Vee alla unustatud lapsed

Donald Tomberg

 „Submarino” peategelastele mõjub fataalse jõuna lapsepõlves läbi elatud trauma.        Mängufilm „Submarino” („Submarino”, Taani 2010, 110 min), režissöör Thomas Vinterberg, stsenaristid Tobias Lindholm  ja Thomas Vinterberg, operaator Charlotte Bruus Christensen, produtsent Morten Kaufmann. Osades Jakob Cedergren, Peter Plaugborg, Patricia Schuman jt. Linastub kinos Sõprus.          Põhjamaade Nõukogu poolt 2010. aasta parimaks filmiks tunnistatud „Submarino” on sünge, ent ka südamlik lugu kahe venna eluvõitlusest ja fataalsest allakäigust. „Submarino” on tragöödia, kus režissöör Thomas Vinterberg toob vaatajani allhoovused, mis määravad isiksuse kujunemise.         

Tragöödia         

Tragöödia sündmustikku kannab ikka kangelase põrkumine fataalsete jõududega. Kangelase isikuomadused võivad seejuures olla millised tahes, saatust ei ole võimalik väärata ja saatus matab viimaks ikka kangelase koos kõigi tema püüdlustega. „Submarino” peategelastele Nickile ja tema nooremale vennale mõjub fataalse jõuna lapsepõlves läbi elatud trauma. Ema poolt pea täielikult omapäi jäetud  poisid pidid enda peale võtma tunduvalt suurema vastutuse kui neile eakohane. Ning kui aset leidis traagiline sündmus, mille eest vennad selgelt vastutavad polnudki, sai see nende jaoks ikkagi tähenduse just isikliku vastutuse kaudu.       

Vastutus kohustab, valik eeldab aga teadlikkust. Muinasjuttudes seisatavad kangelased  teelahkmel ja loevad kivilt, mis juhtub siis, kui nad lähevad paremale, vasakule või otse. Loevad ja otsustavad. Vinterbergi filmis peavad tegelased otsustama, kuigi nad ei teagi, et see on üldse otsustuse koht. Valikud on sellistena ebavõrdses jaotuses, valik sünnib nähtavana alles tagantjärele ja osutub siiski kõike määravaks. Kui vaadelda põhjuse-tagajärje teljel, sünnivad määravad valikud „Submarinos” läbivalt tegelaste spontaansete  reaktsioonidena, sisemise vastuseisuna ümbritsevatele lohututele tingimustele.   

Antud reaktsioonid ehk siis tagajärg, pöörduvad aga hiljem määravateks põhjuseks. Võiks öelda, et „Submarino” keskmes ongi teadvustamata valik. Tegelased teevad valikuid, mida nad ise valikutena ei mõista, aga nende tõttu sünnib minevikupaineline fataalne plaan ja need määravad vendade elukäigu. (Eraldi võiks siin välja märkida ka näiteks stseeni, kus Nick rusikaga telefoniautomaati peksab. Justkui  juhuslik seik, mis hiljem osutub sündmuste käigus vägagi oluliseks.)         

Fataalne plaan on määratud minevikuga,  toimib aga erinevate sündmuste ja aegade koosmõjus. Vanema venna Nicki jaoks saab saatuslikuks ka liiga suur hoolimine, selline, mis ei taha tunnistada ühiskondlikke piire. Nicki puhul toimib õnnetu armastus kõige selgemal moel, otsekui tuleks tugeva inimese puhul ränka koormat veelgi kasvatada. Kaotatud armastus viib Nicki suvalise tegelase läbipeksmiseni, sellele järgneb vanglakaristus, hiljem viib aga kunagise armastatu venna, haige psüühikaga  Ivani eest hoolitsemine taas traagiliste tagajärgedeni. Seosed minevikuga on ilmsed, vastutusele osutamine niisamuti ning motiiv, mis kordub, on sama: süüd ei ole, kuid süü on. Ettemääratust kasvatatakse ka noorema venna elukäigus. Võime arvata, et noorema venna narkosõltuvus on selge reaktsioon mineviku painele, ent narkomaani ja diileri elu ongi pahatihti juba ette kindla trajektoorina paigas.   

Piin ja õhuavad   

Filmi pealkiri viitab piinamismeetodile, kus  ohvri pead hoitakse veel all, kuni on saabumas uppumishetk. Nick ja tema noorem vend, kes narkosõltuvuse küüsis sipeldes proovib üksikisana hakkama saada, ongi nagu uppujad, kes püüavad meeleheitlikult pinnal püsida. Ent Vinterberg on ütelnud, et süngusest hoolimata soovis ta oma filmis kujutada just armastust ja lootust ning „Submarino” tõsiseltvõetavus suuresti just selles seisnebki. Vaataja ees pole ainuüksi piin. Piinas on õhuavad, võimalused,  kus mineviku paine on korraks otsekui välja lõigatud, kohati virvendavad võimalikud uued algused. 

Neid episoode on Vinterberg kujutanud tundlikult. Just neis punktides, õhuavades, toob Vinterberg oma tegelased vaatajale väga lähedale. Kannatustes elamine ei leia aset kusagil mujal, mingis isoleeritud maailmas, kuhu kõrvalpilku  heita, vaid tragöödia juures on loomupärane pürgimus elu poole, mida armastada, ja kõik see toimub siinsamas. Võimalus paremaks eluks on justnagu käegakatsutav, aga ometi ei realiseeru. Filmi lõpp jätab aga taas õhku uue alguse võimaluse. Tragöödiat on ehk siiski võimalik läbida. 

„Submarino” pole keeruline film. Vinterberg kasvatab sündmuste arengut aeglaselt, hoiab vaataja ees pingevälju pidevalt kõrvuti: vendade püüdu oma eluga hakkama saada ja nende elu determineerivat allhoovust (submariinne, merealune, allvee-). Ning kuigi vendade allakäik süveneb järk-järgult, saavad nad vaatajale inimlikult üha mõistetavamaks. 

Lihtsalt, aga mõjuvalt joonistab Vinterberg välja ka erineva ajalise plaani. „Submarinos” kujutatakse aega kihistustena. Ideelises plaanis kinnistavad ajakihid kaugeleulatuva põhjusetagajärje seose. Sündmuste arengus nihkuvad filmis erinevad ajaväljad aga puhuti justnagu servapidi üksteise kohale ning siin toob Vinterberg sisse hetke fikseerivad ankrud. Nõnda näeme ühes episoodis Nicki selja taga kaubamaja vaateaknal seisvast televiisorist rõõmsat  talk show’d, hiljem näeme sama show’d noorema venna kodus taustaks mängivast televiisorist. See on rõõmus, parem elu, mis libiseb vendade üksinduse kõrval. Selline hetke ankurdus toob vennad samasse mõttelisse ruumi, liidab nende üksinduse, loob lihtsate vahenditega sünkroonsuse. Nõnda sünnivad „Submarinos” naturalistliku kujutamise kõrval ka selgelt poeetilised rõhud, millel on sünguse keskel eriline kaal.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht