Veel kord tuhandenäolisest peeglist

66. Berliini filmifestivali kokkuvõte

JAAK LÕHMUS

Michael Moore’i „Keda rünnata järgmisena“ on koomiline võrdlus USA ja Euroopa sotsiaalsetest garantiidest  ja muudest heaoluriigi tunnustest.

Michael Moore’i „Keda rünnata järgmisena“ on koomiline võrdlus USA ja Euroopa sotsiaalsetest garantiidest ja muudest heaoluriigi tunnustest.

Kaader filmist

Berliini võidukamatest filmidest on juba juttu olnud paaris Eesti leheski. Värskete karusaajate hindetabeli juures maksab aga alati meeles hoida küünilisematel kriitikutel ununema kippuvat tõsiasja, et juba festivalikonkursile pääsemine on tohutu võit. Selleks tuleb konkureerida sadade uute filmidega.

Isegi siis kui vaatame asja nii, et iga korraliku A-filmipeo konkursikavas peab üldjuhul olema näiteks üks klassikaekraniseering, vähemalt üks ajalukku viidud sündmustikuga film, paar põletavalt päevakajalist stoorit, viimasel ajal peaaegu et reeglina ka üks animatsioon ja üks täispikk dokk, midagi islamimaadest, midagi Hiinast, vähemalt kolm filmi USAst ja kaks Prantsusmaalt jne, tuleb Berlinale Palasti linastusele pääsemiseks ikkagi läbi pugeda väga ja väga nõudlikust nõelasilmast. See tähendab, et hea festival, isegi kui selle programmi pole jõudnud üksnes supertasemel filmid (nagu mõni alati torisev kriitik sooviks), on ikkagi väga hea peegel filminduse ajapildi sees.

Vähe või palju ajalugu?

Paistab, et üks reegel rahutu tänapäeva suurfestivalidel on jätkuvalt see, et auhinnale peab võistlema ka mingi film, mis ei lase unustada natsi-Saksamaa kuritegusid. Millegipärast paistab, nagu välditaks viimasel ajal „Venemaa ärritamist“ ning Lenini-Stalini-Nõukogude kuritöödest ei jutusta A-klassi võistluskavades enam ükski filmilooja. On see pelgalt Venemaa suhtekorralduspoliitiline võit? Või ei tehtagi lihtsalt enam niisuguseid filme, sest keda see huvitakski – „liiga palju ajalugu“ või kuidas?

A-klassi filmifestival, ja üks korraliku programmiga filmifestival üldse, on justkui selle aja, mil üritus aset leiab, tuhandenäoline peegel, kus peegelduvad niihästi reaalne ajalugu kui ka filmiajalugu, akuutsed teemad ja uute filmiloojate viimased saavutuskatsed. Kui otsida võrdlust minevikust, siis on see umbes nagu kunagine Jaan Toominga Põrgupõhja-lavastus, kus lahkunud ja elavad tegelased on ühel ajal pöördlaval vaatajate ees.

Tuli merel“, siiani Eesti levitajata

Kuldkaru saanud Gianfranco Rosi lausa uskumatult hea kunstiline dokk „Tuli merel“ („Fuocoammare“, 2016) ei ole siiani suutnud huvi ega riskivalmidust äratada üheski Eestis filme levitavas ettevõtjas. Tajudes natuke Eesti kinopubliku üldist meeldumust, võib aimata küll, et sellise filmi nagu „Tuli merel“ (pealkiri on laenatud itaalia levilaulukeselt) maaletoomine nõuaks väga tõsist finantssüsti. See oleks enam-vähem mahavisatud raha ja ühelgi levitajal ei oleks ilma tõsise fonditoetuseta sellist riskiraha mängu panna. Ainuüksi niisuguse filmi turundamine, vaatajale atraktiivseks tegemine, nõuab päris kulukat kampaaniat. See on küll nime poolest Itaalia film ja peegeldab justkui Itaalia probleemi – Lampedusa saare igapäevaelu, paadipõgenikega ja ilma –, aga miks peaks selle väärtfilmi levitamist toetama näiteks ainult Itaalia (filmifondid ja -ettevõtjad), kui filmis käsitletav pole kaugeltki üksnes ühe rahva ja riigi probleem, vaid, nagu vanasti oleks öeldud, üldinimlik ja saatuslik asi. Praegu tundub, et parim koht eesti audiovisuaalruumis Rosi filmi näitamiseks võiks olla esmaspäevaõhtune ETV dokirubriik „Välisilma dokk“. Enne veel peaks aga leitama üks julge ja ettevõtlik mees, kes hangib selle filmi paarikordse näitamise õiguse või saab ta selle muidu ja korraldab seansid Stenbocki majas ja riigikogu lossis. Umbes nii, et film pannakse käima, uksed keeratakse lukku ning neid ei avata enne, kui kõigil meie nn kõneisikutel on „Tuli merel“ ära vaadatud. Selle eksperimendi ettevõtmine väärib küünlaid muidugi ainult juhul, kui uskuda, et seal mäe peal liigub veel mõni inimene, kelle silmad võib avada mõni film.

Michael Moore’i valgustav Euroopas käik

„Berlinale“ kavas linastus väljaspool võistlust Cannes’is ja Oscaritel auhinnatud dokumentalisti-skandalisti Michael Moore’i uus dokk „Kuhu tungida järgmisena?“ („Where To Invade Next“, 2015). Kahetunnine ringreisifilm, kus juba hallide juustega, hiiglase kasvu ja ikka oma nokkmütsiga reporter küsitleb Euroopa maadel tavalisi inimesi, uurides, missugune on nende maksusüsteem, hariduskorraldus algkoolides ja kõrgkoolides, kuidas on seaduslikult korraldatud puhkuseasjad jms. Siis võrdleb ta kuuldut olukorra ja andmetega unelmate riigis nimega USA. Ammu ei ole dokumentaalfilmi linastusel nii palju naerda saanud, aga lugu ise on rohkem kui tõsine.

Lootuses, et Michael Moore’i doku­tragikomöödia millalgi ka Eestis kinolinale pannakse, ei taha lugusid ette ära rääkida. Üks võimalikke kokkuvõtteid sellest filmist võiks aga olla autori kommentaaride vaba ümberpanek: ameeriklased elavad endiselt Metsikus Läänes, vesterniaja sõjaolukorras, kus „igaüks on enda saatuse sepp ja oma õnne valaja“. Esimene orjanduse ajalugu tutvustav „vabamu“ avati Ameerikas alles aastapäevad tagasi, teiste rahvaste kuritööde paljastamises ollakse aga püüdlikud, nii püüdlikud. Ma pole kindel, kui pädev on Moore’i Euroopa unelma filmi andmestik, aga kui on õige, et üle 50% Ameerika kodanikelt kogutavatest maksudest toidab suurriigi sõja- ja kaitsetööstust, paneb juba sellise väite võimalikkuski mõtlema. No ja siit edasi: kui on juba kogutud maksud, on juba tulud, peab mõtlema, missuguse väljundi peale seda raha kulutada. Ka see film võiks olla kohustuslik vaatamine Toompea lossi argielanikele. Film käima ja siis vaatame ja arutame juba edasi, kus on eestlastel parem tulevikuelu, kas vesterni-Ameerikas või unelmate Euroopas.

ETV võiks olla hea eetripaik ka Moore’i vastsele oopusele, sest kes meil sellist filmi kinos ikka vaatab. Õieti, kes maksab kinni kulud, küsiks ameeriklane.

PÖFF valmistub minijuubeliks

Sellest, et meie tore A-klassi laps PÖFF valmistub pidama ümmargust sünnipäevakest, saime teada väikesest vihukesest, mida jagati Eesti stendil Berliini filmiturul. Hästi informeeritud Eesti kineast teadis seda, et kodufestivali sünnipäev ja mingite kokkuvõtete tegemise aeg on tulekul, muigugi ka mõnevõrra varem.

Miks seda siin veel / juba nimetada? Võiks ju vähemalt unistada, et PÖFF võtab õppust vanematelt A-klassi vendadelt, kuidas korraldada tõeline tuhandenäoline festival. Selline, kus on au sees ka näiteks kodumaine filmiklassika, nagu „Berlinalel“ saksa film (s.t. ammu tehtud filmid, uuem on eriprogrammina seal ammu kohustuslik ja muuseas väga vaadatav). Muidugi on PÖFF alles murdeeast üle saanud, nooruke – meenutame, et ka näiteks „Berlinale“ vahetas toimumisaja suvelt talvele alles siis, kui oli juba veerandsada aastat vana. Selles vanuses toimus ka suur pööre programmipoliitikas: hakati näitama NSV Liidus tehtud filme. Kui PÖFF saab täiskasvanuks, võime ehk sealgi muudatusi oodata? Või on kõik juba valmis? Kui PÖFF alustas, siis ei valminud Eestis mitte ühtegi kodumaist mängufilmi, kahe Eesti kinofilmi esilinastuse vahe oli 23 kuud! (Lavastajaduo Renita ja Hannes Lintropi „Ma olen väsinud vihkamast“ esilinastus 1995. aasta novembris ja järgmine uus film, Hardi Volmeri „Minu Leninid“ oktoobris 1997.) Sünnihetkest jäi PÖFFile külge justkui võõristus kodumaise filmi vastu ja mulle tundub, et see pole päriselt üle läinud tänini, kuigi muutused on olnud tähelepanuväärsed. Mingi haigus oleks aga ikka justkui veres.

Lõpetuseks olekski siin kohane lisada, et tänavuse „Berlinale“ üks suuremaid elamusi oli uuemate filmide kõrval Fritz Langi ekspressionistliku tumm-mängufilmi „Väsinud surm“ („Der müde Tod“, 1921) äsja restaureeritud digikoopia pidulik kontsert­esitus Friedrichstadt Palastis. Sama filmi sai vaadata paar päeva hiljem ka ARTEst – hea näide filmifestivali ja suure meediakanali (jätkuvast, iga-aastasest) koostööst, mis ei piirdu üksnes tummfilmiesitustega. Igati valgustav kogemus 1920. aastate mängufilmimaailma liikumiste, oskuste ja ambitsioonide, ennekõike aga suure talendi koha pealt. Ega ilma talendita tee ühtki head filmi. Õnneks näitas „Berlinale“, et talente (see oli vist kunagi ka vana juudi rahaühik) jätkub filmimaailmas tänapäevalgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar