Viha palgina silmas

Ott Karulin

Kunstiteose hindamiseks on muidugi mitmeid võimalusi, kuid mina pean üheks olulisemaks teose provokatiivsust, selle võimet tekitada minus – ja loodetavasti ühiskonnas laiemalt – positiivset „tahan midagi muuta” viha. ETV ekraanilt nähtud viiest Pärnu filmifestivali programmi teosest vihastas mind selles mõttes enim Katrine Riis Kjæri „Alasti halastus”. See film sai ka televaatajate lemmiku tiitli. Ega kriitiku ja publiku arvamus väga tihti ju ühti.

Ma ei arva siiski, et see kattuv arvamus näitab, et minu kunstiteose hindamise peamine kriteerium on kuidagi massidelegi oluline, ent „Alasti halastus” Etioopiast pärit (väidetavalt!) aidsi surevate vanemate maimukeste lapsendamisest hilises keskeas taani paari poolt on üldinimlik (pakkudes äratundmist), ühtlasi äärmuslik (näidates, et teistel on veel hullem) perekonnasaaga, mis pakendatud ladusasse ajakirjanduslikku vormi.

Viha, mida see film minus tekitas, on eelkõige suunatud süsteemi pihta, kus lapsendamisagentuurid teenivad andunult oma heaoluühiskonnast pärit kliente – lapsendada soovijaid, kuid lastest, rääkimata nende vanematest, eriti ei hooli. Kuuldavasti võttis filmis näidatud agentuur teose linastumise järel aja maha, seega on filmiga õnnestunud ka päriselt midagi muuta.

Minu viha teiseks objektiks kujunes aga üks filmi peategelasi Henriette, pealt neljakümnene taanlanna, kes lapsed enda juurde võtab ja siis ühest loobub. Ütlesin selle välja ka Pärnu filmifestivali lõputseremoonia otsesaates (ETV, 21. VII), kus mulle oponeeris Jaak Kilmi, kelle arvates ei ole kriitikul õigust dokumentaalfilmi subjekte arvustada, sest nood ei saa end kaitsta. Teisisõnu: vastupidiselt kõnekäänule tuleks dokumentaalfilmide puhul süüdistada just nimelt sõnumitoojat ehk režissööri ja mitte sõnumi rollis tegelasi. On see üldse võimalik?

Ebaeetilisuse määr

Küsimus, mida saab pidada eetiliseks käitumiseks (nii režissööri kui ka kriitiku puhul), on provokatiivsete kunstiteoste korral alati õhus, sest keegi saab ju niikuinii haiget. Seega on küsimuse tuumaks hoopis põhjendatud ebaeetilisuse määr. Alustame režissööri eetikast (märkame pindu teise silmis ikka kõigepealt ja siis vaatame, mis me selle palgiga oma silmis teha oskame).

ETVs näidatud viiest Pärnu festivali filmist neljas kuulub režissöör tegelaskonna hulka. Erandiks on Vitali Manski „Toru”, suurejooneline ja eeskujulikult vormistatud lugude kimp Venemaalt Euroopasse jooksva gaasitoru ääres elavatest inimestest. Selle paatos (kapitalism on paha ning nõukogude nostalgia hoiab hinge sees) on liiga lihtsustav. Olgu siis sama lihtsustav ka hinnang, nii et sellel filmil ma pikemalt ei peatu.

Ülejäänud filmides ulatus autori kohalolu määr tegevusse sekkumisest („Kuskil pole kodu ehk Tiibetlane Pekingis”), kaadritagusest häälest („69: armastus, seks, eakas”) või teiste suu nimetamisest („Tantsivate vaimude mets”) sissejuhatava pealeloetud selgituseni („Alasti halastus”). Seega sekkus just mind enim vihastanud filmis autor sündmustesse kõige vähem. Mis on hullem: kas loobuda vaatleja positsioonist ja juhtohjad enda kätte võtta või, jäädes kõrvaltvaatajaks, lasta oma tegelastel kannatada?

„Kuskil pole kodu ehk Tiibetlane Pekingis” režissöör Jocelyn Ford räägib küll kaadritaguse häälega oma kahtlustest, kas ta ikka peaks sekkuma oma kangelanna ja tema äia tülli, kuid vaatajana ma tema kahtlusi ei usu, sest pilt räägib muud: Ford ei austa tiibetlaste ühiskonnakorraldust, kus naised kuuluvad oma abikaasa klanni ja peavad tegema, mis neil kästakse. Eks lääne inimesel olegi seda raske mõista. Aga kas ei peaks dokumentalisti ülesanne olema eelkõige teistsuguste maailmade jäädvustamine, püüd oma tegelaste käitumismotiive mõista, mitte neile uusi elamisviise õpetada?

„Tantsivate vaimude metsa” autor Linda Västrik on filminud akasid, Kongo ürgmetsades elavaid pügmeesid, seitsme aasta jooksul, kuid ei suutnud temagi lõpuni vaid vaatlejaks jääda: filmi tegelased räägivad, kuidas Linda on neile võttemeeskonna asjade kandmise eest maksnud ja et kui nende omanikud (akad on siiani orjarahvas) sellest kuulevad, saavad nad karistuseks peksa. Kas režissöör arvestas selle võimalusega või lausa soovis seda parema materjali saamiseks – näitamaks, et orjandus pole maailmast kadunud ega orjade eluolu paranenud?

Filmi „69: armastus, seks, eakas” re-žissöör Menna Laura Meijer on filmis kohal aktiivse kaadritaguse küsijana. Pole kahtlustki, et filmitegemiseks impulss on olnud autori uudishimu ja ehk ka hirm vanaduse ja sellega kaasneva väheneva (seksuaal)võimekuse ees. Kui aga vaatajale kordagi filmi käimalükkavat jõudu ei näidata, jääbki teos vaid kenaks umbisikuliseks teleintervjuude komplektiks ja tulemus on heal juhul poolkõva.

Teha haiget või mitte

Siit jõuangi tagasi „Alasti halastuseni”, mille autor valdas infot, mida lastest loobunud vanemad meeleheitlikult taga ajasid, kuid ei jaganud seda nendega, põhjustades neile sellega kannatusi, mida ta saanuks ära hoida. Selline käitumine on selgelt ebaeetiline, kuid märksa põhjendatum kui ülejäänud režissööride ebaeetilisus sündmustesse sekkumisel, oma subjektide füüsilisse ohtu seadmisel ja argusel end vaatajale näidata. Nüüd saan ka aru Kjæri sissejuhatusest „Alasti halastusele”, kus ta tunnistab, et plaanis teha jaatavat filmi lapsendamisest, kuid sündmuste arenedes hakkas nägema süsteemi varjupoolt. See selgitus on režissööri vabandus, et ta alustas filmimist erapoolikult, sooviga näidata taani paari heategijatena, mistõttu ei osanud kohe alguses näha ohumärke ning suur osa filmitud materjalist on poolik. See on ka põhjus, miks Henriette mind niivõrd vihastas: mul polnud vaatajana võimalik tema jõudmist lapsest loobumiseni algusest peale jälgida, ma ei saanudki tema käitumismotiive mõista, sest autor arvas veel enne filmima asumist kindlalt teadvat, kuidas sündmused edasi arenevad. Ja see on täiesti põhjendamatu autoripoolne ebaeetilisus oma subjektide suhtes.

Nii et Kilmil oli siis ikkagi õigus: oma viha Henriette peale välja valades ei näinud ma palki oma silmas ehk tegin viidatud ETV otsesaates kriitiku surmapattu, – lasin emotsioonidel ratsionaalsest analüüsist võitu saada, ei osanud kohe näha sõnumitooja režissööri ebaeetilisust oma subjektide suhtes. Pole hullu, elan üle. Teoseid, mis panevad kriitiku reageerima inimese ja mitte kutselise vaatajana, on nii pagana vähe ja provokatsiooni ma kunstist ju otsingi.