Vesine lugu

Mari Laaniste

Raha kipubki jääma põhiliseks, millega järjefilm end õigustada suudab.  

 

Johnny Depp haltuuramaiku järjefilmis. 

 

Seiklusfilm “Kariibi mere piraadid: surnud mehe aardekirst”. Režissöör Gore Verbinski, peaosas Johnny Depp. Linastub kobarkinos.

 

2003. aasta lohiseva pealkirjaga suveseiklus “Kariibi mere piraadid: Musta Pärli needus” oli ühemõtteline õnnestumine: värskelt mõjuv romantiline piraadiaines, muretud, irooniaga segatud õudusseiklused sarmikad ja fotogeenilised peaosalised. Film teenis maailma kinodes suurepäraselt ning Disney stuudio otsus järgesid toota oli kiire tulema. Kuna viimase viie aastaga on Hollywoodi kinnisideeks kujunenud triloogiad, kavandati ka piraadifilmile esialgu kaks järge. Ent nähes, millise hooga “Surnud mehe aardekirst” praegu kinokassat teeb, ei imestaks, kui stuudio otsiks võimalusi tulusat frantsiisi veelgi jätkata. Samas tuleb tunnistada, et rahaline kategooria kipubki jääma põhiliseks, millega esimene järjefilm end õigustada suudab.

Algne film rääkis paarikesest, kelle igavaks kujuneda ähvardava elu paiskab segamini koloriitne piraadist juhututtav. Teist filmi ei anna sedasi ühe lausega kokku võtta – ja see on puudus, mitte pluss. “Surnud mehe aardekirst” ei lähtu mitte tahtmisest tegelaste lugu edasi rääkida, vaid stuudio soovist nende pealt võimalikult palju teenida. Puhtalt raha peale välja minevatele järjefilmidele tüüpiliselt ei võta see vähimaidki riske: kõik eelmine – kord hästi kaubaks läinud tegelased, rekvisiidid, butafooria ja tundub, et ka suur osa juba kuuldud naljadestki – on tagasi toodud. Ülessoojendatud rooga serveeritakse lihtsalt “suuremas ja kurjemas” garneeringus. (Mis jääb aga otse loomulikult täielikult USA kinotsensuuri lastesõbraliku PG-reitingu nõuete silmakirjalikesse piiridesse.)

Ekraanilt on tõepoolest näha, et järjefilmi eelarve on originaalist märksa kopsakam: suurejoonelisi stseene, märulit ja hinnalisi eriefekte tuleb kogu kahe ja poole tunni jooksul vaataja suunas otsekui konveierilt. Paraku pole selles hoogsas silmailulaviinis enam kuigi palju jälgi esimese filmi värskusest. Ja veel kurvem on tõik, et filmi käsikiri ei paistagi olevat suurt muud kui kogum ettekäändeid nendesamade eriefekti- ja märulistseenide rittalükkimiseks. Ka esimene film ekspluateeris ilmse mõnuga merefolkloori klišeesid, ent need ei mõjunud nii otsitult ja üle-eksponeeritult kui “Surnud mehe aardekirstu” pikapeale rutiinseks kiskuvad kraakenirünnakud ja üliteatraalne, kuid võrdlemisi sihitu “Lendav Hollandlane”. Voodoo-preestritari Tia Dalma (Naomie Harris) mängutoomise üle ei saa siiski eriti nuriseda, vaatamata asjaolule, et tema liin ei lisa loole eriti muud kui välist efekti. Temata oleksid kõik loo vähegi olulised tegelased valged, mis oleks tegevuse toimumiskohta arvesse võttes üsna nõrk lahendus.

Sisutühje efektistseene ühendada püüdnud stsenaariumitiim on maha saanud ristuvate tegevusliinide sasipuntraga, mis on korraga nii kiirustav kui lohisev, nii mõnigi loo pöördepunktidest on lahendatud kaunis ebaleidlikult ja lamedalt. Filmi keskmesse on tõstetud esimese osa põhiliseks trumbiks osutunud kapten Jack Sparrow (Johnny Depp). Suhteliselt kiiresti hakkab koitma, et endine hiilgav koomiline kõrvaltegelane ei kanna dramaatilist peaosa päris sama hiilgavalt välja (omajagu süüd selles on muidugi ka esimesest filmist magedamal dialoogil). Deppiga sarnaselt on stsenaristid ka teisi põhistaare Keira Knightleyt ja Orlando Bloomi seekord õnnistanud materjaliga, mis ei näe ette vähimatki karakteriarengut. Nii varastavad show’ tegelikult jälle kõrvaltegelased: digitaalanimatsiooni alla maetud Bill Nighy Davy Jonesina, Stellan Skarsgård Bootstrap Billina, koomiline piraadiduo Mackenzie Crook ja Lee Arenberg ning ootamatult vaatevälja tagasi ilmuv, vahepeal oluliselt sarkastilisemaks muutunud Norrington (Jack Davenport).

Niisiis, ärritavaid asjaolusid on filmis rohkem kui küll (ma pole seejuures isegi maininud ainult arvutimängudele reklaami tegemise tagamõttega filmi sokutatud action’i-lõike) ja kõige krooniks selgub veel, et enamikku räpakalt visandatud süžeeliine ilmselt ei plaanitudki selles filmis mingi lahenduseni viia. Samas ei saa väita, et filmi maetud meeletu raha, töö ja vaev pole üldse mingeid jälgi jätnud. Lihtsalt süüdimatu efekti- ja kostüümimärulina kannatab piraate vaadata küll. Aeg-ajalt saab isegi nalja.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming