Vaimustavalt nauditav

Tarmo Teder

Luule pildistamisel ehk selle nähtavaks joonistamisel on konkreetsemad raamid kui sellesama, sõnast lähtuva luule sisesilmi ettemanamisel ehk kujutlemisel. Ülesjoonistatu on materiaalne, fikseeritud visuaalsus, aga fantaasias voolavad raskesti piiritletavad, kunstile kätteandmatud assotsiatsioonid, rääkimata hoopis imaginaarsetest unenägudest. Omaette probleem on sõnalise luule lätted, mõjurid, tõukejõud. Kõiki loomingu allikaid tumedale teadvustamatusele taandada oleks ette käed üles tõsta allaandmine. Ent alati tasub silmas pidada asjaolu, et nii nagu universum on väidetavalt  ca 90 protsendi ulatuses täidetud varjatud musta ainega, nii on ka inimpsüühe teadvustamatu osa, mida analüütiline psühholoogia nimetab “temaks”, kui jäämägi merepinna all. Nähtava ja käegakatsutava taga on alati palju rohkem kui nähtav või katsutav ise.

Eesti Joonisfilmis võeti ette see, mis mujal plaani jäänud: teoks tehti meie tuntumate luuletajate seitsme teose pildistamine kinolinale. Ja kõik need luulepildistused on iselaadse maitsega kompvekid, mida kaks minutit maitstes jälle ja uuesti suhu, s.t silmi tahaks.

Luuletajad jaotati animarežissööride vahel, igaüks valis oma suva järgi nende loomingust ühe tüki, mida oma äranägemise järgi nähtavaks joonistada. Usun, et seda tehti vaba lusti ja mängurõõmuga, sest tulemused on lihtsalt vaimustavalt nauditavad. Seitse sisuliselt küllalt erinevat luulelühianimafilmi võib väliste ja temaatiliste tunnuste järgi üldistades jaotada kolme gruppi.

Pärna-Üdi “Ma kuklas tunnen…”, Pikkovi-Suumani “Läänemerelinik” ja Jancise-Künnapi “Viimane sigaret” on koloriidilt musta-valge-halli lahenduses; “Ma kuklas tunnen…” ja “Läänemerelinikut” ühendab tegelaspaaride liikumise valik.

Põldma-Talviku “Sügiseleegia” ja Ernitsa-Siia “Tuled öös” on pastelsetes toonides staatilisemad piltpoeesid, milles tungib esile sõnasügavus.

Tenderi-Ehini “Taimse direktori” ja Küti-Laabani “Substantia stellaris’e” ühendavaks jõuks on maagia, absurdi ja sürrealismi dünaamiline pidurdamatus; “Taimne direktor” on muhe ja anekdootlik, “Substantia stellaris” aga transtsendentaalselt kõiksuslik.

Janno Põldma – Heiti Talviku, “Sügiseleegia”. Talvik kirjutas oma “Sügiseleegia” 1923. aastal. Põldma on paigutanud perekonna kasinasse tuppa, mille kaadritaguses võib kuulda salongi või kõrtsi hääli. Luuletust deklameeriv isa istub tugitoolis, tema süles ingellik tiibadega jõmpsikas, ema seisab ja ohkab luuletuse lugemisele kaasa (loevad Margus ja Garmen Tabor), põrandal istub kikilipsuga kass. Ainus ja seegi puitunud liikumine on ettekandja, kellest keegi end segada ei lase, esiplaanilt läbikõndimine. Kõik tüübid on Põldma varasematest filmidest tuttavad pisipealised paksud, samasugust kehalist ebaproportsionaalsust võib näha ka Colombia kunstniku Fernando Botero loomingus. Paistab, et Põldma on läinud kergema vastupanu teed.

Heiki Ernitsa  –  Arvi Siia, “Tuled öös”. 1980. aastal öeldi Pälsoni tänava nr 14 ühiselamus, et hakkame televiisorit vaatama. See tähendas, et toas kustutati tuli ja vaadati, mida vastasmaja naistudengite valgustatud tubades näha on. Samamoodi seisab öös ka “Tuled öös” aknaid siduv maja. Seriaalselt võib piiluda mitmesse tuppa, väljasõidu eemaldudes avaneb veel neid ruume, kuid sissevaade on ühikuti ahas ja temaatiliselt vähe varieeruv: naine aknal, nukker viiuldaja, jõmpsikas enne uinumist, perekondlikud õhtused vaikelud ja unistused, selge viide enesetapule. Linnaromantilise nukra ööluule mõjususe üheks võtmeks on väga ilmekalt ja sugestiivselt teksti lugev Lembit Ulfsak. Filmi lõpp on võimas: eemalesõit majast kahandab ja samas üldistab selle kosmosruumiks, kus akende asemel jäävad sirama tähed ja aknast lauglema visatud paberlennuk maandub pragulisele asfaltteele.

Kaspar Jancise – Asko Künnapi, “Viimane sigaret”. Äbarik mees tõmbab toas viimast sigaretti ja plaanib end maha lasta, akna taga on köisraudtee ja suusamägi. Laest laskuvat ämblikku võib tõlgendada musta mõttena, mille mees eemale kõrvetab, seksikas slalomist pühib masenduse, kuid musta kassi silmad jäävad saatusena varitsema. Söega animeeritud väikeses luulejutluses ei puudu oma moraal ja irvitus: “Aamen, velled, aamen.”

Priit Pärna – Jüri Üdi “Ma kuklas tunnen…” on deklamatsiooni ja liikumise kordusele rajatud akrobaatiline variatsioon. Söega joonistatud mees ja naine võimlevad säbrulisel foonil. Samal ajal loevad selgelt eestikeelne mees (Marko Matvere) ja tugeva slaavi aktsendiga naine (Olga Martšenko) Üdi lineaarset värsistust hakkides ja segipaisatust korrates. Pinge kasvab, sõna topeldatakse kadentsiga. Näiliselt lihtne lahendus, aga keeruline teostada, ning tundub, et mäng väärib küünlaid.

Ülo Pikkovi – Aleksander Suumani “Läänemerelinik” on Pärna-Üdi pildikeelega analoogiline, kuid veelgi minimalistlikum.  Siin ei paista mingit seost inimesega ega kuuldu ühtegi sõna, sest luuletuse ainsaks verbiks on pealkiri. Suumani “tekst”, mis tehtud kirjavahemärkide ja sümbolitega, antakse alles lõpus graafiliselt ette. Enne seda leiab aset sulgede ballett, kahe (küllap kirjutamiseks?) mõeldud sule tantsuline põimumine, lendlemine, hüplemine, kemplemine, mida võib seostada moderntantsuga. Mirjam Tally loodud pinisev-kumisevat helitausta võiks ehk nimetada kammersümfooniliseks.

Priit Tenderi  –  Andres Ehini “Taimne direktor”. Ehin loeb oma kergelt kõmistava baritoniga dramatiseerides, rütmile aktsenti andes. Keegi direktor ärkab oma kabinetis peadpidi lillepotis ja tunneb, et ta juuksed on juured ja ihukarvad kui risoomid. Taimse direktori krokodillinahast kingad sukelduvad lakke, kohvi on paslik pähe valada, sest kastma ju peab, ja äratundmine, et ta on taimne direktor, ei takista bossil paljajalu Brüsselisse lendamast. Selles luulefilmis on režissöör küllalt täpselt alusteksti järginud ja selle ka vaimukalt illustreerinud. Tavapäevases kontoris bürokraatia asemel pead tõstnud absurd annab mahedalt sürreaalse sündmustiku. Selge ja võimatu lühilugu on usutavaks luuletatud/animeeritud.

Mati Küti – Ilmar Laabani “Substantia stellaris”. See lugu mõjub buketist mulle kõige võimsamalt. On võetud kolm Laabani luuletust, mida Peeter Volkonski sarnaselt Ehiniga deklameerib. Kuid Küti segatehnikas animeeritud pildimaailm on midagi totaalset. Üheselt ja triviaalselt võib selle kohta öelda “kosmiline”. Mulle paistab, et Küti foonistik sünteesib kosmose mikromaailmaga, toimib taevatähtede, spermatosoidide ja allveemaailma kummaliste ooperitegelaste üheaegsus, üksteises sisaldumine. See on korraga ulmeline, maagiline, luuleline, raskelt iseäralik, pesueht Mati Küti maailm, millesse paigutatakse Laabani kummuli paatide all magavad kristalsed naised ja büroos võimu võttev seinakell, kes komberdab oma pommikettide otsas valitsema. Sest igasugustes kehades ja rakusisestes osistes on laiali valgunud stellaarne substants kui üks kosmos meis kõigis.

 

Varsti tullakse turule siin loetletud seitsme filmi DVDga. Õhku on visatud lubadus jätkata Eestis selliste vaimustavate luulefilmibukettide tegemist. Loodetavasti võetakse siis teiste hulgas ette ka Artur Alliksaar ja meie suuri poetesse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht