Viljandi iseseisev kino

Rait Sulg: „Eesti filmid lähevad üldiselt hästi.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Rait Sulg Männimäe kino 50-kohalises saalis.

Rait Sulg Männimäe kino 50-kohalises saalis.

Piia Ruber

Eestil on ette näidata üks linn, kus pole kunagi olnud kirikut – Jõgeva. Euroopa traditsioonis uskumatu tõsiasi paneb pead vangutama ka uskmatud eestlased. Kuidas nii üldse saab? Samavõrd šokeerivana võiks vähemalt kultuuriringkonnale mõjuda see, et seal pole juba vähemalt paar aastakümmet ka kino, aga kinode surmaheitlus Eestis miskipärast kollektiivset närvi ei torgi.

Viljandis pole olukord olnud palju parem. Kui mõelda, et kino on sümboolselt olnud aken maailma (näiteks nõukogude ajal olid toona näidatud Itaalia ja Prantsuse filmid vaata et ainuke täiesti lubatud viis tutvuda lääne eluga), siis on see aken olnud paljudes väiksemates linnades kinni naelutatud. Sellest, milline on kinode seis Viljandis, räägib seni Viljandi ainukese Männimäe kino omanik ja pidaja Rait Sulg.

Kuidas Männimäe kino alguse sai?

Rait Sulg: Viljandis oli selline kino nagu Rubiin. See kesklinna kino oli üsna vana ja väsinud ning linna arvates oli mõistlik see 2011. aastal ära lammutada. Viljandi jäi täiesti ilma igasuguse filmivaatamise ja -näitamise võimaluseta. Ma olin juba aastaid pidanud siin Männimäe puhkekeskust, kus oli olemas ka seminariruum. Selle sai üsna vähese vaevaga kinosaaliks ümber kohendada. Tegime põranda astmeliseks ja pisiasju veel. Üritasime filminäitamise nišši täita. Nüüd on meil siin selline 50 kohaga saal. Peab küll ütlema, et meie 20 000 elanikuga linna puhul on see üsna optimaalne, päris harva tuleb saal täis.

Ja kuidas tundub?

Ei saa kurta. Ainus miinus on see, et me miskipärast ei osalenud selles üle-eestilises kinode digiteerimise projektis ja meil pole võimalust filme rahvale näidata DCP peal ehk kõrgkvaliteediga digiformaadis.

Seetõttu ei saa ma näiteks Hollywoodi filme siia peaaegu üldse tuua. Meil on valikus enamasti Euroopa filmid, lastefilmid ja eesti filmid. Sellist B-kategooria Ameerikat pole meil ka mõtet näidata. Üritame ka žanriliselt katta nii laialt, kui võimalik: natuke draamat, natuke romantikat.

Teil on siin ka paar vene filmi programmis. Kas need leiavad oma auditooriumi?

Ei, nii ei saa päris öelda, sest Viljandis pole venelasi peaaegu üldse. Meil aga ei ole mingeid eelarvamusi, miks me ei peaks vene filmi programmi võtma. Publikul tunduvad need küll mingil määral olevat, aga üritame seda muuta.

Mille pealt te siis filme näitate?

BluRay ja ka DVD-formaadis. Mõnedelt levitajalt saame selles formaadis filmi kätte, aga üldiselt on ikkagi keeruline.

Äkki võiks mõnest fondist toetust nõuda, et see projektor siiski soetada? Te pakute ju ikkagi avalikku teenust?

Me oleme ju erafirma, kellelt sa ikka nõudma lähed.

Aga 35mm projektor?

Kunagi Rubiini kinost pakuti meile nende vana tehnikat, aga see oli umbes 20–30 aastat vana ja nägi ikka väga kole välja.

Kui sul on valida ainult BluRayde vahel, siis kuidas see valimine üldse käib?

Kõige mõistlikum tundub olevat valida ikkagi neid asju, millest rohkem räägitakse, mida toetab ka üleriigiline meediakajastus. Vahel võib olla, et on hea film, aga kui meedias on sellest vähe juttu, siis on seda raskem müüa, nagu näiteks mingeid norra filme, kas või „Kadumise järjekorras“ („Kraftidioten“, Hans Petter Moland, 2014), mis meil siin ka jooksis.

Nii et tehniliste võimaluste puudumine on ikkagi tajutav piirang?

Jah, seda küll.

See piirang on ka ju vabadus, sest naljakal kombel ei valita suuremat osa Eesti kinodes linastuvast programmist üldse Eestis. Meie filmi­eelistuste otsuse teevad väljaspool Eestit ära kas Euroopa või Baltimaade suurlevitajad.

Meie oleme oma valikus jah täiesti iseseisvad. Näitame hea meelega näiteks ka kõiki eesti filme, sest need lähevad üldiselt hästi. Ka eesti dokfilme näitame, aga need pole päris nii populaarsed. Praegu on meil kavas nii „1944“ kui ka „Vehkleja“.

Kui kobarkinodele kirjutatakse ette, mida nad näitama peavad, siis väiksemad on läinud teist teed ja ka ise levitama hakanud, kas või kino Sõprus ja Elektriteater. Kas teie pole selle peale mõelnud?

Sellist ambitsiooni meil pole.

Kui mainitud väikekinod elatavadki end lisaks levitamise, toetuste jm tuludega, siis kuidas teie välja tulete?

Kino on seotud muu Männimäe tegevusega nagu restoran, puhkemaja, keegel ja piljard. Kohvikus korraldame teatri monoetendusi.

Kas teil on filmikultuuri edendamise projekte?

Jah, ikka. Autorid ja näitlejad näiteks tutvustavad vahel filme seansside eel, seni küll ainult eestlased.

Kas Viljandi kultuurielus annab Männimäe kino ka mingit tooni? Olete küll ärisektorist, aga mida te Viljandi kultuurielust arvate?

Kultuuri toobki meil ikkagi kultuuriakadeemia. Nemad annavad oma tegevusega ka linnas tooni – toimetavad ja nende tegemisi kajastab ka ajakirjandus.

Ja mida Viljandi kinoellu tulevik tuua võib?

Jutud käivad, et kaubanduskeskusele on plaan ehitada üks lisakorrus peale, et sinna kino teha. Ka kohalike ärimeeste ettevõtmine.

Kas veel midagi inimestele soovitada?

Inimesed võiksid rohkem hinnata Euroopa filme, Põhjamaade filme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming