Vene telesarjad sõnaga Sirbis (VII)

Aare Ermel

  Rainer Sarneti “Libahundi needust” on nimetatud ka koduhichcocklikuks segaseks virvarriks, kus kahe mõrva väljaselgitamine nõuab vaatajalt kurja vaeva. Kodumaise telemängufilmi lõpus selgub, et mingit needust polnudki. Olid vaid arusaamatused, kokkusattumused ja õnnetud juhtumid. Lisaks veel hajameelsus ja purjusolek, isiklikud kired ja armukadedus.

Kiievis vändatud kümnejaoline tele-põnevik “Kooljate teater” pakub sootuks teiselaadset ajaviidet. Pigem sarnaneb lugu (vähemalt nii on autorid usutavasti taotlenud) mõne Agatha Christie’ vähem tuntud “kes keda?” mõrvamüsteeriumiga. Sarja aluseks oleva bestselleri on kirjutanud Mihhail Mart, kelle loomingut naaberriigis kuuldavasti võrdlemisi hästi teatakse ja osatakse hinnata. Kui “Libahundi needuses” on ussisõnu, hundiulgu, sikusarvemängu ja lavaefekte, siis “Kooljate teatris” ragistavad roimade kallal oma halle ajurakukesi oma ala asjatundjad prokuratuurist ja kriminaaljälitusest.

Kõik algab provintsiteatri etendusega (Nikolai Ostrovski “Kaasavaratu”), kus Karandõševi-nimeline peigmehekandidaat peab tapma oma pruudi, näidendi peategelase Larissa Ogudalova. Kõik toimus stsenaariumi kohaselt ning publik asutab juba koju minema. Siis aga selgub, et roima ei pandud toime mitte mängult, vaid päriselt. Juhtumisi viibis saalis prokuratuuri endine vanemuurija erupolkovnik Zahharov, kes kaasatakse juurdlusse. Mõrvauurimise juhtimine usaldatakse temast tublisti nooremale kapten Zverevile. Loomulikult ei osanud kumbki neist aimatagi, et lask laval ei jää sugugi viimaseks.

Kontrollitakse üle teatrirekvisiit ja võetakse luubi alla personal. Ent juba järgmisel etendusel, kus osaleb vaatlejatena kogu uurimisgrupp, leiab aset uus mõrv. Kinnitust leiab kahtlus, et senised tapmised võivad olla vaid avatakt mingis verejanulises plaanis saata ükshaaval teise ilma kogu sugugi mitte üksmeelne teatrikollektiiv. Tuleb vaid taibata, kes on sarimõrvar(id)? Selleks on aga vaja lahti harutada teatriinimeste komplitseeritud suhete rägastik ning tunda põhjalikumalt sama teatri ajalugu. Zahharovil, Zverevil ja nende meeskonnal tuleb tegutseda tulemuslikult ja väga kiiresti, kuna järgmised ohvrid tuleb ju kuidagimoodi päästa.

“Libahundi needus” on žanrilt teatriteemaline õudusfilmi sugemetega krimi. “Kooljate teatris” on samuti tegemist tapmistega teatrimiljöös, leidub piisavalt müstikatki. Paljude samalaadsete telekrimisarjade kõrval ei ole see kaugeltki mitte kõige kesisem, pigem vastupidi. Sarja kahe naispeaosatäitja nime kuuleb ilmselt ka tulevikus. Teatri pealavastaja armukest Anna Železnjakki kehastaval Jelena Ksenofontoval (s 1972 Kasahstanis) on olnud kaalukad rollid lühisarjades “Punane kapell”, “Taevas ja maa”, “Satisfaktsioon” ja “Jaht geeniusele”. Ukraina nooruslik ja skandaalse kuulsusega rahvakunstnik Olga Sumskaja kandideeris aga hiljaaegu Kiievi linnapeaks.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming