Värske tuul üle Lido

CARMEN GRAY

Veneetsia filmifestival 2. IX – 12. IX 2015

Aleksandr Sokurovi „Frankofoonia“ peategelased on tõsielulised karakterid – Prantsuse riiklike muuseumide direktor  Jacques Jaujard (Louis-Do de Lencquesaing) ja Kunstschutzi (Kunstijärelevalve) juht, Wehrmachti ohvitser  krahv Franz von Wolff-Metternich (Benjamin Utzerath).

Aleksandr Sokurovi „Frankofoonia“ peategelased on tõsielulised karakterid – Prantsuse riiklike muuseumide direktor
Jacques Jaujard (Louis-Do de Lencquesaing) ja Kunstschutzi (Kunstijärelevalve) juht, Wehrmachti ohvitser
krahv Franz von Wolff-Metternich (Benjamin Utzerath).

Lido saare kiiskavas päikesepaistes on vaadatud maailma vanima filmifestivali järjekordne aastakäik. Veneetsia žürii Mehhiko uue kooli riskialti režissööri Alfonso Cuaróni juhtimisel andis Kuldlõvi filmile „Kaugelt“ („Desde allá“, Lorenzo Vigas, 2015), mõistatuslikule Venetsueela debüütfilmile keskealisest geimehest, kes jahib seiklusi vaestes linnaosades. See oli üllatusvõit, mida ei prognoosinud mitte keegi. Esmakordselt läheb Kuldlõvi Ladina-Ameerikasse ja otsuses on näha soovi jätta kõrvale tuntud tegijad tunnustamaks uut talenti.

Tugevas põhivõistluses tekitas aga kõige rohkem kõmu rabav film vene auteur’ilt Aleksandr Sokurovilt, kes juba võitis Kuldlõvi neli aastat tagasi filmiga „Faust“ (2011). Sokurovi tuntuim töö on ehk Peterburi Talvepalees ühes tükis üles võetud „Vene Noa laev“ („Русский ковчег“, 2002), mis äratas silmapaistva tehnilise saavutusena palju tähelepanu. See triivib läbi Venemaa ajaloo sajandite, jutustajaks vaim. „Frankofoonia“ („Francofonia“, Aleksandr Sokurov, 2015) tundub justkui selle täiendusena: ette on võetud reis läbi veel ühe maailma lugupeetuma muuseumi Pariisi Louvre’i ja käsitletud nagu „Vene Noa laevaski“ suuri kultuuripärandi teemasid. Filmi keskmes on Louvre’i kollektsiooni säilitamine natside okupatsiooni ajal. Omavahelise liidu moodustavad galerii direktor Jacques Jaujard (Louis-Do de Lencquesaing), kes toimetas evakueeritud maalid salajasse peidupaika, ja Wehrmachti ohvitser Franz Wolff-Metternich (Benjamin Utzerath), kellele anti partei ülesanne kaitsta kunstiteoseid (nende hulgas Napoleoni sõdadest saadik Prantsusmaal olnud Saksa varad), aga kes ei ole Kolmandale Reich’ile just eriti lojaalne.

Sõjaaja Louvre’i säilitamisega seotud tegevustiku kaardistamine on aga vaid tuum, mille ümber ulatub kihtiderohke film läbi ajaloo, mõtiskledes selle üle, kuidas on välja kujunenud kujutluspilt Euroopast ja kuidas on sõda kujundanud meie arusaamu tsivilisatsioonist. Kategooriatesse sobimatut „Frankofooniat“ võiks ehk ennekõike nimetada dokufantaasiaks või filmipoeemiks. Filmi alapealkiri on sobivalt „Euroopa eleegia“. Ekraanile ilmuvad Tšehhov ja Tolstoi, seepiakarva surivoodifotodel, taustal Sokurov deklareerimas, et XX sajand algas isade unnelangemisega. Napoléon (Vincent Nemeth) rändab vaimuna mööda Louvre’it ja tema mammut­ego kõditab iga tagasipeegeldus mõnelt teda kujutavalt maalilt. Sümbolismist on laetud episoodid, kus Sokurov skaibib laevakapteniga, kelle laeva last ehk eksponaadid on tormiohus, viidates saatuse ja ajaloo keeristormidele.

„Frankofoonia“ on ühtlasi väga selgelt Venemaast ja selle komplekssest suhtest euroopalikkusega. Leningradi blokaadi arhiivikaadrid rõhutavad selle sündmuse olulist rolli rahvusliku identiteedi kujunemisel. Kaadritagune hääl mõtiskleb selle üle, et kui sissetungijad pidasid Louvre’i kollektsiooni säilitamisväärseks, vaadati paljudele Ida-Euroopa aaretele kui slaavilikele ülalt alla ja hävitati need, nägemata neis sama kultuurilist väärtust. Film sirutub küll minevikku, aga haakub rikkalikult ka praeguse olukorra ja Euroopa tulevikuga, olgu siis kõneaineks kultuuriväärtuste hävitamine ISISe eestvõttel (siin on juttu Assüüria reliikviatest) või põgenikevool (millele viitab Géricault’ maal „Meduusa parv“). Teemaks on veel Saksamaa ja Prantsusmaa ebakindel suhe. Need on riigid, kelle poole vaatas Venemaa valgustusajal ja kes valitsevad nüüd Euroopat.

Tõsielust ja tõsieluliselt

Ka viljakas Iisraeli režissöör Amos Gitai käsitleb ajaloopärandit monumentaalses filmis „Rabin. Viimane päev“ („Rabin, le dernier jour“, 2015), mis oli samuti üks võistlusprogrammi tugevamaid. „Rabinis“ uuritakse rahumeeleavalduselt lahkuva Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini mõrvamist 20 aastat tagasi parempoolse ortodoksse äärmuslase poolt. Rabini katses sõlmida rahu Palestiinaga ja Oslo kokkulepetes, kus tehti ettekirjutus kaotada Iisraeli asundused okupeeritud Gazas, nägi osa ühiskonnast toora reeglite otsest rikkumist ja Rabin tembeldati pimedas vihas reeturiks. Arhiivikaadrid SS-vormis Rabini kuju põletamisest ja rabi surmaneeduse deklameerimise taaslavastamine loovad ähvardava mässuõhutamise õhustiku. Seda kahe ja poole tunnist dialoogirohket, rasket ja sünget teost ei näidata ilmselt palju väljaspool festivale, aga filmi sisse minekuks vajalik keskendumine tasub ennast ära. „Rabin“ pakub atentaadi võimalikuks teinud sotsiaalpoliitilise atmosfääri süvaanalüüsi. Ebamugavust lisab fanaatiliste rabide ja äärmusliku rahvusluse järjekordne tõus Iisraelis.

Kuigi nii „Frankofoonias“ kui ka „Rabinis“ on dokumentalistika elemente, ei ole Veneetsia filmifestival just tuntud julge dokumentalistika propageerijana, pigem kaldutakse esindama tuntud ja tunnustatud tegijaid. Legendaarse Frederick Wisemani kogukondade triloogia kolmas ja viimane film „Jackson Heightsis” („In Jackson Heights“, 2015) on teravalt aktuaalne ja sügavalt inimlik sissevaade immigrantide ellu ühes New Yorgi kultuuriliselt kõige kirevamas linnaosas. Oma täpse vaatlejapilguga on Wiseman tabanud ebavõrdsed võimusuhted ja ekspluateerimise, mis on gentrifikatsiooni alustugi, ning sellise arengusuuna vastu võitlevad kodanikuühendused. Muljet avaldas ka kriitikute armastatud Sergei Loznitsa „Sündmus“ („Событие“, 2015). Talle omase täpsuse ja elegantsiga on Loznitsa kokku pannud mustvalge portree 1991. aasta luhtunud Moskva riigipöördekatsest, mis viis Nõukogude Liidu lagunemiseni. Peterburi dokumentaalfilmistuudio materjalide toel on „Sündmuses“ keskendutud ärevil rahvahulkade teadmatusele Leningradi tänavatel. Uudiste asemel edastati Suure teatri „Luikede järve“ etendust ja informatsiooni varjati rahva eest. Tšaikovski muusika lisab filmile süngust ja graatsiat.

Hoopis teistsugune on dokfilm „De Palma“ (Noah Baumbach ja Jake Paltrow, 2015), auavaldus 1980. aastate pillava elustiili ja uhkeldava vägivalla meistrile Brian De Palmale, kes oli ka ise Veneetsias eriauhinda vastu võtmas. Tema visuaalselt leidlikud teosed „Scarface’ist“ (1983) „Kehadublandi“ („Body Double“, 1984) ja filmini „Riietatud tapma“ („Dressed to Kill“, 1985) on ühtaegu skandaalsed ja ikoonilised. Dokis avab ta kronoloogiliselt oma lavastajatee, millele on lisanud vaimukaid anekdoote ja elavat siseinfot.

Cat Power loeb Janis Joplini kirju filmis „Janis“ („Janis. Little Girl Blue“, Amy Berg, 2015), mis on järjekordne lisandus aasta jooksul tehtud noorelt surnud muusikutest rääkivatele dokkidele. Režissöör Amy Berg portreteerib sensatsioonilisust vältides 1970. aastal 27aastaselt heroiinisõltuvusse surnud rokkstaari ja tõstab selle asemel sensatsioonilise kontserdimaterjaliga au sisse tema muusikalise pärandi. Ta maalib intiimse pildi laulja lapsepõlvest väikeses Texase linnas, kus tema tavatu välimus ja ekstsentriline käitumine tõid kaasa lakkamatu kiusamise ja sügavad emotsionaalsed armid.

Avangardsed ambitsioonid

Mehhiklane Arturo Ripstein segab oma mustvalges räsitud olemisega „Kõledas tänavas“ („La calle de la amargura“, 2015) reaalsusele juurde portsu võluvalt veidrat sürrealismi. Film põhineb tõsielulisel kuritöölool: vananev prostituudipaar mürgitas ühes hotellitoas kaks liliputist maadlejat. Isikupärane huumor kannab ka kogenud Itaalia režissööri Marco Bellocchio kummalist uut filmi „Minu vere veri“ („Sangue del mio sangue“, 2015), vaheldumisi XVII sajandil ja tänapäeval toimuvat lugu nunnast, kes võrgutab noore preestri ja seejärel tema ohvitserist kaksikvenna. Süüdistatuna koostöös saatanaga müüritakse ta elusana seina. Tänapäeval tahab Ferrariga uusrikas venelane osta lagunevat kloostrihoonet, mida ta internetis müügis nägi, kuid häirib vampiiri, kes varemetes elutseb. Filmi pööre süngest väärikusest lugupidamatuks vampiirikomöödiaks ajab esialgu segadusse. Leidlik ja elegantne mäng žanrireeglitega võimaldab aga näidata seda, kuidas katoliiklike traditsioonide rõhuv maailm on andnud teed kiiskavale ja korruptiivsele elule. Filmi teeb vaatamisväärseks juba ainuüksi kaunilt jõuline lõpuepisood, mis suudab enda kasuks tööle panna isegi Metallica loo koorilauluversiooni.

Veidi julgemas „Horisontide“ („Orizzonti“) kõrvalprogrammis võitis filmiga „Juhi lapsepõlv“ („Childhood of a Leader“, 2015) teenitult parima debüüdi auhinna Brady Corbet, kes on näidelnud reas meeldejäävates indie-filmides nagu „Müstiline nahk“ („Mysterious Skin“, Gregg Araki, 2004) või „Tapja Simon“ („Simon Killer“, Antonio Campos, 2012). Üliambitsioonikas ja elegantset sünge, kurja huumori ja totaalselt vinti üle keerava süžeega film oli üks festivali suurüllatajaid. Sartre’i lühiloo vabameelses tõlgenduses kulgeb sündmustik ühe Prantsuse mõisa kunstilistes varjudes. Näeme tulevast fašistlikku diktaatorit (ärevust tekitavalt intensiivne Tom Sweet) terroriseerimas oma ema (Berenice Bejo) ja prantsuse keele õpetajat (Stacy Martin), kasvamas pahatahtlikust poisinatist täiskohaga koletiseks. Filmi juures on parim Scott Walkeri pahaendeliselt kaikuv muusika.

Jerzy Skolimowski lahkarvamusi põhjustanud „11 minutit“ („11 minut“, 2015) ei suutnud igaüht veenda, aga oli osa arvates meisterlik põnevik. Poola auteur’i uue filmi tegevustik toimub Varssavis ja ta ründab vaataja meeli professionaalselt ja meelelahutuslikult, aga tujutõstva sädeluse all on veidi vähe sisu. „11 minutis“ on sulatatud kokku mitmed klišeelikud sisuliinid, näidatud üht ja sama 11minutist lõiku mitme tegelase elus. Ülilibeda ja selge tagamõttega Ameerika režissööri (Richard Dormer) ning värskelt abiellunud poola kaunitarist kogenematu blondiini (Paulina Chapko) rolliintervjuud vaatab pealt armukade abikaasa. Suure oktaaniarvuga plahvatusliku segu teisteks komponentideks on narkouimas illegaalsed suhted, salaja filmitud pornograafia, röövi planeerimine ning veidrad ilmastikuanomaaliad, mis viitavad tasakaalust väljas maailmale, mis on teel kataklüsmi suunas. Religioosne alltekst ja ekstaatilisuse kaja kuvavad Poola katoliiklust, tänavaputka juures hot dog’e õgivad nunnad toovad aga meelde praeguse tarbimise ja lihtsate mõnude keskse maailma.

Charlie Kaufman, kes on vastutav Ameerika filmikunsti mõne kõige keerukama filmi eest nagu „Olla John Malkovich“ („Being John Malkovich“, 1999) ja „Sünekdohh, New York“ („Synecdoche, New York“, 2008), oli Veneetsias oma uue filmiga „Anomalisa“ pärast seitsmeaastast vahet, sealjuures oma karjääri jooksul esimese animatsiooniga. Stsenarist ja ka harv lavastaja Kaufman tegi oma filmograafiasse üsna väikese lisanduse. Sellest hoolimata on tegu kaufmanlikult südantlõhestava, sürreaalselt humoorika ja melanhoolse filmiga üksindusest ja inimliku kontakti hääbumisest. Michael Stone (David Thewlis) on klienditeenindussektori õnnetus abielus motivatsioonikõneleja, kes kahepäevasel ärireisil Cincinnatisse. Ühtlaselt edasi undavas maailmas tema ümber on kõigil ühesugune hääl, kuni Stone kuuleb juhuslikult hotelli fuajees üle teiste helisevat isikupärast naisehäält. Ta kutsub naise dringile ning sellega algab kummastav isiksusi lõhestavate sündmuste spiraal, mis on edasi antud kaunis nukufilmitehnikas (ja mitte just väga tagasihoidliku nukuseksiga).

Keskpärasevõitu kommerts

Mõned oodatumad kommertsfilmid ei pakkunud midagi uut omas vallas. „Võrdsed“ („Equals“, Drake Doremus, 2015) tehti üksmeelselt maha. Sünges ulmedüstoopias on rahu saavutatud kodanike tunnete hävitamise teel ja emotsioone käsitletakse haigusena, mida tuleb diagnoosida ja ravida. Nõrgale alusele ehitatud lugu ei suuda päästa isegi kaastöölisse (Nicholas Hoult) salaja armunud illustraatorit mängiva Kristen Stewarti julge rollilahendus. „Mustal missal“ („Black Mass“, Scott Cooper, 2015) läks märgatavalt paremini. Kuigi territooriumi pärast sõdivate Bostoni gängide loos pole midagi uut, rabab siiski filmi karm ja vastik toon. Johnny Depp on kurjakuulutavalt teraskülm tõsielulise karakteri Whitey Bulgeri rollis. Liigne grimm hakkab usutavust küll kohati segama, tehes ta sarnaseks teiste tema lugematute ekstsentriliste tegelaskujudega. Klassikaline Oscari-kalastamise film on „Taani tüdruk“ („The Danish Girl“, Tom Hooper, 2015), uhke biograafiline draama Lile Elbest, ühest esimesena soovahetusoperatsiooni läbi teinust. 1920. aastate Kopenhaagenis toimuva loo peaosas on ruuge parukaga Eddie Redmayne, Alicia Wikander mängib aga tema boheemlasest naist, illustraator Gerda Wegeneri, kellel on raskusi Lile eneseleidmise aktsepteerimisega. „Taani tüdruk“ on väga turvaline, kenake ja imal film, mille desinfitseeritud, pealiskaudne suurstuudiote nägemus soovahetuskogemusest on täpselt selline, nagu „Kuninga kõne“ („The King’s Speech“, 2010) lavastajalt Hooperilt oodata oli, pakkumata ühtki sügavamat tasandit.

Üks toimiv staarifilm on aga „Suurem sulps“ („A Bigger Splash“, Luca Guadagnino, 2015). Kuus aastat pärast filmi „Ma olen armastus“ („I Am Love“, 2009) on Luca Guadagnino ühendanud taas jõud Tilda Swintoniga, et rääkida veel üks lugu suurtest isiksustest ohtlikes erootilistes põimumistes. See 1960. aastate prantsuse trilleri „Bassein“ („La piscine“, Jacques Deray, 1969) remake on nauditavalt kuiv ja küüniline lugu kaosest, mis võib vallanduda siis, kui egomaniakkidest kuulsused kaotavad enda üle kontrolli.

Rokkstaar Marianne Lane’i mängiv Tilda Swinton on kuninglikus vormis. Tagasivaadetes näeme, kuidas otsekui Bowie Ziggy Stardusti perioodist laenatud küütlevas pükskostüümis Mariannele elab kaasa tohutu staadionitäis rahvast. Kõrioperatsioon on ta taandanud eraklikku taastumisperioodi ühele saarele Sitsiilia lähistel koos oma musklis poiss-sõbra, dokfilmitegija ja endise alkohooliku Pauliga (Matthias Schoenaerts). Operaator Yorick Le Saux, kes võttis üles stiilse rokkvampiiride maailma filmis „Armastajate igavene elu“ („Only Lovers Left Alive“, Jim Jarmusch, 2013), on saanud nüüd oma oskused proovile panna selles päikesest küllastunud varjupaigas.

Idüllilisse armupessa sajab aga peatselt sisse kuraasikas ja jutukas Harry (Ralph Fiennes), muusikaprodutsent, kellega Marianne’il oli suhe narkouimastel noorusaastatel. Harryga on kaasas ka tema kasvatamatu flirtiv tütar Penelope (Dakota Johnson), kelle olemasolust isa on alles hiljuti teada saanud. Fiennes hullu koomikuna üllatab tõeliselt, see roll on kui väljakutse tema tõsise ja range teatrikunstniku mainele. Ta trügib ekraanile kinni nööpimata pluusis ja nimedest kubisevate lugudega ajast, kui ta oli muusikatööstuses tähtis nina. Tema kriipivalt järeleandmatu joie de vivre pakub sellised stseenid nagu tants elutoas Rolling Stonesi loo „Emotional Rescue“ järgi – filmi robustse huumori kõrghetk. Kui pulbitseva armukadeduse katel kipub vaikselt üle ajama ja loo tegevustik tundub tüürivat pahaendelisema lõpu suunas, toob nende privilegeeritud luksussuvitajate ülima enesekesksuse fookusse intsident Tuneesia paadipõgenikega, kes upuvad ebaõnnestunud katsel kaldale ujuda. See üsna kohmakalt külge kleebitud süžeeliin ütleb nii mõndagi meie kaasaja kohta, mil valimatute sõnadega vihapursked on saanud ühismeedias tavaliseks ja mil iga oma poliitilised tõekspidamised avalikult afišeerimata jätnud lavastajat ähvardab oht saada tembeldatud pealiskaudseks. Guadignino tundub olevat siin olnud liigagi ettenägelik.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Benedetta (Lidia Liberman) Marco Bellocchio sürrealismihõngulises vampiirifilmis „Minu vere veri“.

Benedetta (Lidia Liberman) Marco Bellocchio sürrealismihõngulises vampiirifilmis „Minu vere veri“.

2 × kaader filmist

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming