Vene filmist Moskva festivalil

KRISTIINA DAVIDJANTS, Jerevan

Arvo Kukumäe, Anne Paluveri ja Ago Roo kehastatud malevajuhid ahistasid ?Sigade revolutsioonis? mässama hakanud pioneere.  Vahur Puik Jah, kes oleks võinud küll arvata, et seekord tulevad Eesti filmitegijad suurelt rahvusvaheliselt filmifestivalilt koju kilbiga? Aga just nii see tänavu läks ? Jaak Kilmi ja René Reinumäe mängufilm ?Sigade revolutsioon? tunnistati Moskva 26. rahvusvahelisel filmifestivalil þürii eriauhinna ehk Hõbedase Püha Jüri (Silver St George) vääriliseks. Siin tuleb kindlasti veel kord üle anda hilinenud õnnesoovid nii filmi kahele reþissöörile kui kogu filmi valmimisele kaasa aidanud seltskonnale. Pole see midagi nii kerge saavutus teha valmis linateos, mis läheks hinge elu jooksul küll ja küll filme näinud blaseerunud filmiprofessionaalidest koosnevale seltskonnale. Palju õnne!

Nüüd aga festivalist endast. Moskva filmifoorum on ennekõike glamuurifestival, ehk teisisõnu: kui Tallinnas, Helsingis või Riias pannakse suurt rõhku programmile kui niisugusele, siis Moskva festival panustab pigem staaride kohalolule. Pole muidugi raske mõista, et mainitud kolmel linnal oleks ilmselt ka suuri (kui mitte ületamatuid) raskusi näiteks Tarantino või Maryl Streepi kohalemeelitamisega, kuid samas, nn. filmisõber tundub paradoksaalsel kombel olevat eelisseisus pigem Tallinnas. Sest küsides retooriliselt ? mis siis on filmipeol lõpuks tähtsam, filmid või kuulsate inimeste kohalolek? ? mina näiteks arvan, et filmid.

Olles filmikriitikuna Moskvas, tasub kõrgendatud tähelepanuga suhtuda Vene filmi programmidesse, sest kui rahvusvahelised hitid jõuavad kunagi ikka meie kinodesse ja video- või DVD-makkidesse, siis Vene filmikunstiga see alati nii minna ei pruugi. Seetõttu oli väga huvitav jälgida praeguseid tendentse. Mida öelda? Kunagi nii võimas filmimaa hakkab jalgu alla saama. Þanr ?bojevik? on küll tulnud, et jääda, aga sinna kõrvale on tasakesi tagasi hakanud tulema rohkem vaatamist mõtlevale inimesele. Ei saa üle ega ümber filmist, mille puhul oli kohe selge, et see linateos napsab kindlalt mitu auhinda: ehk siis Dmitri Meðijevi sõjafilmist ?Omad?. Senist vene-nõukogude kultuuri tabuteemat (ehk venelastest kollaborantide tegevust Teise maailmasõja ajal) käsitlev film oli esiteks hästi teostatud, teiseks oli kohe selge, et tänu oma temaatikale on tegemist kindla favoriidiga. Ja tõesti, film, mida võib võrrelda Olav Neulandi ?Tuulte pesaga?, tõi ära vaat et kõik peamised auhinnad. ?Omad? on tugev, aga katarsist tekitab see siiski ilmselt ennekõike kodumaises publikus.

Andrei Proðkini film ?Liblikate mäng?, mis kujutas endast kunagise filmi ?Hernehirmutis? mõttelist järge, on samuti mõjuv lugu Venemaa perifeerias elavast noorsoost. Kusagil elab noor andekas poiss, kes unistab saada kuulsaks lauljaks. Tal on armastav ema, naabritüdruk on temasse meeletult armunud. Juhtub õnnetus ja poiss sõidab surnuks vanainimese. Mõlemad teda armastavad naised üritavad suurema eduta noorukit kolooniast päästa, kasutades kõiki vahendeid, mis pähe tuleb. Aga kõik see on tulutu ja elu jääb sama trööstituks kui ennegi.

Veel tasub Vene filmidest ära tuua seni pigem näitlejana tuntud Vladimir Maðkovi lavastatud psühholoogilise draama ?Isa?, mis põhineb Aleksander Galitði näidendil ?Matrosskaja Tiðina? ja Aleksander Veledinski filmil ?Vene moodi?, mis omakorda kujutab endast Eduard Limonovi jutustuste ekraniseeringut. Kui Maðkovi filmi võib iseloomustada pigem lüürilise ning traagilisena, siis Veledinski Limonovi ekraniseering järgib kõiki Vene filmile omaseid groteski ja sürrealismi traditsioone. Lugu 50ndate lõpul Harkovis elavast teismelisest Edikust on professionaalselt linale toodud ja pakub nuttu ja naeru korraga. Kuid tundub, et tegemist on filmiga þanrist, mille nautimiseks on vajalik Nõukogude minevik, sest muidu läheb palju kaduma ning veel rohkem jääb arusaamatuks.

Kui üritada teha mingit üldistust nii ülalmainitud kui ka mainimata jäänud filmide põhjal, siis paistab olevat iseloomulik, et kunagine Nõukogude filmi lemmikmotiiv ?tänapaeva väikesest inimesest? on kuhugi kadunud. Valdav enamik filmidest olid kas retroekraniseerigud (?Isa?, ?Vene moodi?) või siis rääkisid äärmustest (?Liblikate mang?). Vene duða on muidugi mõõtmatu avarus, kuid raske uskuda, et vene inimene elab ainult ekstreemsetes situatsioonides. Jah, praegu enam säärast filmi nagu näiteks ?Lennud unes või ilmsi? naljalt keegi ei tee, kuid siiski võib arvata, et idee sünniks pole vaja ainult katastroofe ja mullistusi.

Selles kontekstis oli veel kõige ?normaalsem? Valeri Todorovski viimane mängufilm ?Minu kasuvend Frankenstein?. Ühele edukale intelligentsele Moskva perekonnale tuleb välguna selgest taevast kiri, kus teatatakse, et pereisal on olnud kunagi afäär naisega, mille saadus ehk siis täiskasvanud poeg on pealinna tulemas ja loodab, et isa teda väheke aitaks. Ja poeg tulebki, piraadi side silmil, lootes, et batja aitab tal pääseda silmaoperatsioonile. Nimelt kaotas ta Tðetðeenia sõjas ühe silma ja tahaks nüüd proteesi asemele. Kui võimalik, siis briljandiga, sest nii läheb tüdrukutele paremini peale.

Vene ajakirjanikud näivad armastavad humanismi, Todorovski filmi kohta kostus hiljem saalist väljudes holodnaja kartina, ne nravitsja. Samuti ei andesta nad möödalaskmisi oma kodumaa ajaloos, sisistades tigedalt, kui näiteks võistlusprogrammis linastunud Marek Kanewska spioonifilmis ?Erinev lojaalsus? näidati mitu korda kaadris Lunastaja-Issandamuutmise kirikut, mida teatavasti vahepeal ei eksisteerinud. Samuti läksid kriitikutele hinge Velux katuseaknad, mida Nõukogude aastaid kujutavas spiooniloos näha sai. Aga kurat nende katuseakende ja muude ajalooliste tõepärasustega. Filmis on kaader, kus hingestatud vene spiooni kehastav Rupert Everett loeb oma naisele (Sharon Stone) ette katkendeid ?Kuningas Learist? ning illustratsiooniks näitab projektorist Kozintsevi ekraniseeringut Jüri Järvetiga peaosas.

Nii, et mis meil venelaste hädaldamisest, eestlased võivad nüüd rahulikult magama minna, sest Sharon Stone?i silmad on näinud Jüri Järvetit!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming