Vanamoodne fotoajakirjandus

Priit P?la

 

Ent fotolõige on ka suurepärane võimalus fotot mõtestada ja anda sellele lisatähendusi. Kui näiteks ühel fotol on kaks inimest, aga me eemaldame neist ühe, kaotame nende omavahelise seose ja võime anda kogu situatsioonile hoopis teistsuguse sisu. Vaata ka lk 1.

 

 

Fotograafiaprofessor Peeter Linnap eristas mõned aastad tagasi “Ööülikoolis” peetud loengus “Pildiline Eesti” verbaalset ja visuaalset kirjaoskamatust. Esimene kaotati vähem arenenud maadega võrreldes Eestis õige varakult. Olgu täpsustuseks lisatud, et ligikaudu sajand tagasi loeti Eestis kirjaoskajaks umbes 95 protsenti rahvastikust, näiteks Venemaal oli see näitaja umbes viis protsenti (kuigi eks selles oli oma osa ka geograafilistel ja demograafilistel erinevustel). Seevastu visuaalne kirjaoskamatus eksisteerib meil seniajani.

Linnap tõi selle näiteks Eestit tutvustavad fotoalbumid, kus luuakse elava, detailse ja mitmepalgelise tegelikkuse asemel tardunud, pinnapealne ja ühekülgne pilditegelikkus. Ta kõneles “neutronpommiesteetikast”, mis hävitab kõik elusa ja jätab alles otsekui “lapiga üle pühitud” Eesti, mida võiks võrrelda museaaliga.

Nii on meie maa esitlemise ideaaliks Tallinna vanalinna säravpunased katused ja inimtühjad tornidega ääristatud tänavad, mida kujutatakse alati ühtviisi: sama perspektiiv, sama plaan, sama vaatenurk… See, mida fotodel kujutatakse, on harjumuspärane. See, kuidas fotodel kujutatakse, on samuti harjumuspärane. Nõnda võibki järeldada, et möödunud kunstiajastusse ja fotograafia algusaegadesse toppama jäänud visuaalne kirjaoskus on nigel – mitte modernistlik, vaid eelmodernistlik.

Ometi on fototehnika ülimoodne ja areneb kiiresti. Fotograafia sünniajal (XIX sajandil, kui avastati valgustundlikud materjalid) sõltus pildistaja palju rohkem ruumist: välja paari pilti tegema minnes tuli kaasa võtta mitmekümnekilone kandam, sageli kinnitati pildistatav klambrite ja kruvidega liikumatu objekti külge, et vältida liigutamist kuni pooletunnise särituse ajal. Nüüd võib kaamerat vaevata kaasas kanda ja hõlpsalt ka liikuvaid objekte pildistada, rääkimata igasugustest lisavõimalustest.

Kuid ilmselt ei rakendata tehnika võimalusi ega omaenda mõtteressurssi piisavalt, ja seda mitte ainult turistidele suunatud fotoalbumites, vaid ka laialt levivas fotoajakirjanduses. See on üsna radikaalne arvamus, ent osutub üksjagu tõeks, kui hakata sirvima igapäevaseid ajalehti: silmanähtavalt domineerivad traditsiooniline silmaperspektiiv, otsevaade ja keskmine või suur plaan. Alljärgnevalt mõned võimalused representeeritava fototegelikkuse mitmekesistamiseks.

Ülimalt traditsioonilise silmaperspektiivi (mis tähendab maailmale vaatamist kõige harjumuslikumast asendist – kahel jalal silmade kõrguselt) saaks nii mõnigi kord asendada linnu- ja maaperspektiiviga (ehk enesetapja- ja joodikuperspektiiviga, nagu ütleb Linnap). Selles osas on küll hakanud silma ka mõned huvitavad projektid, näiteks Eesti Päevalehe “Eesti majandus õhust”.

Lisaks saab varieerida nurka ja kaugust ehk plaani. Huvitav oleks ka objekti näitamine ühtaegu mitme eri nurga alt või mitmes eri plaanis, näiteks mikroskoopiliselt lähedalt või teleskoopiliselt kaugelt. See avaldaks hoopis paremini pildistatava olemuse kas või arhitektuuriobjektide puhul. Lühidalt, kõrvalekalded klassikalisest pildistuspunktist võivad tõsta foto huvitavust, aga ka informatiivsust.

Tüüpiline ajakirjanduslik foto on üksikfoto, mis katkestab aja kulgemise, fikseerides objekti mingil ajahetkel. Ent peaaegu täielikult puudub fotograafiline jutustus, koomiksilaadne fotoseeria, mis vabastaks objekti fragmentaarsusest ja tardumusest. Näiteid on veel palju: päevase pildistamise rutiini saaks murda öise pildistamisega; portreefotosid saaks teha huvitavamaks tähenduslike taustadetailidega, mis rõhutaksid ka keskse pildistamisobjekti rolli või olemust; pildistatava anonüümseks jätmise näo hägustamise teel saaks asendada siluettfotoga jne.

Ülalkirjeldatud valikud peaksid toimuma enne fotoaparaadi nupule vajutamist, kuid hea foto saab harva valmis ühe klõpsuga. Sestap peegeldub ütluses “Klõps, ja valmis!” ilmselgelt lihtsustatud lähenemine. Tänapäeval töödeldakse fotot enamasti arvutis. Näiteks fotolõiked: foto lõigatakse ühest või teisest servast väiksemaks, et see leheküljel teksti sisse sobitada, fotole sattunud kõrvaline isik eemaldada vms. Ent fotolõige on ka suurepärane võimalus fotot mõtestada ja anda sellele lisatähendusi. Kui näiteks ühel fotol on kaks inimest, aga me eemaldame neist ühe, kaotame nende omavahelise seose ja võime anda kogu situatsioonile hoopis teistsuguse sisu.

Tänapäevased võimalused lubavad fotoajakirjanduselt oodata vähem laiska traditsioonilisust ning rohkem elavust, mitmekülgsust ja informatiivsust, mis annaks põhjust kõnelda modernsest fotokultuurist. See pole üleskutse minna vastuollu ajakirjanduseetikaga või hakata tegelikkust moonutama (meenutagem fotograaf Adnan Hajit, kes lisas Beirutis toimunud pommirünnakut kujutavatele fotodele suitsu ja kaotas seetõttu edasise koostöö lootuse Reutersiga). See on üleskutse kajastada tegelikkust selle paljukihilisuses ning vaadata ja näidata maailma aktiivsemalt, sest vaatamis- ja näitamisviiside rohkus rikastab kõiki asjaosalisi: foto autorit, foto objekti ja foto vaatajat. Tõsi, piir mõõdukalt loomingulise lähenemise ja moonutamise vahel on habras.

Muide, ülaltoodud paralleeli kirjaoskusega saab edasi arendada, eristades formaalset ja funktsionaalset kirjaoskust. Esimene tähendab elementaarset kirjutamis- ja lugemisoskust, teise puhul lisanduvad kogemus ja loomingulisus, võime kirjutatut tõlgendada, kriitiliselt hinnata ja sellele vastata. Ilmselgelt tuleb ka visuaalse kirjaoskuse puhul hinnata just viimast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming