Vennad-õed, Bushi võit!

AARNE RUBEN

?Fahrenheit 9/11? (USA 2004). Tootjad Miramax Films, Dog Eat Dog Films jt. Reþissöör ja stsenarist Michael Moore, 122 minutit. Massihävitusrelvade tootmiseks mõeldud mobiilsed laboratooriumid, mida Colin Powell oma ÜROs peetud kõnes arvas paiknevat suurtel Iraagi veoautodel, osutusid toidu testimise vahenditeks, vaakuumpumpadeks, veetankideks. Iraagi ajakirjanikud on ironiseerinud: ?Kas meil suuri ujulaid tohib olla? Kas me tohime toota suuri tolmuimejaid??

Kui diktaator Saddam Hussein oli võimul, siis ei tohtinud toota midagi sellist: rahulikud teadusuuringud, mis ette nähtud niisuguste tootmisalade toetuseks, oleksid Colin Powelli poolt võidud kergesti kuulutada massihävitusrelvadeks.

Mis on Michael Moore?i uusima filmi mõte? Retooriline küsimus, aga vastust on raske leida. Demokraatide promomine? Süüdistused Georg W. Bushi pihta, nagu oleks sellel sidemeid Binladini finantsimpeeriumiga, on ju naeruväärsed. Jah, oli keegi James Bath, kes 1979. aastal esindas Binladin Group?i USAs. Bath ja Dabljuu olid sõjaväekaaslased ja suured sõbrad. Loomulikult, nüüd tuleb välja, et Bush juunior ei ole üldse sõjaväes teeninud. Aga sõpradeks võib ju ikka saada.

1995. aastal investeeris Binladini suurfirma Carlyle Groupi kaks miljonit dollarit, see nüüdseks kasvanud raha on ikka veel tallel Carlyle II partnerifondis, millega näiteks finantseeritakse Texase ülikooli salajasi teadusprojekte. Pole ka teada, kui palju saudid on veel nendesse rahaaukudesse summasid sisse tagunud. Carlyle on suur riigihangete ülesostja, vana Bush kuulub praegu selle direktorite nõukogusse, temaaegne eksriigisekretär James L. Baker aga vanematekogusse. Mõlemad on Carlyle?i autoriteetsed nõustajad, vana Bush näiteks Aasia liinil. Samal aastal, kui Binladini ?pirakas? suutäis Carlyle?i fondidesse ilmus, teatas finantsgrupp, et kavatsevad kolmesaja miljoni jagu tõsta oma osalust riigile kuuluvas ning kergetanke, koptereid, reaktiiv-miinipildujaid ja tiibrakettide Tomahawk stardiseadmeid tootvas kaitsetööstusgigandis United Defence Industries. Seega olid Binladini miljonikesed toeks Talebani sihtmärkide purustamisel 2001. aasta sügisel, sest muu hulgas sellegi pisku eest finantseeriti Araabia meres seilavate sõjalaevade pardale rajatavaid uusi ja paremaid raketikomplekse.

Paari miljoni pärast on nüüd selline kisa lahti! (Bushi arvates maksab nii palju üks tiibrakett: ?Ma ei hakka laskma kaks miljonit maksvat raketti kümnedollarilise telgi pihta, et tabada sellega kaameli tagumikku.?)

Ennustan, et see filmike ei väära George W. Bushi võitu sel sügisel. Muidugi jõuab seega tuult tiibadesse saanud Bushi administratsioon teisel ametiajal rünnata veel mõnd islamiriiki. Ohtlik on Bush, kes teab, et tal tuleb peatselt lahkuda; ja kõige ohtlikum just maailma rahule, mitte iseendale!

Dokumentalistikasse on siin paljudes episoodides põimitud kunsti. Ütleksin, et need episoodid mitte ainult ei viita kunstile, vaid ongi see. Tsitaadid klassikalistest vesternitest (?The Magnificient Seven?, 1962; ?The City of the Dead?, 1960) on omal kohal. Filmikangelased on siin saanud uue näo: Bushi, Rumsfeldi, Powelli, Rice?i ja Wolfowitzi oma. Ja kõik nad justkui hüüavad kooris: ?Suitsetame nad urgudest välja!? ? mõeldakse bin Ladeni terroriste. President ütleb lihtsalt Texase (kauboi?) hääldusega: ?We?re gonna smoke them out.?

Millal saab Ameerika veel teise nii stiilse presidendi? Kes hakkab veel raamatut tagurpidi käes hoidma ja mõtlema öösiti enne magama jäämist lapselikus ?Hops niikui niuhti? stiilis: ?Fish in a tree? / How can that be?? (?Hops niikui niuhti? anti 1963. aastal välja selleks, et USA lapsi paremini lugema õpetada; Bush on tunnistanud lastele, et tal on selle värssteosega nii sügav side). Kes hakkab veel külalisi Ovaalkabinetti viima ja neile seal ütlema: ?Mõnikord on ruumid suuremad kui inimesed?? Ei, Bush jääb ajalukku mitmeski mõttes, see on kindel, pealegi on ta maiuspalaks huumorisoonega kirjanikele.

Mõned arvavad, et Bush põeb tüüpilist Ameerika haigust düsleksiat. Eksalteeritud halleluuja-kristlus, homoabielud, võrdõiguslikkus, poliitiline korrektsus, saientoloogia ? kõigis neis paduameerikalikes nähtustes pro haigustes on terake head ja terake halba, oleneb muidugi, mis kandi pealt asja vaadata. Eestisse enamust neist ei tahaks. Paar saientoloogi võiks siit küll läbi jalutada, kusagil võiks olla perekonnaseisuamet, mis paar homo natuke kindlamatel alustel paari paneb, düsleksia võiks siia ?jalutada? president Bushi peas. Aga et rohkem ? ei, tänan, härrased!

Film näitab pooletonniste pommide ja tiibrakettide lööke Bagdadi kesklinnale 2003. aasta 20. märtsil. Iraagist sai Bushi administratsioon suhteliselt väikese raha eest suure noosi.

USAs, kus naftapuuraugud hakkavad ammenduma, on vaja 800 puurauku, et toota sama palju naftat, kui annab üks keskmine Iraagi naftapuurauk. Ühe barreli tootmine maksab USAs umbes 10 dollarit, Saudi Araabias umbes 2,5, Iraagis alla dollari. Ajakirja Time arvates on Iraagil võimalus saada maailma suurimaks naftatootjaks, minnes mööda isegi Saudi Araabiast. Seega on ülalt alla vaatamine Iraagi taastuvatele riiklikele struktuuridele USA-le väga kasulik, et mitte öelda hädavajadus. Sest Iraaki ei mindud 11. IX sündmusi ära kasutades mitte uisapäisa: selle taga on teadlaste kaine arvestus, kes võiks saada algavas ülemaailmses energiakriisis maailma magasiaida võtmepositsioonidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming