Veega lahjendatud pakivein

Margit Adorf

Film on oma etteaimatavuses ja pehmes heaolunaeratuses iseloomutu. Sümpaatne, kuid mitte vaimustav.        Mängufilm „Lastega on kõik korras” („The Kids are All Right”, US A 2010, 102 min), režissöör Lisa Cholodenko, stsenaristid Stuart Blumberg ja Lisa Cholodenko. Osades Annette Bening, Julianne Moore, Mark Ruffalo, Mia Wasikowska, Josh Hutcherson. Linastub kinos Solaris.  „Lastega on kõik korras” on kerge draamakomöödia, perefilm ebatraditsioonilisest perekonnast. Suvel mõnus vaatamine, aga homofoobidele hoiatuseks peab kohe alguses ütlema, et peategelaseks on lapsi kasvatav abielus lesbipaar. 

Mind jäi see film häirima. Segas, et tegevustik arenes nii etteaimatavat rada, et näitlejate head rolliesitused ja julged seksistseenidegi lahendused ei pakkunud erilist pinget. Jäi  mulje, et tegijad tahavad kõikidele meeldida ja olla poliitiliselt korrektsed.       

Lesbipaaril on kaks last, seejuures on mõlemad  naised emad ja isaks on sama spermadoonor. Nüüd on aeg sealmaal, et vanem laps saab 18aastaseks ning otsib noorema õhutusel üles spermadoonorist isa. Nüüd peaks minema ootamatuks emotsioonide virvarriks, kus vaatajale pakutakse õhkuahmimapanevaid peadpööritavaid lahendusi, kuid see pole nii. On kohtumiskohmetus, on sõbrunemine, vaimustus. Üks naistest alustab laste isaga kirglikku seksisuhet, teine lõpuks avastab, kuid  lesbipaar jääb siiski kokku. Isegi suuremat tüli ei tõuse, ei mingit katarsist, ei mingit aastaaegade möödumist, lahutust, asjade loopimist, mehega seksiv lesbiline naine isegi ei kahtle kordagi oma orientatsioonis. Ei ole vihjeid, et tal oleks varem olnud meestega suhteid või et ta oleks biseksuaalne. Ta on kindel, et ta on just nimelt lesbi ja ka tema partner ei kahtle asjas pikemalt. Ja muidugi lähevad selle peale lapsed kohe täiesti endast välja, et üks emadest isaga  „sebis”.     

Loo järgi näib, et peres pole umbes 20 aasta jooksul olnudki mingeid kõrvalehüppeid ega tõsisemaid kriise, ometi saadakse juhtunust üle paari ukseprõmmimise ja korraks pisaramärja põsega. Kõik jääb kuidagi vaoshoituks, pinnapealseks, jätab emotsionaalselt soovida. Kui minna filmi vaatama kerge meelelahutusena ja mitte esitada sellele suuremaid nõudmisi psühholoogilise laengu osas ja kui mitte loota, et see film võiks millegagi üllatada,  siis suveõhtusse sobib see muretute heal järjel inimeste perekonnafoto küll. Aga no ütleme nii, et tegemist on veega lahjendatud pakiveiniga, mitte korralikult laagerdunud tummise meistriteosega.   

Kunstnike- ja kaameratöö on väga korrektselt ja konservatiivselt teostatud, oleks ka imelik, kui sellise kerge filmikese puhul pakutaks pildikeeles mingeid eksperimenteerivamaid või üllatavamaid lahendusi. Näitlejad esinevad meisterlikult, nad on oma ülesannete kõrgusel, eraldi võiks välja tuua Julianne Moore’i ja Mark Ruffalo mängitud kirglikud intiimstseenid. Kõik ülejäänu on korralikult serveeritud, halba näitlemist siin märkimisväärselt ei kohta, vaid  perepoeg Laser (Josh Hutcherson) jääb liiga kinniseks ja tuimaks eemalseisjaks. Mulle jääb väga hämaraks, mille alusel see film nimetati 2011. aastal Oscari kandidaadiks nii parima stsenaariumi kui parima filmi kategoorias. Näitlejatest nimetati parima vääriliseks Annette Bening ja Mark Ruffalo. Hästi, selle vastu ei ole mul midagi, sest näitlejad olid tõesti head, aga film ise on oma etteaimatavuses ja pehmes heaolunaeratuses iseloomutu. 

Sümpaatne, kuid mitte vaimustav, pigem paneb õlgu kehitama ja küsima, et mida sellega siis nüüd öelda taheti.       

Ükski karakter selles filmis kuigivõrd ei arene. Mööndustega võib öelda, et doonorisa saab korraks maitsta armastust ja korrigeerib oma senist maailmapilti, aga seda näeme kerge pinnavirvendusena. Lesbipaar kukub pehmelt käppadele, ei mingit lonkamist, vaid kerge ehmatus.       

Neile, kes ei jää rahule filmi lõpuga, kus isa, kes on oma lastesse kiindunud, eemale peletatakse, visatakse ka väike vihje, et pole hullu, tütar otsib isa üles. Autorid tahavad kõigile meeldida, kellelegi ei soovita pettumust valmistada, ei filmi vaatama minevale heteropublikule ega homoseksuaalsele vaatajale. Minu jaoks jäi selline lipitsemine puudulikuks. On jah kõik hästi ja ilus ja korrektne ja korralikult tehtud, miski nagu väga ei häiri, kuid kokkuvõttes jääbki kogu see saba ja sarvedeta olek segama. See ei ole film, mis pikaks ajaks  meelde jääks. Ainus ere laik ongi juba mainitud seksistseen, mis USA masstoodangu puhul on ebaharilikult julge. Võib-olla sellepärast kripeldabki – kui juba oli südikust niisugune stseen sisse pikkida, siis oleks võinud terves ülejäänud filmis olla rohkem särtsu, rohkem võsukeste mässu, avastamist ja üllatusi. Praegu jääb kogupilt plassiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming