Vastulause – Filmi(teadus)loolistest (uus)avastustest

JAAK LÕHMUS

Läinud nädala Sirp pakkus lehekülgedel 12-13 huvitava intervjuu seoses „Laenatud naese“ (1913, autor teadmata) taaslinastamisega, sõna said Venemaa Riikliku Filmiarhiivi kuraator Pjotr Bagrov ja Eesti filmiloolane Lauri Kärk. Küsitlejaks on Tallinna pedagoogikaülikooli (oli kord selline ülikool!) telerežii eriala 2004. aastal lõpetanud, nüüd juba rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentalist Aljona Suržikova.

Ega olekski põhjust tema tööd üle kiitma hakata, igati tubli lugemine. Teksti üle lugedes jäi aga silm peatuma kummalisel ajakirjanduslikul kaasusel, mis on avaldatud leheküljel 13 Lauri Kärgi küsitluses. Leian millegipärast rasvases kirjas lehe parempoolsest veerust enda nime, see on justkui vahepealkirjaks tõstetud. Mis seoses siis ometi ja veel „Laenatud naesega“?!

Tsiteerin küsitlejat ja vastajat: Kas „Laenatud naene“ on siis esimene eesti film või mitte? Meile õpetati ülikoolis, et esimene eesti film on Johannes Pääsukese 1914. aastal tehtud „Karujaht Pärnumaal“ (Sekkub Lauri Kärk). – Kärk: Aga kes õpetas? – Suržikova: Jaak Lõhmus. – Kärk: Tema ei ole ju filmiteadlane. Selge, et „Laenatud naene“ on esimene film.“

Mis on siin tähelepanu- või märkimisväärset? Midagi uut Lauri Kärk meile ei teatanud, eriti 14. novembril 2015 toimunud seansi järgses kontekstis, kus saalitäis rahvast võis veenduda, et „Laenatud naene“ on tõesti ka tänastele Eesti filmitöödele kehtivate reeglite järgi igati Eesti film. Kuna filmiajakirjanik Jaak Lõhmus ei pea ka ise ennast filmiteadlaseks ega ole ka kunagi pidanud, peaks ju filmiajakirjandusega tuttavale inimesele ammu selge olema, nii et ka selles pole midagi uut. Huvitav on viidatud tekstilõik aga sellepärast, et siin antakse ridade vahelt (kas juba kaduma läinuks arvatud oskus ridade vahele kirjutada on tagasi?) justkui mõista, et Lauri Kärk on ja on olnud filmiteadlane (muidugi, tal on ju Moskva filmikooli vastav diplomgi rinnataskus). Rumal lugu, aga selline, justkui ridade vahele pistetud torge tabas seekord paraku torkajat ennast.

Kujutage ette situatsiooni. Pimestav kaunitar, sädemeid pilduvate mustade silmadega noor reporter, küsib soliidsemas keskeas meesterahvalt, Tartu ülikooli filmiõppejõult, Eesti filmiajaloo kõige põhjapanevama küsimuse: kes oli ikkagi esimene? Professori masti õppejõud satub küsimusest aga täielikku segadusse, ja selle asemel, et küsida, millal see eksam toimus, küsib närvi kaotades midagi täiesti kontekstivälist (omaette põnev fakt, et lehekülje toimetaja jättis selle kontekstivälise fopaa sisse).

Need kaks sõna, mida küsitleja nüüd vastas ja mille leht toimetamisreeglite järgi ka rasvasesse kirja pani, siis ühe Eesti filmijakirjaniku nimi, ei puutu ju üldse siin asjasse. Aljona Suržikova tegi Tallinna pedagoogikaülikoolis allakirjutanule filmiajaloo eksami 2003. aasta kevadel ja Johannes Pääsukese filmi asjus sai esitatud lisaküsimus. Kevadel 2003! Isegi veel 2013. aastal ei saanud keegi kindlalt väita, et „Karujaht Pärnumaal“ (Johannes Pääsuke, 1914) ei ole esimene Eesti film, sest ükski elus olev Eesti filmiajaloo tundja polnud „Laenatud naest“ oma silmaga näind. Isegi Lauri Kärk nägi seda alles aastal 2014, nagu lehtedest lugesime.

Niipalju siis ajaloost, ajaloo allikatest ja Eesti filmiteadusest.

Teadlased arvavad arvatavasti teaduslikult õigesti, et nad ei peagi osutama ajakirjanduslikele allikatele, nii olen ma tihtipeale aru saanud, kui olen (ajakirjanduslikust huvist) jälginud Eesti filmiteadlaste tsitaadikohti. Kas on just ilus jätta viitamata, seda peaks vist käsitlema mujal.

Siinse kirjutise kontekstis tuleks ainult lisada, et Lauri Kärk on ennegi olnud oma avaldustes meelevaldne. Nii serveeriti 2012. aastal Tallinna ja Tartu ülikooli kodulehel ning Sirbis justkui Lauri Kärgi avastusena Karl Ristikivi stsenaariumikatsetust, mille noor literaat esitas 1937. aastal riiklikule stsenaariumikonkursile.1 Tõsiasja, et allakirjutanu oli juba 2008. aastal sealsamas Sirbis kirjutanud niihästi EV XX sünnipäevaks korraldatud filmikäsikirjade võistlusest kui ka Karl Ristikivi osalemisest sellel konkursil,2 ei pannud filmiteadlane mikski. See polnud temale sobiv allikas, millele viisakusest viidata. Mis teha. Oh ajad, oh kombed.

Arutelu, kes on esimene, kes on tähtis, jääb kestma. Mingi ime läbi võib ju välja ilmuda veel mõni seni kadunuks peetud Eesti film. Mina olen veendunud, et leiame veel midagi Pääsukese töödest, kui hästi otsime.

Pjotr Bagrov, kellele tegelikult kuulub „Laenatud naese“ arhiivikarbist väljavõtmise au ja eestlaste tänu, vastas väga ilusti 14. novembril Coca-Cola Plaza Scape’i saalis toimunud esitlusel küsimusele, kellele siis õieti kuulub „Laenatud naene“: „See kuulub meile kõigile.“ Jumala õige, see on igati tore film, mida võib rahulikult maailma filmifestivalidel retrospektiivides näidata, ja sellest saab veel palju kirjutatud ja räägitud. Ikkagi esimene.

P.S. Ärge pöörake tähelepanu, et Pjotr Bagrovi lausesse tekkis siinses kontekstis ridade vahel justkui veidi siivutu alatoon – see naine kuulub meile kõigile – eks ole, aga need on ju vaid sõnad, sõnad … Film elab oma elu.

1 Lauri Kärk, Eesti film kohtub eesti kirjandusega. – Sirp 9. XI 2012.

2 Jaak Lõhmus, Paar sammukest eesti filmistsenaristika arenguteel (II). – Sirp 9. IV 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar