Valge viirus, tulvaveed ja karaoke-jõulumees

Aare Ermel

„Pimedus” („Blindness”, Kanada-Brasiilia  Jaapan 2008, 121 min), režissöör Fernando Meirelles. Osades Julianne Moore, Mark Ruffalo, Danny Glover jt.    Portugallasest nobelisti José Saramago tuntuima romaani järgi vändatud dramaatiline põnevik „Pimedus” jutustab linnast, kus kõik elanikud kaotavad nägemisvõime. Nägijaks jääb ainult üks naine. Saramago paljudesse keeltesse tõlgitud romaan (1995) ilmus mullu kirjastuse Eesti Raamat vahendusel ka eesti keeles (tõlkija Mare Vega Salamanca). Kirjanik pidas aastaid oma teost ekraniseerimiseks liiga raskeks materjaliks, kuni viimaks anti  võimalus filmidega „Jumala linn” ja „Ustav aednik” tähelepanu äratanud brasiillasele Fernando Meirellesele.

 

Seistes autoga keset hommikust liiklusummikut, tajub mees, et on totaalselt pime ja seda ilma mingite eelnenud ohumärkideta. Kõik tema ümber on valge. Paanikasse sattunud sõge inimene on sunnitud usaldama end võhivõõraste, seni veel nägijate hoole ja järelevalve alla. Mehe ainus soov on kuidagimoodi  oma koju pääseda. Vabatahtlikke „aitajaid” leidub üpris rohkesti.

„Pimedus” viib vaatajad kaootiliste sündmuste keerisesse. Tuttavlikuna tunduv linn on nagu mis tahes linn, selle anonüümsed asukad sarnanevad meie ja meie naabritega. Kiiresti leviv epideemia, nakkav pimedus, ei tundugi tänapäeva tempokas maailmas nii utoopiline.

Epideemia esimesed ohvrid eraldatakse seni veel tervetest. Pimedaks jäänud õnnetud  jäetakse omaenese saatuse hooleks, väljastpoolt reservaati saadakse üksnes toiduabi. Esimeste isoleeritute seas on silmaarst (Mark Ruffalo) ja tema naine (Julianne Moore). Abikaasadel õnnestub võrdlemisi kaua teiste eest varjata, et naise nägemine ei ole kuhugi kadunud. Mingil seletamatul põhjusel osutub ta „valge viiruse” suhtes immuunseks. Et veelgi rõhutada Julianne Moore’i keskset rolli „kahvatu inglina“, valgendati näitlejanna  juuksed.

Peagi läheb olukord reservaadis üsna talumatuks, mida siis tohtriproua üritab jõudumööda kohendada. Kui ka toiduabi lõpetatakse, on kaos totaalne. Igaüks mõtleb ainult enda ellujäämisele. Päris pessimistlikuks filmilugu siiski ei aeta. Kõigele vaatamata leidub neidki, kes soovivad ja suudavad saatusekaaslasi aidata. Ambitsioonikas „Pimedus” on mitmetasandiline  moralitee nägemisest ja nähtavusest. Arvame ju end teadvat, kuidas tuleks kriisiolukorras käituda, ent reaalse häda korral ei pruugi kõik kaugeltki ootuspäraselt sujuda. Režissöör Meirelles on näidanud, kuidas tunnetavad pimedad neid ümbritsevat reaalsust. Filmivõteteks valmistudes tehti omapärane eksperiment. Võttegruppi kuulunud vabatahtlikel „katsejänestel” lasti kinniseotud silmadega viis tundi linnas ekselda ja oma argipäevaseid toimetusi teha. Mitmed testitud ei pidanud harjumatule pingele vastu üle paari tunni.

Kirjanik José Saramago sõnul ei räägi tema romaan konkreetselt Ameerikast või Brasiiliast või Kanadast. „Pimedus” on mõistulugu inimkonnast. Filmivõtted tehti suurlinnades: Montevideos, Torontos ja São Paulos. Metropoli tempoka elurütmi kas või ajutisse katkestamisse ei suhtutud kuigi mõistvalt.   

 

„Vinyan” (Prantsusmaa, Belgia, Suurbritannia 2008, 95min), režissöör Fabrice du Welz. Osades Emmanuelle Béart,  Rufus Sewell, Petch Osathanugrah jt. 

Prantsuse ekraanikuulsus Emmanuelle Béart on teinud mitmed oma tuntud filmirollid linateostes („Allika-Manon”, „Talv südames”, „Üks prantsuse naine”), kus tema partneriks oli hilisem alžeerlasest abikaasa Daniel Auteuil. Béart on näidelnud Jacques Rivette’i, Claude Berri, Claude Chabroli, Claude Sautet’, François Ozoni ja teiste meistrite töödes. Nõustumine  mängida peaosa vähe tuntud belglase Fabrice du Welzi provokatiivses õudussugemetega põnevusdraamas tundus esialgu paljudele fännidele ootamatu, kuna tihtilugu on modellinäoga Béart kehastanud ilusaid vampnaisi. „Vinyanis” näeme teda Jeanne Belhmerina ehk naisena, kelle poeg jäi 2004. aasta tsunamis jäljetult kadunuks.

Jeanne, kes otsib Birma vihmametsades seigeldes oma last ja peab ränka eluvõitlust, transformeerub järk-järgult tasakaalukast lääne kultuuriruumist pärit naisest loomastunud džunglielanikuks. Oma koostööd režissööriga pidas Béart kurnavaks, aga ka omamoodi kasulikuks. Näiteks pöördunud du Welz kord tema poole iseäraliku palvega kehastuda hetkeks hullumiseni viidud inimeseks, kuna „võteteks sobilik päevavalgus kestab veel 20 minutit“.

Lapsevanemana, olevat Béart suhtunud  esmalt oma tõenäoliselt uppunud poega meeleheitlikult otsiva naise kehastamisse suurte kõhklustega, kuna arvas, et ta lihtsalt ei saa oma ülesandega hakkama. Birmas filmimine ei tulnud poliitilistel põhjustel kõne allagi. Sestap tehti võtted Tais, kus Emmanuelle Béart oli UN ICEFi rahusaadikuna tegutsemise päevil teinud dokfilmi sealsest laste prostitutsioonist.   

 

„Kolm tarka meest” („Kolme viisasta  miestä”, Soome 2008, 95 min), režissöör Mika Kaurismäki. Osades Kari Heiskanen, Pertti Sveholm, Timo Torikka jt. 

Soomlane Mika Kaurismäki on oma teisel kodumaal teinud viimastel aastatel mitu tähelepanuväärset muusikadokumentaali („Brasiilia helid” ja „Brasileirinho”).  Pärast pikemat eemalolekut valminud kodumaist näidendfilmi, John Cassavetesele pühendatud psühholoogilist draamat „Kolm tarka meest” on nimetatud jõulufilmiks täiskasvanuile. Filmivõtted toimusid möödunud aasta detsembris ning nimiosades on kauaaegsed sõbramehed, kes ei ole teineteist juba ammu näinud. Soliidse õllekõhuga Matti on enesekeskne ja kohati haiglaslikult armukade ürgsoomlane, kellele meeldib tublisti nooremat slaavlannast elukaaslast aeg-ajalt korrale  kutsuda. Erkki on lootusetult haige üksildane naistemees, kes on kolmikust ainsana saanud akadeemilise hariduse, kuid ei oska isegi omaenese lastega normaalselt suhelda. Äsja leseks jäänud Rauno on Prantsusmaal enamvähem läbi löönud näitleja, kes tunneb igatsust sünnimaa ja täiskasvanud poja järele. Matti ja tema noore proua jõululapsukese sünd viib kolm vana kamraadi taas kokku. Jõuluõhtusel koosistumisel karaokebaaris räägitakse omavahel  palju sellistki, mida on seni püütud isegi enda eest salajas hoida. Juttu tuleb kõigest: elust ja armastusest, üksindusest, andestamisest ja mõistmisest.

„Kolm tarka meest” on eeskätt pilguheit soome meeste hingemaastikule, katarsisega lõppev allasurutud tunnete vabanemisprotsess, mis saab mõeldavaks tänu vägijookidele, karaokele ja avameelsele südamepuistamisele. Ilmselt just seetõttu on filmis jäetud  naistele statisti roll, ehkki neid kujutatakse siingi lootuse andjate ja elu jätkumise tagajana. Statistiks jääb ka mitmesse Eesti kinofilmi kutsutud näitleja Peter Franzén viinamaia jõulumehena, kes üritab maksku mis maksab esitada Sleepy Sleepersite kunagist hitti „Kuka, Mitä, Häh?”. Võiks öelda, et tegemist on tõelise „koguperefilmiga“, mille lõputiitrites on koguni neli Kaurismäki-nimelist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming