Vanamees ja naised

Olev Remsu

Vainokivi kaamera on hästi tabanud inimeste näoilmeid, nendega on osatud luua meeleolusid ja anda edasi emotsioone.Dokumentaalfilm „Maestro”, 28 min, stsenarist ja režissöör Manfred Vainokivi. Helirežissöör Ivo Felt, toimetaja Peeter Sauter, monteerija Kersti Miilen, produtsent Marju Lepp. Filmivabrik, 2009, esilinastus 14. V kinos Sõprus. „Maestro” on klassikaline portreefilm omapärasest fotograafist Kalju Suurest. Filmis keskendutakse vaid inimese tööle, välja oli jäetud portreteeritava isiklik elu ja see ei mõju puudusena. Umbes samasuguse mustriga on meil tegemist aktifotode puhul: nendel jäädvustatakse teatavasti inimese keha ja jäetakse kõrvale isiksus. Mõnikord pole mõtet üritada korraga tabada kaht kärbest. Kogu filmi hoiab ülal suur ja sügav, lausa  eksistentsiaalne vastandus: eakas mees ja aktifotod. Näeme alastipiltide vaatamist, ka nende tegemist koos modelli poseerimisega, kuid kõige rohkem on meenutamist. Räägitakse, et hallipäisena meenuvad mehele kõik kaunid naised tema elus, aktifotograafile on kallimataks tema teosed. Kalju Suure jutud algavad nn paljulubavalt, kuid lõpevad delikaatselt, sündsuse piiri ei ületata kuskil. (Ehk oleks võinud Suure monoloogid esitada  ka subtiitritena, usun, et see poleks riivanud kedagi. Elu on elu.)

Need meenutused paljastavad vuih-moraali (Gustav Naani termin nõukoguliku puritaanluse ja silmakirjalikkuse kohta), neis väljendub vana kooli mehe härrasmehelikkus, millele annab tuge Suure komme daamide kätt suudelda, mis teatavasti on ainukese suudlusena puhtalt aseksuaalne tegevus, suudleja tunnustus naissoole selle olemasolu eest. Aktifotode  tegemine on üldjuhul samuti aseksuaalne tegevus, kaamera portreteerija ja portreteeritava vahel eemaldab kõik pinged. Piltidest endastki ei tohiks hoovata mingit erootilisust, nõnda on see lausa definitsioonina kirjas. Muidugi, vaatajaid on mitmesugused, mõned suured erutujad. Ka fotograafe on mitmesuguseid, ent Suure tööd, nagu me filmist näeme ja ehk varemgi teadsime, püsivad just definitsiooni raames: käsitlevad  naise keha kedagi üles piitsutamata; nägu, kus ehk peegelduks olemus, on teisejärguline või puudub sootuks. Modellide jaoks on Kalju Suurel alati kompvek taskus, nõnda on veidrikulubadus täidetud ning paigas ka piltniku ja poseerija vahekord. Niisugune mees võib ka boheemlaskohvikus üksinda laulda, mida Suur teebki. Temale on lubatud pidulikul vastuvõtul lookas laudadelt roogasidki suhu pista, sealjuures  ise seltskonnas ringi liikuda ja parimat pildistamisobjekti otsida. Söömine on aga üldse üks kinematograafilisemaid tegevusi, selle kaudu saab üsna täpselt edasi anda inimese loomust (dokumentaalfilmis) või siis tegelase karakterit (mängufilmis). Manfred Vainokivi on Suurt portreteerinud tegevuse kaudu nagu filmikunsti reeglid nõuavad, mitte diktoriteksti abil, nagu mõnikord hädaolukorras tehakse. 

Vastuvõtuparkettidelt muidugi katmata inimesi ei leia ja Suurgi on lisaks aktifotodele loonud kultuuritegelaste ja poliitikute portreid. Neidki on maestro jäädvustanud (kui lähtuda filmis esitatud piltidest) kuidagi aktifotolikult – inimestele hinnangut andmata, neid mingi mõtte ja väärtusega sidumata. (Erandiks on üks ammune foto Edgar Savisaarest Arnold Rüütli taga, see on Savisaare suhtes satiiriline.) Nagu paljudele naistele on olnud auasjaks olla Suure aktimodelliks, nõnda on pääsemine legendaarse fotograafi albumitesse olnud autahvlile tõstmise väärtusega teistelegi inimestele. „Maestro” on lahendatud mustvalgena ning seesugune valik on õige: vana mees, vana aparaat firmamärgina tema rinnal ja mustvalge film, milles õhkub retrohõngu, nagu ka filmi helitaustast, kunagi populaarsetest lauludest.  Hiljuti lugesin Zentropa Realist (oktoober 2001) Lars von Trieri üheksat käsku dokumentalistidele. Võrdleme nendega „Maestrot”.

1. Kõik võttekohad peavad olema märgistatud. Vainokivi seda tiitritega ei ole teinud, aga üldiselt on kõik mõistetav: kohvik, kus vanahärra terved päevad istub; auhindade jagamine; pildistamispaigad. Mingi osa vaatajaist teab, et Ku-Ku puhul on tegemist nimeka boheemlaskohaga, teistele jääb see  tabamatuks.

2. Filmi alguses on režissöör kohustatud avama oma eesmärgi ja ülesanded, seda nii filmimisel kui filmis. Mis juhtus filmimisel, seda ei tea, kuid filmis on seda tehtud. Juba enne „Maestro” tiitreid eelses antakse proloogis lubadus, et portreteeritakse üht meeldivat ja omapärast veidrikku, samas pannakse paika tema vanus ja füüsiline olukord. Filmi pealkiri annab juba ette autorihinnangu.  Ehk olnuks siinkohal mõistlik punuda pisike intriig ning jätta kiitev otsus lõppu?

3. Filmi lõpus peab „ohver” saama võimaluse kahe minuti jooksul välja öelda oma arvamuse. Suur saab seda piisavalt kogu filmi jooksul. Von Trier peab vajalikuks isegi filmimise lõpus näidata „ohvrile” valminud teost. Muidugi ei tea ma, kas seda on tehtud või mitte.

4. Iga plaan peab olema teistest eraldatud  kuue kuni kaheteistkümne musta kaadriga. Mul on tunne, et see tingimus on Vainokivil täidetud.

5. Ei tohiks teha mingeid manipulatsioone heli ja pildiga. Igasuguste filtrite, kunstliku valgustuse ja optiliste efektide kasutamine olgu keelatud. Mind muusika veidi häiris, mulle tundus see liiga pealetükkivana ja sõrmega osutavana. Näitasin „Maestrot” tudengitele (kellele film väga meeldis), nende meelest sobis helitaustki suurepäraselt. Põlvkondadel on erinev maitse, ja kahtlemata on Vainokivi lähemal tudengitele. Visuaalseid efekte Vainokivi ei ole kasutanud ja see kuulub taas loogiliselt Suure portree juurde: kui Suure põlvkonnakaaslased haarasid omal ajal kinni kõigest avangardsest, siis Suur jäi veendunud realistiks. 6. Heli ei tohi kirjutada pildireast eraldi.  Lisahelitaustu nagu muusika või dialoogid ei tohi hiljem juurde miksida. Siin lähevad Lars von Trieri ja Manfred Vainokivi põhimõtted suuresti lahku: dialooge pole lisatud, kuid laule leidub nõnda et tapab.

7. Kontseptsiooni muutmine töö käigus on keelatud, samuti kõikvõimalikud lavastused. Kontseptsiooni kohta jällegi ei tea, ekraanilt vaadates tundub, et see on püsinud muutumatuna.  Kindlasti on lavastatud pildistamisseansid, alasti modelli poseerimised, samuti suhtlemine modelliga. Ent ilma nendeta poleks „Maestro” saanud kindlasti nii ilmekas.

8. Keelatud on kasutada varjatud kaamerat. Mina seda ei keelaks, kuna teatavasti hakkab iga inimene kaamera ees veidike mängima, olgu iseennast või mingit iseenda etaloni ning pisut võime seda täheldada Suuregi puhul. Vainokivi näikse aga olevat Trieri 8.  käsust kinni pidanud. (Ei ole pidanud! – Toim.)

9. Lubamatu on kasutada arhiivipilte või -kaadreid, mis on filmitud mingil teisel eesmärgil. Selle käsuga põrmustab von Trier kogu montaažfilminduse, mis ainult sellele põhimõttele on rajatud: võetakse mingi vanemnoorem filmilõik, monteeritakse see uude konteksti ning tehakse siis uus film, mõnikord üldsegi omavõtteid tegemata. Paljud on vist näinud, kuidas natsifilmidest on monteeritud  Hitleri-vastased tööd. Vainokivi kasutab aga vanu aktipilte trierlikult – just õiges kontekstis ning lähtudes nende autori portree loomisest. Vainokivi kaamera on hästi tabanud inimeste näoilmeid, nendega on osatud luua meeleolusid ja anda edasi emotsioone. Üles on võetud ka vanahärra päevane elukeskkond, boheemlaskohvik Ku-Ku/Wiiralt. Eks seegi paik ole jäädvustamist väärt, samuti teisedki stammkunded Kalju Suure kõrval, näiteks Rein Kotkas ja Leo Lapin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht