Vapra Postiljoni sõnum inimkonnale

Tarmo Teder

Animafilm „Taevalaul” (Nukufilm 2010, 45 min), režissöör, stsenarist ja kujundus Mati Kütt. Operaator Urmas Jõemees, muusika Tõnu Kõrvits, montaaž Urmas Jõemees ja Mati Kütt. Animaatroid Marili Toome, Andres Tenusaar, Märt Kivi, Triin SarapikKivi. Produtsent Arvo Nuut. Esilinastus 19. XI kinos Sõprus, näidati PÖFFil.  Kui võrrelda eesti animafilmimeistrite hierarhiat organiseeritud kuritegevuse ehk allmaailmaga, siis on Mati Kütt selle leksika järgi praegu eesti animailmas kindel don nr 2. Sest ristiisa on Priit Pärn, vanemad autoriteedid Rein Raamat, Avo Paistik jms on aktiivsest animategevusest ammu taandunud või teise ilma siirdunud. Õnneks pole animafilmindus mingi kuritegevus ja kahjuks jäi Mati Küti kolmveerandtunnine „Taevalaul” mullu meie ainsaks teoseks animafilmi  liigis, see-eest aga võimsaks ja säravaks. Režissöör Kütt on oma loomingus juba ammu kasutanud mitmeid animatehnikaid (lame- ja ümarnukku, filmilindile kriipimist, ka joonistamist, piksillatsiooni) eraldi ühes filmis, aga ka püüdnud neid tehnikaid ühe linateose raamides vaheldumisi sünteesida. Meenuvad „Sprott võtmas päikest”, „Labürint”, „Põrandaalune”, „Nööbi odüsseia”, „Une instituut”.   

Kindlasti on Kütt üks väsimatu eksperimentaator ja katsetaja, reaalse ja animeeritu sulandaja, unenäolise ja asise ühendaja. Tema filmid tervikuna ning lugu ja liinid neis pole õnneks üheselt mõistetavad, vaatajale on jäetud vabadus  vastavalt oma tunnetusele tõlgendada, mida tahes.       

„Taevalaulust” paistab selgesti austus ja kummardus analüütilise psühholoogia ja sürrealismi klassikute Sigmund Freudi, Luis Buñueli ja Salvador Dalí suunas, aga see austus  on tembitud muheda matikütiliku irooniaga. Oma leebe maksahaagi saavad korraga nii Alfred Hitchcock kui Georges Méliès, kes on sünteesitud pannkoogi moodi planeediks ja näoks korraga. Filmi jooksul antakse hulk tsitaate ja viiteid maailma filmiloost, esitatakse sürrealismi ja psühhoanalüüsi stampe, aga Kütt ei põlvita ikoonide ees, režissööri siiras austus astub paarissammu tema julgelt tögava loomingulise individualismiga.       

„Taevalaulu” läbiva loo võiks tinglikult jagada kolme veerandtunnisesse tegevusfaasi. Esimeses „osas” näeme papa Freudi (keda kehastatakse filmikriitik Jaan Ruusi piksillatsiooniga) laboratooriumi, kus võimlevad masinlikud inimesed. Õhkub ergonoomilist kineetikat ja energia defitsiidist johtuvat paanikat, juhtmed on ühendatud masinliku inimesega, kelle/mille energeetilist kasutegurit pingsalt mõõdetakse. Juhatav professor Freud  hoiab puuris opossumi moodi aju, kes/mis lastakse aeg-ajalt korraks välja mingit oma sõnumit lausuma. Töötab selge iroonia alateadvuse ja selle uurimise suhtes, kuid nende fenomenide olemasolu tähtsust ei eirata.     

Küti animailm on kirev, selles tegutsevad mitmesugused vaimukalt monstroossed vigurvärgid: kolmjalad pöörlevad kui ventilaatori  tiivikud; tiibadega suitsev piip lendab silmalaust või ka üsaväravast välja. See hämmastav tegevus võib vabalt aset leida kellegi peas, ajus, kujutluses ning kõik, mida on võimalik kujutleda, on mingisuguses olemises kusagil ka tegelikult võimalik. Ülemineku võimalusele ajusisesest kujundiruumist üsa keskkonda viitab dekoor, kuna silmaava võib olla samaaegselt ka vulva. Embrüonaalsed hõljumid ja ollused annavad omakorda aimu ürgookeanist kui elu  alghällist. Selge kujund on nabanööri läbilõikamine ja inimkeha väljalend silmast või vulvast, millest paistab ühe teise ruumi valgus. Ja siis plakat „ELAGU POST”, millega eendub Postiljon, kellele postipasuna sümbol rinda kinnitatakse. Igatahes on selge, et „esimeses vaatuses” loodi muu kirjususe hulgas Postiljoni kuju. Alguses selgesti paistnud praeguse aja energiakriisi probleem aga taandub.   

Teises tinglikus jaos asub Postiljon missioonile. Teda ei sega Salvador Dalí ega triipkoodi linti hakkiv habemenuga, palavikuliselt töödeldakse teateid. Edasi läheb paberilehe kui kirja lükkimine mööda traati kandepostide otsas. Maastikud vahelduvad: suvepäikseline kõrrepõld ja siis rajune kapsamaa. Tubli ja väsimatu  Postiljon lükib oma kirja kui sõnumit läbi talvise metsa, kus jookseb katkematu liin postide otsas. Tähtis pole sõnumi sisu, vaid protsess kui sisyphoslik vastupanu totaalsele olemisele ja inimese üksildusele lõpmatuses. 

Ühe vahelausega peab kiitma nüüd näitlejaskonda  (Taavi Eelmaa, Heigo Eeriksoo, Maarja Jakobson, Roman Kuznetsov, Andres Maimik, Merle Palmiste, Jaan Ruus, Siret Rüüberg, Piret Sigus, Mai Sööt, madli Teller, Taavi Teplenkov, Andres Tenusaar, Ulvi Tiit, Rain Tolk), keda Kütt on oma suurteoses rakendanud. 

Kolmandas jaos leiab aset „Kuu loomine”. Postiljon lükkab kirja mööda traati üles, sammub läbi sfääri, kus hõljuvad sputnik ja koer. Toimub naljakas suguakt kosmosesõiduki ja punase lendpilve vahel, mille tulemusel eraldub skafandris kosmosepoiss vabahõljumise otsatusse. Pole kindel, kas sellised matikütilikud originaalsed ja omaette efektsed naljad teose tervikule alati kasuks tulevad. 

Kuule jõudnud Postiljon tunneb hapnikupuudust, kraatritest hõljuvad välja ebeme moodi olendid lendvaibakestel. Gravitatsiooniga raskuses heitlev Postiljon külmutatakse, aga ta sulab pikapeale lahti ja aitab kala kuujõe voolus. Nüüd avaneb ka moraalimaitsega sõnum.         

„Siin kosmos, siin kosmos, kosmos siin.”       

„Siin Maa, siin Maa.” 

„Kalaga läks ilusti. Mine nüüd mööda kuujõge ja tee kõik inimesed paremaks ja õnnelikeks. Kaota Maa pealt kurjus ja vägivald.”   

„Juba teengi.”     

„Side lõpp.”       

Mulle tundub, et just selle lihtsa dialoogiga koorubki režissööri peamine sõnum ehk tema „Taevalaulu” tuum. Kahjuks aga pole seda minu jaoks piisava jõulisusega manifesteeritud. Ühtlasi kerkib kohe küsimus: kui palju ja mil moel võiks kunst olla ideoloogia teenistuses? See küsimus on Küti „Taevalaulus” väga oluline, sest oma filmikunstis ei jahmerda ta mitte mingisuguse  poliitilise ideoloogiaga, vaid esitab selgelt eksistentsiaalse probleemi: kui kestlik on inimkond? Kui palju üldse teadvustatakse oma väljasuremise ohtu planeedil Maa? Vaataja ei tohiks lasta end eksitada „Taevalaulu” läbivatest efektidest ja vaimutsemistest. Sümbolitel on oma tähtsus, kõik vidinad, olendid ja jupstükid on kindla režii ehk loo teenistustes ning kogu selle masinavärgi ja hingkonna pürgimine peab midagi tähendama.  Kõik nad tahavad edasi elada ning inimese teadvustatud mure elu pärast ja pidev kõigest hoolimine on „Taevalaulus” kõige tähtsam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming