Veresaun, ei mingit kahtlust

„Neoondeemoni“ räige vägivald ei tohiks Refni senise loomingu ja kinokunsti üldiste arengute taustal kedagi üllatada.

JAN KAUS

Mängufilm „Neoondeemon“ („The Neon Demon“, Prantsusmaa-Taani-USA, 2016, 118 min), režissöör Nicolas Winding Refn, stsenaristid Nicolas Winding Refn, Mary Laws ja Polly Stenham, operaator Natasha Braier, helilooja Cliff Martinez. Osades Elle Fanning, Karl Glusman, Jena Malone, Keanu Reeves jt.

Algustiitritele järgnevad efektsed kaadrid diivanil poseerivast modellihakatisest, 16aastasest Jessest (Elle Fanning).

Algustiitritele järgnevad efektsed kaadrid diivanil poseerivast modellihakatisest, 16aastasest Jessest (Elle Fanning).

Kaader filmist

Ütleme otse: Nicolas Winding Refni „Neoondeemoni“ sõnum on triviaalne. Sümpaatne, ent triviaalne. Film lähtub umbusust nooruse arutu ülistamise suhtes, pakub dialoogi sisemisest ja välimisest ilust ning naeruvääristab iluoperatsioone ja haute couture’i. Samas pole eriline uudis, et moetööstus on tarbimisühiskonna üks ilmekamaid nähtusi, mis kasutab edukalt praeguse avaliku elu üht juhtmõtet: saa iseendaks, armasta iseennast! Selle peibutava lause alltekst pakub lõputut rahulolematust, kustutamatut janu olla armastatute seas parim, varjutades inimlikkuse seda poolt, mis soovitab armastada hoopis ligimest. Pole uudis, et tarbimisühiskonna „põhiseadus“ sunnib meid loomulikkuse nimel loomulikkusega võitlema. Samuti on teada papa Foucault’ sedastus, et võimu pole ammu enam mõtet käsitleda juriidilise ja keelavana. Moetööstus – tarbimisühiskonna võimuaparaadi üks edukamaid „ministeeriume“ – on selle elav näide.

Miks tundub „Neoondeemon“ siiski huvitav? Äkki seetõttu, et tegu on visuaalselt lummava filmiga? Mõju avaldavad juba algustiitrite teravad ja selged värvid, sümboliseerimas ilmekalt ameerikaliku meelelaadi üht edukamat kujutlust, mis teeb hallide tagahoovide ajalehepoisist suurlinna miljonäri. „Neoondeemoni“ alapealkirjaks sobiks „Provintsitüdruk metropolis“. Algustiitritele järgnevad efektsed kaadrid diivanil poseerivast modellihakatisest, 16-aastasest Jessest (Elle Fanning), kelle õbluke keha on kaelast saati kaetud tumepunase ollusega. Veri, ei mingit kahtlust? Igatahes mitte inimveri, olgugi et püssina (või pigem AK-47-na) seinal kahtlemata efektne. Visuaalset tähenduslikkust võimendab stseeni helikeel – püssilaskudena kajavad fotoaparaadi klõpsud. Kompositsiooni raamistab punaste neoonlampidega ääristatud aken. Niisiis lubatakse meile vaimset kupeldamist ja füüsilist vägivalda. Jesse’i egoismi kõrghetk tuuakse vaatajani samuti peamiselt visuaalsete vahenditega. Kõndides catwalk’il, siseneb Jesse nägemusse kolmest kolmnurgast, mis moodustavad tüdruku kujutist kolmekordistava peegli; tekib sugestiivne kujutluspilt, kus Jesse’ist saab iseenda Jumal, Tütar ja Püha Keha. „Neoondeemoni“ lavade ja stuudiote puhastele pindadele on pandud sekundeerima äärelinna tumedad ja pleekinud toonid, mis lisab moemaailma sädelusele ähvardava alatooni. Modell motellis. Kuigi jällegi: on’s räämas ja ohtlik motell Hollywoodi filmikunsti huvilisele mingi uudis? Pole mõtet hakata loetlema üles kõiki neid filme, kus motellides mõrvatakse, vägistatakse või kaduma minnakse; loetlema neid äärelinna öömaju, kus töötab või kuhu satub mõni psycho. Olgu lisatud, et isegi „Neoondeemoni“ intertekstuaalsed naljad on kuidagi … lihtsad. Näiteks huulepulk „Red Rum“, mis viitab muidugi Stanley Kubricku „Hiilgusele“ („The Shining“, 1980). Mäletatavasti kirjutati selles filmis punase huulepulgaga uksele redrum, peegelpildis seega murder („mõrv“).

Sellest hoolimata leiab „Neoondeemonist“ paar vägagi kõnekat elementi. Tõsi, need ei pruugi kõnetada iga vaatajat, aga minu jaoks on need seotud filmikunsti laiemate nähtuste ja arengutega.

Linn

„Neoondeemoni“ tegevus leiab aset Los Angeleses. Samas linnas, kus sooritas oma kangelastegusid Refni kuulsaima filmi ehk „Ohtliku sõidu“ („Drive“, 2011) nimetu autojuht (Ryan Gosling). Miski sundis mind „Neoondeemonit“ vaadates tunnistama tõsiasja, kuidas see Ameerika lääneranniku rahvarohkeim metropol on tõusnud filmikunsti ajaloo väljapaistvamate linnade hulka, New Yorgi, Pariisi või Rooma kõrvale*. Siin leiavad näiteks aset Roman Polanski „Hiinalinn“ („Chinatown“, 1974), Quentin Tarantino „Marukoerad“ („Reservoir Dogs“, 1992) ja „Pulp Fiction“ (1994), David Lynchi „Kadunud kiirtee“ („Lost Highway“, 1997) ja „Mulholland Drive“ (2001), Ridley Scotti „Blade Runner“ (1982) jne. Kuid „Neoondeemon“ ei tundu kõnekas ainuüksi võttepaiga tõttu. Olgugi et Los Angelese linnaruum ei tüki Refni loos esiplaanile, on seda sündmuste taustal, tegelaste ümber ometi selgelt näha. Ning mis kõige huvitavam – näha on Los Angelese mõlemat nägu. Nii peibutavat tulemerd kui ka selle pahupoolt.

Võib-olla on unistuste öise Los Angelese kõige kütkestavamalt filmilindile talletanud Michael Mann. Tema kujutatud linnavalgus mõjub ühtaegu soojalt ja külmalt, kutsub ligemale, muutudes samas kättesaamatuks, betoonist, klaasist ja elektrist koosnevaks igatsuseks, kolmemõõtmeliseks miraažiks. Üks „Neoondeemoni“ stseen toob konkreetselt meelde Manni krimidraama „Kuumus“ („Heat“, 1995). Robert de Niro mängitud tippvaras Neil McCauley on just tutvunud noore disaineri Eadyga, keda mängib Amy Brenneman. Naine kutsub mehe enda juurde, tema kodu asub mäenõlval. Nad nõjatuvad rõdupiirdele, McCauley vaatab all silmapiirini laiuvat linna ning räägib Fidži saari ümbritsevas meres elavatest helendavatest vetikatest, mis tekitavad linnavalgusega samasuguse efekti. „Neoondeemoni“ peategelane Jesse sõidab oma sõbra Deaniga (Karl Glusman) ühel õhtul paika, mis võib vabalt asuda Eady kodu lähedal. Nemadki vaatavad all laiuvat tulemerd ja selle kohal kõrguvat kuud ning puistavad teineteisele südant. Nii leiab aset filmi üks rahulikumaid ja südamlikumaid stseene, milles näpuotsaga isegi süütut romantikat.

Los Angelese teist, täiesti ebaromantilist palet on filmikunstis kõige efektsemalt kujutanud William Friedkin krimipõnevikus „Elada ja surra L.A.’s“ („To Live and Die in LA“, 1985) – mu meelest üks 1980. aastate alahinnatumaid linateoseid. Osaliselt meeldibki mulle Friedkini film just oma ruumipoeetika tõttu. Sealt leiab hulgaliselt kaadreid, kus linnaruum moodustab niivõrd kõneka teise plaani või tausta, et kipub kohati varjutama üsna turbulentset süžeed. Tegelaste selja või külje tagant näeme maastikku, millel pole midagi ühist American dream’iga ning kus igatsust ja romantikat asendavad (au)ahnus, kättemaksuiha ja surmahirm ning kuurortrandade asemel näeme kaubasadamaid. See on päikese kõrvetatud tühermaadest, laohoonetest ja tehasehoovidest, rivikorras õlimahutitest, üle raudteede viivatest sildadest koosnev maastik – justkui olekski tegu üheainsa ääretu äärelinnaga, totaalse mittekohaga. Eks selline Los Angeles on vilksatanud mujalgi. Ühes „Pulp Fictioni“ efektsemas episoodis järgneb kaamera Bruce Willise mängitud Butchile, kes on teel oma kuldkella järele. Sama kõnekalt kui ettevaatliku Butchi selg mõjub ka keskkond, mida ta läbib: tagahoovid ja katkiste võrk­aedadega eraldatud tühermaad. Taolisse äärelinna, pleekinud tapeediga motelli, mida ümbritsevad favelalikud juhtmerägastikud, satub elama ka „Neoondeemoni“ kangelanna Jesse. Muidugi ei saa mööda tõsiasjast, et Refn ei soovi siin näidata ennekõike Los Angelese tagahoove, vaid seada kahe linnaruumi kõrvutamisega vastamisi unistusi ja tegelikkust. See on lihtne, aga nutikas käik.

Tundubki, et Los Angelese taustal pole raske sellist motiivi kasutada. Võib-olla on põhjuseks tõsiasi, et kui tuleks valida üks paik, mis kehastab American dream’i koos selle lugematute luhtumistega, siis oleks Los Angeles ideaalne valik. Tõsi, unistuste purunemist Los Angelese tegelikkuses kujutatakse ennekõike filmimaailma kirjeldavates linateostes – mis pole samuti teab mis üllatus. Meenub David Cronenbergi „Tee tähtedeni“ („Maps to the Stars“, 2014), mille mitmed motiivid on „Neoondeemoni“ omadega ootamatult sarnased. Siingi on esiplaanil kehalise ilu ja nooruse saatuslik, elusid purustav tähtsus ning nende kadumisest või kaotamisest tingitud kadedus ja hüljatus. Siingi alandavad rikkad ja ilusad vähem rikkaid ja vähem ilusaid. Siingi maksavad vähem rikkad ja vähem ilusad kätte verdtarretava vägivallaga. „Neoondeemoni“ keskse tõrjutu ja hüljatu, meigikunstnik Ruby (Jena Malone) obsessioonid toovad aga meelde David Lynchi „Mulholland Drive’i“, kus Betty Elms alias Diane Selwyn (Naomi Watts) oma unistuse sisse ära kaob, nii et tegelikkus ta lõpuks täielikult hävitab.

Vägivald

Iseenesest ei tohiks „Neoondeemoni“ räige vägivald Refni senise loomingu ja kinokunsti üldiste arengute taustal kedagi üllatada. Ainult et üha enam tundub, et tegu on sadismi legitiimse vormiga. Tõsi, sageli võib seda sadismi õigustada mitte ainult esteetiliste argumentidega (nagu teeb Quentin Tarantino), vaid ka moraalsetega. Võtame kas või mainitud „Ohtliku sõidu“. Vägivalla metsikus vastandub selles filmis õrna armastuse puhtusele, mida tuleb julmuse eest julmusega kaitsta. Peltsebuli tuleb peletada peltsebuliga. Võimalik aga, et nii esteetiliste kui eetiliste argumentide tagant avaneb laiem muutus, kunstilise sublimatsiooni teisenemine, ümberpööramine. Me ei vabasta ennast mitte de­struktiivsetest tungidest, vaid liigume nende juurde ringiga tagasi, ilma et meid selle eest karistataks.

Ometi saab vägivalda kujutada ka selle füüsilisi ilminguid näitamata või neid väga vähe näidates. Hollywoodis kiputakse unustama, et vägivald pole ainult füüsiline, vaid ennekõike vaimne nähtus. Füüsiline vägivald saab alati võimalikuks tänu vaimsele võimuihale. Teist või ennast saab piinata alles siis, kui on selleks soov, tahtmine, nõudmine, vajadus. Vaimne vägivald on alati füüsilisest laiem, sest tegu pole ainult üksikisiku aktiga teiste üksikisikute vastu. Inimese identiteedi allutamine või lõhkumine võib kergesti haarata enda alla terveid kooslusi, institutsioone, riike, ühiskonnakordi, ilma et läheks tingimata vaja kehalist karistamist.

Siin oleks kõnekas vaadata Euroopa filmikunsti poole. Pakun paar silmapaistvamat näidet viimastest aastatest. Üks kõige efektsemaid lugusid institutsionaalsest vägivallast on vene režissööri Andrei Zvjagintsevi film „Leviaatan“ („Левиафан“, 2014). Peale ühe relvaga ähvardamise ja paari sinise silma ei mängita süžeed füüsiliste kannatuste peale, olgugi et film räägib vägivallast, riigiaparaadi võimuihast ja üksikisiku jõuetusest selle ees. Zvjagintsev mitte ainult ei näita efektselt ja tulemuslikult ühe värvika perekonna totaalset lagunemist välise surve all, ühe isikupärase elulaadi kadumist kinnisvaraarenduse nõudmiste ees, vaid ka seda, kui vähe läheb vaja, et elusid hävitada: pole vaja lüüa kääre silma ega ajada riista tagumikku, piisab avaliku positsiooni kuritarvitamisest. Teine näide: Michael Haneke „Valge lint“ („Das weiße Band“, 2009), lugu kollektiivsest vägivallast, sellest, kuidas vaimne ebaõiglus kutsub esile füüsilise. Kui mõni üksik kaader välja arvata, pole Hanekel vaja füüsilisi kallaletunge näidata, sest seda põhjustav vaimne agressioon – alandamine, teise inimese väärikuse röövimine – on kehalistest vigastustest mõnes mõttes palju hullem. Efekt sarnaneb heale õudusfilmile: varjatus võimendab sõnumit. Refni „Neoondeemoniga“ on tegelikult sarnane lugu. Niikaua kuni julmus püsib verbaalse võimuvõitluse, ilmekate žestide tasandil, n-ö virdab õhus, avaldab see ka mõju, tekitab pinget ja ebamugavust. Hoolimata dialoogi triviaalsusest on kõigile aru saada, kui kerge on teise inimese enesehinnangut mõne kulmuliigutusega või üle õla heidetud lausega pöördumatult kahjustada. Kohe aga, kui sõnad-žestid asenduvad veresaunaga, võib pinge manduda vastikuseks ja tekkida tunne, et füüsiline vägivald kipub sõnumit mitte võimendama, vaid asendama.

Kindlasti ei taha ma pidada jutlust füüsilise vägivalla vastu. Selline asi eksisteerib ning oleks absurd vägivalla näitamist, st kunstniku väljendusvabadust kuidagi piirata. Ometi, nagu paljude asjadega siin elus, sõltub kõik mitte tõsiasjast endast, vaid selle doseerimisest. Vägivald filmikunstis on paljuski stiili, mitte ainult sisu küsimus. Nagu ütles meie peaminister: peenhäälestus. Mõned „Neoondeemoni“ motiivid (näiteks vahekord laibaga) tõid meelde Takashi Miike filmi „Külaline Q“ („Bizhitā Kyū“, 2001), mida võib samuti pidada ühiskondlikult kriitiliseks teoseks – süsimust satiir, mis ammutab nii konsumerismist kui ka urbaansest võõrandumisest ja traditsiooniliste peresuhete lagunemisest. Ometi õnnestus Miikel füüsilise vägivaldsuse sidumine filmi sisuga pisut paremini. Lugu on kahtlemata perversne, aga see üllatab mitte ainult süžeelises, vaid ka emotsionaalses plaanis. Miike näitab perekonda, kes on tagasivõtmatult vabanemas ühiskondlike kokkulepete ja piirangute taagast. Eemaldumine sümboolsest korrast jätab vägivalla selgelt karakterite „kätte“, tekib jagamatuse efekt, juhtunut ei anna üldistada, olgugi et selle aluseks on sotsiaalsed sümptomid. „Neoondeemonis“ otsib vägivald aga pealispinnal üldisemat õigustust. Refni lugu mõistab kohut nende üle, kes ei usu midagi peale ilusa ja ihaldusväärse noore keha. Karistuseks on piinarikas surm või siis üha jätkuv kannatus või hullumeelsus. See muudab vägivalla kahtlemata pretensioonikaks. Ometi tekitab „Neoondeemoni“ barokne sadism tunde, et ühiskonnakriitika on pandud võimendama vägivalda, mitte vastupidi. Korraks tekib kahtlus, nagu viidaks ellu George Orwelli tegelaskuju O’Brieni loogikat: vägivalla eesmärk on vägivald.

Mitte et Refni kujutatud vägivaldsus oleks ebahuvitav – oma vaenlase söömine on antropoloogilise kandepinnaga motiiv. Paar üsna üheplaanilist tegelaskuju, „tüüpilised tibid“ (Abbey Lee ja Bella Heathcote), muutuvad pärast neisse kadedust külvanud konkurendi söömist tõepoolest huvitavamaks, kuna nende erinev saatus viskab õhku küsimuse: kas vereorgiast oli kasu? Sellest ühese vastuseta küsimusest hoolimata serveeritakse vägivalda moel, mis aitab sellel süžeest irduda. Tekib oht, et tulevikus räägitakse „Neoondeemonist“ ennekõike kui filmist, „kus söödi ja oksendati silmamunasid“ või „oldi lesbilises vahekorras laibaga“. Tõsi, eks sarnaselt saab rääkida ka „Külaline Q-st“…

Nii et olgu. Leidub omajagu filme, kus vägivallale ei püüta leida mingitki moraalset õigustust. Mõnikord ehk võibki olla parem „Kill Billi“ (Quentin Tarantino, 2003) stiilis otsekohesus: vererohke aadrilaskmine on fun, mis ei peegelda tegelikkust ja mis sõltub mitte moraalist, vaid hoopis žanrimääratlusest. Samuti ei saa eitada tõsiasja, et kui mõni noorem kinokülastaja leiab lohutust või tuge mõttest, et füüsiline ilu ei pruugi olla sisukaks eluks piisav või kui vaataja suudab pärast kõhtulöödud kääre ja verevanni võtmist taolise sõnumini jõuda, siis pole seegi ju paha. Siiski pole „Neoondeemon“ oma visuaalsele kütkestavusele vaatamata päris minu cup of blood, eelistan filme, mis toovad kehaliste kannatuste kujutamisel meelde Ludwig Mies van der Rohe kuulsa juhtlause.

* Ei saa jätta meelde tuletamata üht oma lemmikut, Jim Jarmuschi 1990. aasta filmi „Night on Earth“, mille episoodid leiavad aset just nimelt Los Angeleses, New Yorgis, Pariisis ja Roomas – ning Helsingis, kummardusena Aki Kaurismäkile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar