Vastuoksa vargad

Donald Tomberg

„Riigivarastes” esitatakse metafooriline pilt lähiajaloost ja tänasest.„Riigivargad” (Eesti 2014, 57 min), režissöör Manfred Vainokivi. Osades Arvo Kukumägi, Tambet Tuisk, Kristina Märtin, Marek Reinaas. Ivo Felti muusika, monteerija Kersti Miilen. Tootja Filmivabrik, produtsent Marju Lepp. Linastub kinodes Artis ja Sõprus.

Manfred Vainokivi uue filmi „Riigivargad” kohta võib öelda, et see on žanriülene, ja võib öelda ka, et žanritevaheline. Ühelt poolt on tegu dokumentaalse ainesega: inimesed on filmitegijatele saatnud lugusid sellest, kuidas nõukaajal rahvas üksmeelselt riigi tagant varastas. Teiselt poolt on aines mängufilmiliku lahendus leidnud. Lugusid esitavad näitlejad, fragmentaariumi seob filmi läbiv lõputu pulmapidu, mille lavastatud stseenid kõrvuti maastikupiltidega ehitavad kujundlikult nii seisundikirjeldust kui hinnangut, misjärel lõpuks jõutakse nende koosmõjulise üldistuseni.
Samamoodi nagu film kiigub teadlikult dokumentaali ja lavastuse vahel, kiigub see tunnetuslikult ka kahe ajastu vahel. Film raamitakse kroonikakaadritega, alustuseks kuulutatakse omaaegses ringvaates välja Stalini päikese alla astunud Nõukogude Eesti, filmi lõpus aga astutakse N Liidust välja, taastatakse omariiklus. Tunnetuslikult aga viibitakse filmiloos otsekui väljavenitatud seisundis, kus „mis oli, on juba möödas, mis tuleb, on alles ees”. Meenutatakse olnut, seega peaks uus olema juba kohal, ent uus aeg ei näita end kusagil. Sisuliselt uut alles … oodatakse, ennastunustavalt ja kestvalt.
1.
Kui veidi peenemalt öelda, siis räägib „Riigivargad” lähiminevikust ühe kollektiivse hoiaku kaudu. N. Liidu tagant varastasid peaaegu kõik: nii need, kes seda riiki vihkasid, kui need, kes soovinuks selle püsimajäämist. Igas ajajärgus kehtib ikka miski oma, hõlmav ja tahuline ühiseluline kognitiivne adekvaatsus.* Nõnda tuleb „Riigivarastega” kaasa ka küsimus, mil viisil ajalugu, olnut kujutada. Ajalugu on ikka lugu. Lugu jällegi tähendab valikut, sisse- ja väljajätteid, lähtuvalt pealiinist. Ajalugu on aga ikka ka olnu omaaegne olevik, elame ju ikka (teadlikult) mitte ajalugu, vaid oma elu. Nõnda võivad ajaloolise pealiini suhtes marginaalsed teemad ja seigad tuua olnu kätte hoopis vahetumalt, kuna lasevad osa saada olnud aja sisimast lähimõõtmest, mis avaldub just (toonastes) hoiakutes ja eluolus. Peenemalt öeldes: „Riigivargad” toob olnu just sellega vahetumalt esile, et kadreerib ühele kognitiivsele adekvaatsusele. Siinkohal, lähtuvalt teemast, võiks nüüd eraldi rääkida ka personaalsuse ja anonüümsuse vahekorrast. Noh, vargus on mõistagi see, et Mina võtan kellelegi teisele kuuluva asja endale. Siit edasi tuleb aga küsimus: kes on see teine? Kas tuttav Sina, võõras Tema või ehk isegi keegi muu ja midagi kolmandat? Hoiakuliselt on ka varastamisel ja varastamisel vahe. Sina oled isik(lik), Tema on ses kontekstis tajutud vähem isiklikuna, kuid Tema võib alati nihkuda Sina positsiooni. N. Liidu kui, riigiga olid ses mõttes paradoksaalsed lood. Ühelt poolt isikustatud, poliitilise korrana vihatud (või siis õigeks peetud), teiselt poolt just nimelt ebaisikuline. Kui kõik on kõigi oma (kommunismi doktriin), siis pole miski kellegi oma. Või nagu ütleb laulusalm nõukaaja lõpust: „Ei ela ma majas, ei tänaval, mu koduks on NSVL”. 
Kui poliitiline survestus kõrvale jätta, siis N. Liit, riik, mille tagant varastati, oli teatud mõttes eikeegi, (ebameeldiv) anonüüm. Riigi tagant varastada tähendas varastada eikelleltki. Sellelt, kes ei saagi kunagi nihkuda Sina positsiooni (tajutuks nt kui oma riik) ja kellel on isegi Tema positsiooniga raskusi. Eks varastatagi just abstraktselt „sellelt”, kes tahab võtta minult mu personaalsust. Ma varastan oma personaalsuse tagasi. Noh, ja üldiselt ju ikka varastan, sest on vaja ja kuna kõik varastavad. Või siis varastangi kasvõi lihtsalt selle pärast, et riskida, või kuna on selline harjumus. Aga harjumus, nagu ütleb Cicero, on teine iseloom.
Selline vargus omandab teatud mõttes folkloorsed jooned ja „Riigivargad” ongi osalt nagu lähimineviku folkloori kinnistamine kogumise teel. Filmilood on Andrus Kiviräha poolt ka dramaturgiliselt puänteeritud, nõnda saab isiklikust mälestusest veelgi selgemalt (mänguliselt korrastatud) rahvuslik pärand.
Dokumentaalne aines saab kunstiliselt korrastatud. Lugusid esitavad näitlejad, kes ei mängi mitte isikuid, vaid tüpaaže (elumees, naistelemb jne). Vastavalt nihkub ka lähiminevik tajutavalt hoopis miskisse kaugemasse ajakihistusse. Aga kuhu siis? Paistab, et kuhugi arhetüüpide ja müütilist mõõtu aegruumi manu, sinna, kus eilse ja tänase vahel on eikellegimaa ja ootus.
Vormistuses tekib aga omakorda nihe, kohati isegi kohmakas pinge lavastusliku ja dokumentaalse vahel. Näiteks siis, kui Kukumägi õlut juues juttu vestab, mõtleb vaataja ikka, et Kukumägi joob õlut. Näitleja esitab rolli, aga ei saa astuda rolli taha. Säärane pinge on lugude puhul küllap taotluslik, aga vahetus saab selle arvelt pigem kannatada: tasandid ei sulandu, jäävadki vastandpingesse. Siiski, kohati on näha ka vabastavat väljaastumist, näiteks Merle Jäägri loo puhul. See mõjub korraga vahetult, oma loona. Või see, kui Tambet Tuisk oma lugu rääkides naerma hakkab.
2.
Ent tulgem tagasi kujutatud aegruumi juurde. Ideeliselt (?) valmistutakse alguse kroonikakaadritega sünkroonselt pulmaks. Pulmast saab lõputu pulm, mis kestab läbi aastaaegade ja tantsib end välja (riigi?)piirini, rannale vastu merd. Ka (pulma)pillimehed on otsekui mustlased samuti lõputul, sihitul rännakul. Rännatakse ruumis (pulmatrall, jenkatants ja muusikute rännak) ning samaviisi ajas, jõudes viimaks sümboolsesse lõpustseeni, kestvasse ootusesse, valge laeva möödalibisemiseni. Sinna kõrvale mõõdab pilt aegamisi ahermaaks kippuvat (tühjaks varastatud) maad: on väljad ja hooned, mis võsastuvad ja lagunevad, mida ei harita ega ehitata üles. Meenutatakse küll olnut, nõukaaega, aga pilt ja sellega kohati kontrasteeruv helitaust räägib kestvatest oludest, mis paistab olevat veel sügavamas nõukaajas kui toona oligi. Ja nõnda ikka elatakse. Varastati, jäeti maha ja nii jäigi. Õigupoolest muutub kujutatav nõnda õõnsaks, keskkond laguneb ja elatakse just selles lagunemises. Ja siis ilmub kohati pilti ja ka teemasse, isegi käekirjaerinevusena miski sügavus: niit pärast vihma, udus külatee …
Siin ei ole ainult kest, mis räägib kadu­vikust, vaid ka olemise, maastiku sügavus ja ulatuvus, oma puutumatus.
Kohati jagub pildis ruumi ka asjadele kui kadunud ajaloo tunnistajatele. Looreha ja roostetav nõukaaegne masinavärk loovad tunnetusliku ekvivalentsussuhte ka tegelastega, need on ühtviisi määratud möödunud aega, mille asemele pole tulnud uut.
Lood on koomilised, olukorrad ja tegelased traagilised, otsekui tulevikuta. Mida on neil teha peale meenutamise ja ootamise?
Kokkuvõtteks: „Riigivarastes” esitatakse metafooriline pilt lähiajaloost ja tänapäevasest. Lähiajalugu on siin esil marginaalsuse kaudu saab just nõnda isikliku mõõtme. Küsimusele, mis saab maast, mis paljaksvarastatuna jääb unustusse, pole meil ilmselt vastust, kuna meil pole selle suhtes hoiakut. Miski on pildis, miski on pildist ära. Mis on pildist ära, pole seal isegi mitte valesti. Vainokivi vaatab seda, mis on pildist ära. Vainokivi parimate dokkide kõrvale „Riigivargad” ehk ei astu. Žanriülesus või -vahelisus on siin üksjagu nii-öelda uue keele otsimise pinges, aga kui see pingestus on autorile uus teeots, tasub seda tervitada ja lihtsalt edu soovida. Oodata tasub.

*Rein Raud määratleb oma raamatus „Mis on kultuur?” kognitiivse adekvaatsuse nii: kultuurinähtuste võime pakkuda elukeskkonna protsesside kohta piisavalt rahuldavaid selgitusi. Kognitiivne adekvaatsus sõltub inimese maailmapildist ega tähenda, et seletused on tõesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming