Vihmahooaeg Tartus

Mathura

“Vihma tegemises” jälgitakse Mosambiigis asuvate Vumba mägede kahte rivaalitsevat autoriteeti.

Mosambiigi ametlikud võimuesindajad pöörduvad abi saamiseks tihtipeale šamaanide või hõimupealike poole. Kaader Liivo Niglase ja Frode Storåsi dokumentaalfilmist “Vihma tegemine”.

 

Dokumentaalfilm “Vihma tegemine”. Eesti-Norra-Mosambiik Režii Liivo Niglas ja Frode Storås. Esilinastus Tartus 28. III.

Kevadine “Maailmafilmi” festival Tartus on iga aastaga omandamas üha selgemini väljajoonistuvat kuju: mõne kuulsa filmimeistri retrospektiiv (sedapuhku Robert Gardneri), hulk uuemaid antropoloogilise suunitlusega dokumentaale siit ja sealtpoolt maailma, ühe konkreetse kultuuri keskne mängufilmiprogramm (sel korral linastusid Arktika mängufilmid) ja temaatikaga haakuv kunstinäitus (Kanada põlisrahvaste puulõiked, kaljujoonised Aafrikas). Lisaks veel pikemad ja lühemad arutelud nii filmitegijate endi kui ka nende ja publiku vahel. Kõik see kokku moodustab nauditava ja piisavalt mitmekesise terviku, millest igal huvilisel võimalus ammutada meelepärane osake.

Seekord mahtus programmi ka “Maailmafilmi” ühe eestvedaja Liivo Niglase uue filmi esilinastus. Sündmus oli seda tähelepanuväärsem, et sedapuhku rahvusvahelise projektina teostunud film (kaasrežissöör Frode Storås, kaastootja ja etnoloogiline nõustaja Tore Sætersdal) nägi ilmavalgust lausa kahe täissaali ees. (Nagu ikka, toimisid “Maailmafilmil” paralleelselt nii peasaal kui ka nn lösukino.)

 

 

Väga kauge ja samas nii lähedane

 

Kui oma varasemates tuntumates töödes on Niglas rännanud Siberimaal (“Brigaad”, “Juri Vella maailm”), siis seekord on ta sattunud hoopis teistele radadele – Kesk-Aafrikasse. “Vihma tegemises” jälgitakse Mosambiigis asuvate Vumba mägede kahte rivaalitsevat autoriteeti, pealik Chirarat ja naisšamaan Mbuya Gondot, iga-aastase vihmakutsumise tseremoonia ajal. Huviobjektiks on seega endiselt põliskogukonna silmapaistvamate isiksuste jälgimine muutuvas maailmas – traditsiooni edasikandmine ja kohandumine.

Pöördumine kaugete kultuuride poole pole antropoloogilises filmis mõistagi midagi tavatut, pigem vastupidi. Seepärast on seda ilmselt ka eesti selle ala filmitegijate hulgas raske imeks panna. (Festivalil linastus ka Kullar Viimse “Viimnepäev”, mis filmitud Indoneesias.) Nagu mainis festivali üks tunnustatuim külaline Ulrike Koch, on selle taga sageli ikka teatud sisemise või vaimse läheduse tunnetamine, ehk ka teatud puutumatuse ja puhtuse ülesleidmine või äratundmine, mis inimesele igiomane. Lisaks pakub teiselaadse ajaloo ja välimusega kultuuride lähem vaatlemine kindlasti suurepäraseid võrdlusi, kontraste ja peegeldusi meie oma kultuurile, nii kunagisele kui ka tänasele. See on tänuväärne vahend maailma rikkuse hindamiseks ja enese liigsest ületähtsustamisest pääsemiseks. Maailmas elatakse tuhandel erineval viisil, ja ometigi põimub neisse kõigisse inimsuse poeetika.

Sõltumata geograafilisest asukohast, oleme kõik sündinud aistingute, tajude, tunnete, mõtetega. Me kõik sünnime ja sureme, läbime oma arengus erinevad etapid. Ühel või teisel moel suhestume me üksteisega, ühel või teisel moel oleme seotud loodusega, oleme sõltuvad sellest, ning ajuti tajume ehk millegi ülimusliku olemasolu ja puudutust, kuidas tahes me seda siis nimetame või nimetamata jätame.

 

 

Maaema ja vihmaisa

 

Nagu “Vihma tegemisest” näha, on vanade riituste sooritamine tänapäeva Mosambiigis tugevalt seotud poliitiliste küsimustega. Esiteks oli omamoodi võimu küsimus see, kumma juhi riitus õnnestub. Kumbki pool ei soovinud teist ülearu tunnustada, pealegi oli konflikt osalt seotud sooküsimusega. Kumbki võttis filmi “propaganda”, oma seisukohtade esitamise ja põhjendamise, oma õigsuse tõestamise võimalusena. Seesugustel puhkudel ilmneb filmitegija kui vahendaja roll. Ehk olulisemgi oli aga ehk filmist selgunud seik, et ka Mosambiigi ametlikud võimuesindajad pöörduvad abi saamiseks tihtipeale šamaanide või hõimupealike poole või vähemasti arvestavad nendega. Tegu on tähelepanuväärse austusavalduse ja usaldusilminguga iidse traditsiooni ja selle kandjate suhtes, mis tänapäevases tehnokraatlikus maailmas üpris tavatu – niisama tavatu kui sügav respekt esivanemate, teispoolsuse ja loodusjõudude suhtes, mida mõlemad, nii pealik Chirara kui ka Mbuya Gondo igal sammul ilmutavad.

See, kuidas nemad ja rahvas suhestuvad loodusega, on samuti tavatu. Sedagi suhet läbib sügav lugupidamine: ka kahe-aastases põuas ei süüdistanud keegi loodust või vaime, vaid alati omaenese ekslikku tegutsemist kõrgemate seaduste suhtes. Looduses ei nähta seejuures mitte ainult nähtusi nagu vihma, päikest, tuult jne. Iga nähtuse taga on midagi või keegi, kellel on vaba voli üht või teist olukorda looduses ilmutada või seda mitte teha. Tinglikult võiks öelda, et kõike nähakse isiksuslikuna ning asjade seisu sellisena nagu see on, ei vaadelda kunagi juhuslikuna. Selline lähenemine vabastab inimese hoiakust, mis lubab tal olla valimatu tarbija, kes oma tarbimise tagajärgede eest ei taha vastutada ja pole tihtipeale neist isegi teadlik, vähemasti mitte enne, kui tagajärjed ületavad kriitilise piiri.

Nii kummaline kui see võib tunduda, lugupidamine väljendub selleski, kuidas riitustel suhestutakse naistega. Nimelt polnud noorematel naistel tihtipeale lubatud sellistel rahvarohketel ettevõtmistel viibida püstipäi või istuda läbisegi teistega. Tegu pole aga mitte naiste ahistamisega ega väljenda see ka naise alamuslikku positsiooni, vaid on hoopiski tunnustus, et noorel viljastumisvõimelisel naisel on vägi, millesse tuleks suhtuda austuse, aga ka teatud ettevaatusega. Naine ja mees on sedasi võrdkujud loodusele, kus maa on nagu naine (maaema), kes suudab vilja kanda ja paljuneda, vihm aga mees, kes on võimeline teda viljastama taimede ja rohelusega. Ehk sellele viidates tantsisid mehed riitusel naljakat tantsu, kus laulsid. “Olen väsinud (asjatult – M.) kandmast peenist ja munandeid.”

 

 

Filmitegemine kui kogemus, mida jagada

 

Nagu oli kuulda mitmest festivalil kõlanud sõnavõtust, võib filmitegemine olla kogemus, mis rikastab või muudab üksjagu filmitegijat ennast. Film võib olla mitte vaid viis talletada infot, vaid ka sügavam kogemus, mida jagada. “Vihma tegemine” täidab seejuures mõlemat funktsiooni: lindile on saadud tseremoonia, mida mitmete antropoloogide arvates enam kuigi sageli ei sooritata. Samas on jäädvustatud aga ka riituse ehe tulemus – vihmasadu, uskuda seda siis või mitte.

Filmitegijad ise igatahes usuvad, nagu nad ise justkui ühest suust kinnitasid (festivalil olid kohal nii Liivo Niglas kui ka Frode Storås ja Tore Sætersdal). “Niipea kui Mbuya Gondo oli viinud ohvrianni esivanemate mäele, vastasid esivanemad talle äikeses,” rääkis Niglas. Ka Storås muigas, et filmi lõppu ei tulnudki üles võtta tema kodulinnas Bergenis, nagu ta algul oli kartnud. “Eks tänu teile, valged inimesed, vihm tuligi. Muidu poleks te ju uskunud seda, mida me teeme,” naeris filmi lõpus Mbuya Gondo.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming