis teised ülesanded kui toimetajal). Kui vaadata materjali esitust ja lugeda kas või üks kord tekste, leiab puru, mis oleks võinud olla ära rehitsetud. Allpool ainult mõningad näited.

 

Ebajärjekindlus võib olla taotlus

Mõned mustlased uskuvat, et ebasümmeetria, näiteks riietuses (üks käis üht, teine teist värvi), lisavat eluenergiat. Sassis soeng on jõulisem kui sirgeks kammitu.

Ka oranž filmiraamat on paiguti ebajärjekindel ja kammimata (loe: toimetamata). Alustaks juudi kombel lõpust. Lehekülgedel 608–621 on antud musta raamatuga võrreldes väga hea valik statistilisi tabeleid, kuid osa tabeleid on ajavahemikust 1998–2006, osa 2000–2006. (Huvitav on võro keele sissetung tabelite pealkirjades: mitut puhku kirjutatakse „filmi” pro „filmid”). Tabel 14 (lk 616) lubab pealkirjas esitada taotluste ja sõlmitud lepingute vahekorra aastatel 1998–2006, ent annab andmed üksnes 2002. aastast alates, kuigi küllap leiab needki EFSis kergesti üles. Lehekülgedel 618–620 esitatud tabelites peetakse silmas ilmselt telekanalitel näidatud eesti filme, mitte lihtsalt näidatud mängufilme ja animafilme; anima- ja dokfilmide puhul on laiend „eesti” lisatud.

Tabel 22 (lk 620-621) annab EFSi nõukogu koosseisu aastatel 1997–2007, kuid täpsustamata on esimehed ja abiesimehed. Samas tekib küsimus, miks ei ole antud sama perioodi ekspertkomisjonide ja juhatuste nimestikke? See periood, kus EFSi tööd otseselt juhtis nõukogu, on olnud kümne aasta kestel märksa lühem kui juhatus(t)e (suhteliselt) vaba otsustamise periood. (Kunagise EFSi nõukogu liikme Jaan Ruusi artiklislk 5 leiduva kõrvalepõike vastuseks meenutaksin, et sihtasutuste juhatuse liikmete ametinimetuse kehtestab põhikiri, mitte nemad ise.) Tabelite paketis oleksid kindlasti võinud olla kultuuriministeeriumi toetused, sh rahvusvahelises koostöös toodetud filmide toetused 2000. aastast peale (mitte 2002, nagu mainib Jaan Ruus lk 11). Eesti filmide rahvusvahelist (festivali-) levi oleks parimal viisil illustreerinud samasugune maailmakaart, nagu avaldati aastavahetusel TV-Ekspressis.

Tabelis 13 lk 615 antakse mängufilmi „Malev” eelarveks 1, 4 miljonit krooni, Tarmo Teder märgib lk 33, et film tehti poole miljoni krooniga – kas „pooleteisest” on teinud „pool” trükiveakurat? Või on tegu info ühtlustamatusega?

Jaak Kilmi oleks võinud märkida oma tudengifilmijutus (lk 524), mis aastal ilmusid TMK vahel üliõpilasfilmide DVDd, teine jääb ju kõnealusest perioodist välja – need filmide leviku seisukohalt väga olulised plaadid tulid välja 2005. ja 2007. aastal. Ja „orgiastilisi” tudengifilmiöid ei ole ETVs kahjuks juba paar aastat olnud, ehkki Kilmi jutust jääb mulje, et need jätkuvad.

Mari Laaniste kasutab oma kirjutises sõna „riigitelevisioon” (lk 168), eestlane saab ilusti mõttest aru, aga audiovisuaalprofessionaalist ingliskeelne lugeja võib ehmatada, kas peaminister Ansip pole kehtestanud uut vaikivat ajastut – lk 172 seisab must valgel „state television”, mitte „public television”.

Raimo Jõerand illustreerib oma dokumentalistikajuttu lk 258 väga kasuliku „infokoogiga”, samasugused rattakesed ei oleks palju lisatööd andnud ka teiste artiklite autoritele või toimetajale.

Lehekülgedel 504–523 toodud Eesti doku­mentalistide lühi-CVde puhul on võimatu tabada, mis printsiibil need on järjestatud: ei aita sünniaasta, perekonnanime esitäht, filmide raamatus esitamise järjekord, sugu, prillidega või prillideta. Lihtsalt üks tore ja kirju rida.

 

Mitte ainult 150 grammi rohkem!

Kokkuvõttes on raamat siiski suur samm edasi. EFSi iga-aastased reklaamraamatukesed olid selle töö tegemiseks kindlasti hea ettevalmistus. (Muide, needki raamatud võiksid vähemalt edaspidi poodides saada olla.)

Kirjutajaid on meil nüüd rohkem ja kirjutiste kvaliteeti on huvitavam hinnata kui 2000. aastal (siis olid raamatus Lauri Kärgi ja Jaan Ruusi ülevaade ning kolm lugu muutuste künnisel seisvast filmikoolitusest pedagoogikaülikoolis).

Ja kaalu on uuel raamatul üle 100 grammi rohkem: toona 1200, nüüd 1350 grammi on tellise mõõt. Tuhande musta tellise tegemiseks eraldas EFS aastatel 1998–2000 ümmarguselt 380 000 krooni, 1500 oranži tellise valmistamine maksis ligi pool miljonit. Viimane on järelikult palju odavamalt kätte tulnud kui esimene – arvestades kaheksa aastaga toimunud hindade tõusu. Esimese raamatu tegi eraettevõte F-Seitse, nüüdse EFS. Töö ja finantseerimise riiklikest asutustest „autsoorssimine” võib ainult pealiskaudsel hindamisel kasumlik paista, eriti kui spetsialistid istuvad asutuste sees, mitte audis.

Ja kõige lõpuks lihtne korrutus. Kui tahaksime, et Eesti filmitegemise juubeliaastaks 2012 oleks meil olemas kümme filmiraamatut (mida praegu ei ole), peaks rehkendama kuludeks aastatel 2008–2012 minimaalselt viis miljonit krooni, alla selle ei tule mitte kuidagi mitte midagi välja.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming