Vihm, mis ei kuulu kõigile

Donald Tomberg

Ajalugu vahetab vaid dekoratsioone: koloniseerimine kestab, üksnes selle vormid teisenevad.        Mängufilm „Keelatud vihm” („También la iluvia”, Hispaania-Prantsusmaa-Mehhiko 2010, 103 min), režissöör Icíar Bollaín, stsenarist Paul Laverty, operaator Alex Catlan, helilooja Alberto Iglesias. Osades Gael García Bernal, Luis Tosar, Karra Elejalde jt. Linastub kinos Sõprus.  Icíar Bollaíni „Keelatud vihm”, on film filmitegemisest,  mina ja teise suhtest ning sellest, kuidas ideaalid muutuvad illusoorseteks, kui need kaotavad sideme tegeliku eluga. Hispaania filmigrupp saabub Boliiviasse, et teha lugu Kolumbuse vallutusretkest. Valmiv film peab kujutama koloniseerimise julmust, indiaanlaste kannatusi ning üksikute idealistide ärkamist võitlemaks indiaanlaste õiguste eest. Nõnda siis võideldakse kunstilisel tasandil inimeste olemusliku võrdsuse eest, astutakse idealismi radadel. Boliivias kerkivad aga filmitegijate ette takistused. Linnakeses võttepaiga lähedal kogub tuure indiaanlaste vastasseis ametlike võimudega, indiaanlased virelevad vaesuses, erastajad on aga tõstnud vee hinna mitmekordseks ja vesi – see on elu. Rahutused kasvavad mässuks, igapäevane elu muutub ohtlikuks ning tagatipuks on veel näitlejaks värvatud Daniel, kes peab filmis kehastama indiaanlaste juhti,  veesõja liider.     

  

Enne ja nüüd         

Režissöör Bollaín kõrvutab 500 aasta tagused Kolumbuse vallutusretked tänapäevaga ja näitab, et sisuliselt pole midagi muutunud ning ajalugu vahetab vaid dekoratsioone: koloniseerimine kestab, üksnes selle vormid teisenevad. Kolumbus leidis eest rikka maa, mille ta kuulutas koos asukatega Hispaania kuninga omandiks. Nüüd on kolonistide osas korporatsioonid ning pärismaalasi tajutakse ikka primitiivse teisena. Kui indiaanlased tahavad korporatsioonidest  mööda hiilida ja ise veetrassi kaevata, keelatakse see jõhkralt ära. Kunagi kuulutati enda omaks kuld, nüüd vesi. Õieti ongi nii, et pärismaalasi ei tajuta mitte subjektidena, vaid pigem maastiku osana. Maa on kuulutatud enda omaks ja põlisasukad koos nendega. „Keelatud vihma” kõrvutused on sirgjoonelised ja mõjuvad. Võttegrupi poolt filmitavad ajaloolised episoodid toimivad ideeliselt sünkroonselt aktuaalses ajas toimuvaga. Valmiva  ajaloolise filmi kulminatsiooniks on stseen, kus mõned mässulised indiaanlased koos juhiga ristil põletatakse. Vaevalt on stseen filmitud, kui võtteplatsile saabub politsei, kes arreteerib Danieli. Minevik ja tänapäev, mäng ja tegelikkus lähevad järsult üksteiseks üle ning 500 aastat ajalugu lihtsalt haihtub vahepealt.     

Illusioon ja tegelikkus       

Filmigrupi eesotsas on idealistlik režissöör Sebastian ja tema sõber, ülipragmaatiline produtsent Costa. Sebastian tahab oma filmiga  indiaanlasi õilistada, Costa rõõmustab selle üle, et pärismaalasi saab palgata erakordselt odavalt. Kunstiline idee ja tegelikkus lähevad nõnda juba eos teineteisega risti vastuollu. Ka filmigrupp kasutab pärismaalasi üliodava tööjõuna ja näeb neis eelkõige oma idee realiseerimise vahendit. Vastuolu peaks kompenseerima heatahtlik suhtumine ja laiem kunstiline eesmärk – filmi tehakse ju justnagu indiaanlaste nimel. Indiaanlased ise aga suhtuvad filmi  lihtsalt kui töötegemise võimalusse ja viskavad ka oma näitlejakarjääri üle pigem nalja. Nende tegelikud mured on mujal: nad tahavad vett juua.     

„Keelatud vihmas” on tabav stseen, millega iseloomustatakse lääne inimese pealiskaudset, heatahtlikku osavõtlikust. Filmigrupp einestab restoranis, meeleolu on ülev, teenindajateks on pärismaalased. Arutatakse filmitööd, kõrvale jagub heatahtlikku small talki teenindajatega, üks näitlejatest uurib, kuidas on kohalikus keeles „vesi” jne. Üksmeelt rikub vaid staarnäitleja  Anton, alkohoolik, kes teisi provotseerib, märkides muu hulgas, et pidusöögi jäätmetest saaks mitu indiaanlast kõhu täis süüa. Antonit süüdistatakse seepeale künismis, puhkeb tuline vaidlus selle üle, kas filmi positiivsed kangelased on ikka positiivsed. Vaidluse lõpetab teise näitleja poolt välja käidud aateline tsitaat filmist, mis koloniseerijaid vastustab. Võttegrupp skandeerib tsitaati üksmeelse rõõmuga.     

Nõnda sünnib filmitegijate võitlus olemusliku võrdsuse eest pelgalt abstraktsel tasandil, muutudes sellisena illusoorseks. Tegijatele on hoopis olulisem, et kollektiiv ühineks enesepildi  jaatuses (ning tõepoolest, muidu poleks ju ka kollektiivi). Tähtis on deklaratsioon, reaalne asjade seis ei peagi muutuma. Lääne inimene võib küll rõhututele kuidagi üldiselt kaasa tunda, kuid see ei tähenda, et ta oleks nõus loobuma oma eelistest. Seega, praktikas ei muutu midagi.     

Ideaalid muutuvad illusoorseteks, kui on kaotanud sideme tegeliku eluga, kuid just säärane idealism on erakordselt mugav ning ülendab minapilti.       

„Keelatud vihmas” antakse lääne inimese  üldistus ka näitlemise kaudu. Filmigrupi tähtsamad näitlejad, kolm peategelast, vastanduvad inimestena rollidele, mida nad kehastavad. Anton mängib Kolumbust, tema on kolmikust aga ainus, kes indiaanlastest ka tegelikult hoolib. Filmi algupoolel esitab Anton lihtsalt niisama, justkui lõbu pärast Kolumbuse monoloogi, mida ta ühtlasi ise äärmuslikult edasi arendab, määratledes nõnda koloniseerijate mentaliteedi. Kuna kaamerad parasjagu ei  surise, mõjub ettekanne parasjagu küüniliselt ning jaburalt, ent seda Anton oma esitusega arvatavasti taotlebki. Ning muide, kerge, aga oluline rõhk: hiljem selgub, et Anton tahaks isegi Kolumbuse inimlikuks mängida. Anton on ka ainus näitleja, kes keeldub rahutuste ajal põgenemast. Kibestumisest hoolimata on talle sel filmil ka vahetu eluga seonduv mõte. Teised peategelased, kes peavad kehastama indiaanlaste õiguste eest võitlejaid, lasevad  aga Boliiviast jalga sedamaid, kui olukord läheb ohtlikuks.   

Rolli ja loomuse vastuolu     

Kindlasti pole rolli ja inimese vastuolu siin juhuslik. Lääne inimene on lõhestunud, ta on oma ideaalide näitleja. Indiaanlased seevastu mängivad filmis iseennast. Need, kes on mängult orjad, orjavad samuti  päris elus korporatsioone ning Daniel on vastuhaku juht nii mängult kui päriselt. Bollaíni filmi tugevus on suuresti selles, et näitab läänelikku ideede ja tegelikkuse vastastikuse võõrandumise iseenesestmõistetavust ning selles võõrandumises on isegi hubasust. Mõnus on armastada ideed, mitte inimest, deklareerida üldist olemuslikku võrdsust ja lasta ennast teenindada. Ühtlasi toimib irooniline motiiv. 500 aasta taguse aja ja tänase päeva  vahele võib panna võrdusmärgi, tänast päeva pole aga mõistlik torkida. Eepilisem, ülevam, kaunim ja ka ohutum on vigade tunnistamine ning rõhututele kaasatundmine kanda üle minevikku. Suuremeelsuski peab olema turvaline, puudutama eilset, mitte tänast päeva.   

„Keelatud vihmas” on vastandatud illusoorsed ideaalid ja tegelikkus mitmel tasandil, need omavahel põimitud. Nii tuuakse näiteks sisse ka dokumentaalne plaan. Filmigrupis on naine,  kes teeb omakorda filmi filmitegemisest. Dokumentalisti kaamera ette satub ka indiaanlaste mäss, kerge vaevaga võiks ta nüüd üles võtta materjali, mida elu talle pakub, vormistada mõjuva dokumendi indiaanlaste praegustest, mitte ajaloolistest kannatustest. Produtsent Costa keelab selle aga ära, pahandusi pole vaja. Dokumentaalse plaani kaudu viidatakse siin ka lähiajaloole. Aastal 2000 puhkesid Cochabambas rahutused, mis levisid üle riigi, põhjuseks  veevärgi erastamisele järgnenud ränk hinnatõus. Ning selle, mitu kuud kestnud verise veesõja mässajad võitsid. 

„Keelatud vihma” kõrvaltpilk on üsna vahe. Küsimus pole sugugi vaid üleüldises lääne mentaliteedi kritiseerimises. Üldine avaldub  läbi isik(sus)liku. „Keelatud vihmas” näeme muuhulgas väikest läbilõiget lihtsatest ja igapäevastest enesega rahulolu strateegiatest, enese minapildi teenindamist. 

Kleebitud ideaalid   

Miks muutuvad humanistlikud ideed kergesti ja isegi märkamatult formaalseks, on ühelt poolt lihtne, teiselt poolt komplitseeritud küsimus. Kergelt võime siin märkida (mängu) ideaalide varjus toimuvat võimuvõitlust ja kapitali kummardamist. Veidi keerulisemaks  läheb küsimus siis, kui sisse tuua arengu motiiv. Lääne inimene on lääne inimene, kuna ta areneb. Areng tagab kasvava võimekuse. Areng tagab sõltumatuse ja valitsemise. Areng on igati hea. Me väärtustame ja nõuame arengut ning vastavalt on hea see, mis arengut märgib, isegi kui me ei tea, kuhu me oma arenguga kihutame. (Uus on parem kui vana ja vana ei jõua vanaks saadagi, kui uus juba peale tuleb.) Võiks aga küsida, kuivõrd sõltuvad humanistlikud  ideaalid arengu ideest? Teisisõnu on siin küsimus alusest. Kas humanistlikud ideaalid sätestavad võrdse arenguvõimaluse või kleebitakse need ideaalid hoopis ise progressimüüdi külge? „Keelatud vihmas” on mängu kaudu esil ka ajaloolised idealistid, kelle jaoks arengulõhe taandus olemuslikule võrdsusele. See tähendab, et arengu idee on tasalülitatud, see ei lahuta mina teisest. Filmigrupp tuleb aga võitlema olemusliku võrdsuse eest, kuigi sisimas lähtutakse eri tasanditel ikka arengulõhest. Siit võiks Kolmanda Maailma juurest teha ka kõrvalepõike ning mõelda koduste meediatantsude ja heidikute peale.       

Mina ja teine 

Bollaín osutab oma filmis läbivalt, et indiaanlasi tajutakse jätkuvalt kultuuriliselt teisena. Ent teisesse suhtumine pole kunagi ühemõõtmeline.  Tzvetan Todorov toob oma raamatus „Ameerika vallutamine. Teise probleem” välja kolm olulisemat tasandit, mille kaudu suhe teisesse vormub. 

1. Väärtushinnang. Teine on kas hea või halb, ma armastan teda või mitte, pean teda endaga võrdseks või mitte.   

2. Teisele lähenemise või temast kaugenemise aksioom. Ma kas võtan teise väärtused omaks ja identifitseerin ennast temaga või siis sarnastan teise endaga ning surun talle peale  oma kujutluspildi (või olen tema suhtes hoopis neutraalne).   

3. Ma kas tunnen teise identiteeti või ei tea sellest midagi.     

Nende tasandite vahel valitseb suhteline  autonoomia. Milleski on need tasandid omavahel seotud, kuid üht ei saa teisele taandada ega ühe põhjal teist ette näha. „Keelatud vihmas” võib samuti jälgida eespool toodud tasandite kujustamist. Rõhumise konstateerimise kõrval on ka teise tajumise palett. Kandev looline telg seab filmitegijad pidevalt olukorda, kus tuleb valida, mis on tähtsam: kas film või indiaanlaste isiklik aitamine; aateline illusioon või tegelik elu. Produtsent  Costa teeb siin läbi arengu, mis liigub läbi nimetatud kolme suhtetasandi, neid otsekui illustreerides. Costa suhe teisesse muutub ning lõpuks jõuab ta teise kaudu enese tunnetamiseni. Ning kuigi filmigrupp lõheneb, suhestuvad kunstilised ideaalid viimaks ka indiaanlaste tegeliku eluga.   

„Keelatud vihm” areneb selgelt kontseptuaalses skeemis, ent kohatisest konstrueeritusest  hoolimata on film mõjuv ja vahe. Bollaíni kokkuvõte seab inimesed oma ülevate ideede eest vastutavaks ka vahetus elus. Ning see, mis tegelikult saab muutuda, on ikka ainult isiklik suhe. „Keelatud vihma” Costa, Sebastian ja Anton on viimaks idealistid, kes ise end idealistidena ei käsitagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming