Vene saatuse irooniline eripära

Arvo Pesti

Vene filmi kõva tegija Konstantin Habenski. kaader filmist Teatavasti on Hollywood rajatud vene-juudi ettevõtlikkusele: saatuse iroonia sättis kahe suurima filmikompanii loojateks Vene impeeriumist pagenud juudid. Venelasi (juute) on läbi aastakümnete tegutsenud Hollywoodis palju. Meile tuntum on hulga filme vändanud ja palju pärjatud Andrei Kontšalovski. Vähem on tuntud Kiievist pärit noorema põlve režissöör Vadim Perelman (sündinud 1963), kelle 2003. aastal vändatud saatusest juhitud traagiline inimsuhete lugu „Liiva ja udu maja” näitas äsja kodune Soome televisioon. Vadim Perelman on teinud vähemalt neli filmi, olnud kaasstsenarist ja produtsent. Muuseas, tema viimane film „Atlas Shrugged” tugineb Ayn Randi romaanile, kes kahjuks ei ole mitte eestlane, vaid Peterburist pagenud ja tänaseks materiaalsest maailmast lahkunud (nais)juut.

Vene sugu kuulsaid näitlejaid on Hollywoodis rohkemgi kui režissööre. Näiteks Montenegro serblase ja Kiievi venelase tütreke, tänaseks superstaariks kasvanud modell ja näitleja Milla Jovovich mõistab veel vene keeltki rääkida, tema tütar, tuntud seoses režissöör Paul W. S. Andersoniga, aga juba vaevalt vanaema keelt ära õpib. Vaat siis, milline saatuse iroonia!

Kasahh Timur Bekmambetov, menufantaasiate „Öine valve” (2004) ja „Päevane valve” (2006) autor, on tänaseks vändanud kümmekond filmi. Viimased juba Hollywoodi stuudiotes. Suvel esietenduvas märulis „Eriti ohtlik” („Wanted”) mängivad Morgan Freeman, Angelina Jolie, aga ka Bekmambetovi varasematest filmidest tuntud Konstantin Habenski ja Dato Bahtadze. Tema järgmine Hollywoodi film on „Hämaruse valve”, vene populaarsest fantaasiamäruli kolmas osa. Tootmine käib täiega!

„Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi” esietendus Venemaal ja Eestis peaaegu üheaegselt, vahetult enne aastavahetust, nagu teema nõuab. Kuna igal heal lapsel on mitu nime, siis on sellelgi filmil vähemalt kolm levinime: „Saatuse iroonia. Järg” (sellest on tuletatud ka suupärane maarjamaine „lugu läheb edasi”), „Saatuse iroonia ehk Palju uut õnne!” ja lihtsalt „Saatuse iroonia 2”. Film on tekitanud elevust, kassa on juba tänaseks päris punnis, kriitikud üha kirjutavad. Kuna see on Eldar Rjazanovi 1975. aastal vändatud ülimenuka komöödia „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!”, iga aastavahetuse kultusfilmi järg (pigem edasiarendus), on elevus igati arusaadav. Arusaadav on ka kriitikute eelarvamuslik suhtumine, sest vähemalt aastavahetuse kandis said tõesti filmi tegelastest nõukogude standardkodu pereliikmed. Nagu vanameister Eldar Rjazanov on toonitanud, oli ju igas suuremas nõukogude linnas oma 3. Ehitajate tänav, sellel standardmaja nr 25 ja standardkorter nr 12, isegi uksevõtmed olid standardsed. Siinkohal on ehk kohane meenutada nõukogudeaegse meelelahutustööstuse nappust ja ideoloogilist peetust, valik oli ju piiratud. (Vene) vaataja vaatas vana-aastaõhtul elutervet naljasaadet „Goluboi ogonjok”, haukas seeni-kurki valge viinaga, peale rüüpas Sovetskaja Šampanskojet, et hommikul siis „Saatuse iroonia” saatel veidi itsitada ja ehk melanhoolne pisargi poetada. Iga vähegi korralikum (rahva)film kogus Nõukogudemaal tohutu vaatajaskonna.

Vaadanud „Saatuse iroonia ehk Hüva leili!” värskelt üle, jääb tsensuurist tingitud paratamatute puuduste kõrval silma kohatine venitatud lohisemine (film kestis ju kolm tundi ja kakskümmend minutit) ning tolleaegse sotsialismileeri superstaari Barbara Brylska kehv mäng võrreldes teiste, vene näitekooli näitlejatega.

Brylska sai kuulsaks 1972. aastal lausa revolutsioonilises poola filmis „Armastuse anatoomia”. Esmakordselt koosnes rahvademokraatiamaa film poolpaljastest kehadest. Barbara Brylska kutsuti „Saatuse irooniasse…” Eldar Rjazanovi enda poolt just blondi pea, näo kuju ja muidu oleku poolest nagu vanameister tänapäeval meenutab. (Muuseas, pani Barbara mäletab „Armastuse anatoomia” filmimisest, et paljaste kehade voodis väänlemise elutruuks kajastamiseks, kuid ekstremaalsuste vältimiseks tõmmati näitlejatele igaks juhuks läbipaistvad sukkpüksid jalga, neid polnud filmis näha. Kuna pani Brylskal oli parajasti suur armastus käimas ja seda mitte filmi meesosatäitjaga, siis tekkis edaspidi segav vastumeelsus ihulise kontakti filmimise vastu, mistõttu nõukogude vaatajal jäi nägemata poola pani kena keha ka „Saatuse iroonias”.) Barbara Brylska oli ääretult üllatunud, kui vähetuntud vene režissöör kutsus ta osalema filmi proovivõtetele – superstaar läks tavaliselt kohale ja „tegi ära” ilma ühegi proovita. Kuid ta nõustus siiski. Nüüd mängib kuuekümne kuue aastane ja ligi viiekümnes filmis kaasa löönud vanaproua Brylska ka Bekmambetovi järjefilmis, seekord kõrvalrollis, kuid ikka iseennast.

Naispeaosa on antud vene kaasaegsele kaunitarile, miljonite lemmikmusketäri Mihhail Bojarski tütrele Liza Bojarskajale. Järjefilmi näitlejate valik on tervikuna muljetavaldav – populaarse filmi saavadki luua vaid populaarsed näitlejad. Kõrvalosades näeme joodiksoomlast soolaputkas Ville Haapasalot, Eldar Rjazanovit (muuseas, ka oma filmi esimeses osas mängis ta kõrvalosa, purjus peaosalise lennukinaabrit) ning seksisümbolit-meestelemmikut, üht vene Spice Girlidest ehk Blestjaštšijest Anna Semenovitšit. Filmis tervikuna on palju toredaid kõrvalstseene (telekast voogav populaarne telenägu Maksim Galkin, president Putini uusaastakõne jmt), mis loovad kergemeelse ning usutava õhkkonna.

Filmi kurjad kriitikud on püüdnud otsida „Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi” sisust seda, mida sinna ilmselgelt pole tahetudki panna. Tegu on kerglase rahvakomöödiaga, kuid sedagi saab vändata kas hästi või halvasti. Timur Bekmambetovi professionaalsetes oskustes vähemalt mina enam ei kahtle, nagu ei ole kunagi kahelnud filmi valitud vene näitlejate võimetes. Ka stsenaarium on kobe, autoriteks režissöör ise ning tuntud vene kirjanik, dramaturg ja stsenarist Aleksei Slapovski. Filmi idee aga pärinevat esimese „Saatuse iroonia” stsenaristilt, tänaseks meie seast lahkunud vana kooli tegijalt Emil Braginskilt. Film on naljakas, eriti labaseks ei lähe, on kenasti seotud aastatetaguse esimese osaga, kohati seda isegi täiendades. Ajastu tohutu tormlemine on hästi edastatud, abiks Bekmambetovi armastatud arvutimanipulatsioonid, mis esmakordselt tundusid kohased olema. Ei venimist, ei jokutamist, ei liigset kiirustamist. Ühiskonna mobiilsus ühelt poolt ja armastusprotsessi staatilisus teiselt poolt moodustavadki konflikti, kus peategelased püüavad „sadulasse jääda”. Ning lisaks saatuse iroonilised vingerpussid – nalja kui palju! Ka passiva poole peale on üht-teist kanda. Kahjuks peab kordama teisi kriitikuid: liiga avalik reklaam, (liiga) purjus näärivana ja miilitsad, sõnaga banaalsused, mida professionaalsed tegijad oleksid võinud vältida.

Jõulu- ja uusaastafilme on maailmas toodetud sadu kui mitte tuhandeid. Läbi aastate vaadata kõlbab käputäit. Infantiilseid, otsekui alamõistuslikele tüüpidele tehtud filme on vändatud nii Hollywoodis kui ka Venemaal. Venemaa näärivana ja Euro-Ameerika jõuluvana võiksid meile tuua väärtfilmide kõrval ka mõne hea filmilevitaja, eriti televisiooni tarbeks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming